reede, 30. aprill 2010

OLE PÜHA

Kolm kuud peale seda, kui Iisraeli lapsed olid lahkunud Egiptsusest, jõudsid nad Siinai mäeni, mille jalamile nad ka oma laagri üles seadsid. Mooses ronis üles mööda järsku mäge, et suhelda Jumalaga, kes ütles talle: "Vaata, mina tulen su juurde paksus pilves, et rahvas kuuleks, kui ma sinuga räägin, ja nad usuksid ka sind igavesti...Mine rahva juurde, pühitse neid...!” (2Moosese 19:9-10)

Kolmanda päeva hommikul kerkis tugev torm ja lõi välku ning suur pilv langes üle kogu mäe. Siinai mägi oli mattunud üleni suitsu sisse, sest Jehoova laskus sinna tule sees. Kogu mägi rappus ülitugevas maavärinas ja kui puhutava sarve hääl läks üha valjemaks, rääkis Mooses Jumalaga ja Jumal vastas talle valjusti (vt. 2 Moosese 19:9-19) Jumal kõneles nendega ja ütles: ”Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks...!" (2 Moosese 19:6)

Maavärina keskel antud prohvetlus on saamas taaskord ilmsiks meie ajal. Nõnda, nagu Jumal kõneles tookord Siinai mäel, nõnda on Ta lubanud kõneleda veel korra.

„Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!"” (Heebrealastele 12:26)

”Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist.” (Heebrealastele 12:25)

Jumal on taaskord kõnelemas meiega taevast, jagades sama sõnumit, mida Ta rääkis Moosese päevil. Kuid tänasel päeval on Jumala sõnum veelgi võimsam: "Olge pühad, sest mina olen püha!" (1Peetruse 1:16)

Kuidas aga püsida pühadena sel kurjal ajastul? Kes küll suudaks hoida end täielikult puutumatuna sellest kõigest? Mitte keegi! – kui me räägime inimese oma jõust. Ainuüksi Jumalal on võime hoida meid pühadena – esitledes meid iseendale kui püha rahvana, kel pole ühtegi plekki ega laiku.

Jumal, kes kingib meile oma pühaduse, omab ka võimet hoida meid selles! Turvalisim paik siin maailmas on risti jalamil, alandlikuna Jumala trooni ees. Mida hullemaks ajad lähevad, seda enam peame me hoidma Tema ligi!

neljapäev, 29. aprill 2010

JUMALA TÕOTATUD HINGAMINE

„Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.“ (Heebrealastele 4:9-10)

Sa võid mõelda: „Mida see tähendab minna tema tõotatud hingamisse? Kuidas see peaks minu elus välja nägema?“ Mu palve on, et Jumal võiks kõrvaldada kae meie silmilt ja aidata meil sellest aru saada. Lihtsamalt öeldes tähendab Jumala hingamisse sisenemine täielikku Kristuse usaldamist selles osas, et Ta on teinud kõik sinu päästmise nimel. Sina pead vaid hingama tema päästvas armus, mis omakorda on võimalik ainuüksi usu kaudu.

See on, mida Jeesus silmas pidas, kui ta õhutas meid: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Matteuse 11:28). See tähendab kõigi meie lihalike püüdluste ja inimlike pingutuste lõppu rahu nimel. Ja täielikku sõltumist Jeesuse tehtust sinu heaks.

Meie võitlus ei toimu liha ja vere tasandil, aga vaimses sfääris. Vana Testament teeb selle väga selgeks. Iisrael andis Jumalale ikka ja jälle tühje lubadusi stiilis: „Me tahame sind teenida, Issand. Me teeme, mida iganes sa tahad, et me teeks.“ Kuid ajaloo põhjal on selgelt näha, et neil ei jagunud ei südant ega ka võimeid oma lubadusi täide viia. Jumal pidi rebima neid lahti nende usust iseendasse, sest kõik, mida me vajame, peab lähtuma meie kalli Issanda ligiolust.

Paulus ütleb: „Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ (Apostlite teod 17:28). See viitab segamatule osadusele. Tänu risti võidule on Issand teinud end meile kättesaadavaks nii päeval kui öösel. Meie peame vaid otsustama, et: „Ma tahan Kristust oma ellu. Ma tahan saada vabaks kõigest lihalikust, mistõttu ma liigun edasi Tema ligiollu ja saan osa sellest, mis mulle kuulub. Ma tahan, et Jeesus oleks minu kõik – minu ainuke allikas kõiges.“

kolmapäev, 28. aprill 2010

KAS MU PALVED SAAVAD EALES VASTATUD?

Mina usun Püha Vaimu ajastatusse. Ühel või teisel viisil - Jumala ajal – leiavad kõik meie palved oma vastuse. Ainuke probleem on selles, et me kardame alistada oma palveid Püha Vaimu põhjaliku läbivaatuse alla. Osad meie palved vajavad seda, sest sageli raiskame me oma usku palvetele, mis pole just kõige ”küpsemad”. Me ei oska paluda ”Tema tahte sündimist”, sest me ei taha niivõrd Tema tahet kuivõrd asju, mis Tema tahtega kaasas käivad.

Aabraham rakendas oma usku, tuletamaks endale pidevalt meelde, et ta on vaid kui võõras siin maa peal. Tema õnnistustepakett koosnes vaid telgist, kus elada, sest kogu tema usk oli pandud linna peale, mille ehitajaks ja rajajaks oli Jumal.

Kas juhtus ka nii, et osad neist usukangelastest ei elanud usus? Kas Jumal keeldus ka mõndade nende palvetele vastamast? Sest lõppkokkuvõttes mitte igaüks neist ei pääsenud oma vaevast ja mitte kõik neist ei näinud vastuseid oma palvetele. Mitte just kõiki neid ei säästetud valust, kannatustest ja isegi surmast. Osasid neist piinati; teisi rebiti tükkideks, kolmandad kannatasid puudust, tagakiusu ja piina (Heebrealastele 11:36-38)

Osasid inimesi, keda tunti omavat suurt usku, ei saanud ometigi kätte Jumala tõotusi (Heebrealastele 11:39). Need aga, kes ”said kätte” oma tõotused, kasutasid oma usku tuua esile õigust, saada tugevaks kesk’ raskusi ja pannes vaenlase põgenema.

Ära muretse sellepärast, kas Jumal vastab su palvele ”ja” või ”ei”. Ära heida meelt, kui vastus pole veel sirendamas silme ees ja palun – lõpeta erinevatele usumudelitele ja meetoditele keskendumine. Lihtsalt usalda kõik oma asjad palves Jeesusele ja liigu täie kindlusega edasi. Kui asi puudutab sulle vastamist, siis Ta ei hiline minutitki, kuid samas ei jõua oma ajast ka ette. Ja kui ka sinu poolt oodatud vastust ei tule, siis ütle oma südames: ”Jumal on kõik, mida ma vajan. Ja kui ma vajan ka midagi enamat, siis Ta ei hoia seda tagasi. Jumal vastab omal ajal ja omal viisil. Ja kui ka mitte, siis Tal on kindlasti hea põhjus, miks Ta seda ei tee. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ma usun siiski Tema ustavusse.”

Andku Jumal meile andeks, kui me tunneme enam muret palvevastuste pärast kui selle pärast, et õppida end alistama Jeesusele. Me ei õpi sõnakuulelikkust mitte asjade läbi, mis meil on ja mida me saame, kuivõrd asjade läbi, mille kaudu me kannatame. Oled sa valmis õppima kannatades pisut kauem, kui et lüüa käega millelegi, mis tundub olevat kui vastamata palve? Oleksid sa valmis hingama Tema armastuses ajal, mil kannatlikult ootad oma tõotuse täitumist.

teisipäev, 27. aprill 2010

TÕOTATUD MAA TÕELINE TÄHENDUS

Jumal andis Kaananimaa meie esiisale Abrahamile „igaveseks omandiks“ (1 Moosese 17:8). Sõna „igevene“ tähendab heebrea keeles „mitte-kunagi-lõppevat“. Sa võid nüüd mõelda, et: „Aabraham oli kindlasti väga rõõmus selle asjaolu üle. Jumal oli tõotanud ta järglastele püsivat kodumaad, mis oli nii suur ja lai kui kaugele silm ulatas ja mis pidi kestma terve igaviku.“ Ometigi ütleb Uus Testament meile, et maailm saab täielikult hävitatud ja maha põletatud tule läbi, peale mida Jumal loob uue taeva ja uue maa.

Sa võid nüüd mõelda, et: „Kuidas saab Jumala „igavene omand“, mis sai tõotatud Aabrahamile, olla vaid kui üks killuke kinnisvarast? Kuidas saab see olla igavene?“ Tõde peitub aga selles, et see tõotatud maa oli pigem sümboolne ja ületas kogu maise tähenduse. Ma usun, et Aabraham teadis seda oma vaimus. Piibel ütleb meile, et ajal, mil Aabraham Kaananimaal ringi liikus, tundis ta end kui tulnukana: „Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile...“ (Heebrealastele 11:9). Miks siis nii? Aga seetõttu, et Aabrahami süda igatses millegi enama järele kui seda oli see maa.

„Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.“ (Heebrealastele 11:10) Abraham mõistis selle maa õnnistuses peituvat tõelist tähendust ja sai aru, et: „See maa iseenesest pole see tegelik omand, vaid hoopis piltlik sõnum suurtest õnnistustest, mis alles tulemas.“ Aabraham mõistis tõotatud maa tegelikku tähendust; ta teadis, et Kaananimaa esindab tulevast Messiat, sest Jeesus ise ütleb meile: „Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas." (Johannese 8:56)

Püha Vaim võimaldas sel Jumala suurmehel näha aastates ette, kuni Kristuse päevani. Ta teadis, et tõotatud maa tegelik tähendus viitas tõelisele rahu ja hingamispaigale. Ja nagu Abraham teadis, see hingamispaik peitus Jeesuses Kristuses eneses. Just nii – Jeesus Kristus on see meile tõotatud omand. Meie oleme küll Tema omad, aga samas on tema ka meie oma. Ja Jumal kutsub meid saama osa sellest „igavesest omandist“ läbi lihtsa usu

esmaspäev, 26. aprill 2010

7000 KLUBI

Eelija, see suur õiglust ja pühadust kuulutav prohvet, oli kaotanud julguse tänu oma rahva moraalsele langusele ja põgenes kuningas Ahabi õela naise Iisebeli ähvarduste eest. Jumal leidis ta end varjavat Hoorebi mäe koopais ja küsis: „Eelija, mida sa siin peidus teed?“

Eelija vastas nördinult: „Jumal, ma olen tundnud muret su au pärast. Su rahvas on hüljanud su Sõna; su altarid on kõik rüüstatud ja sinu sulaseid kiusatakse taga. Mina olen veel ainus, kes on järgi jäänud ja nüüd ajavad nad mindki taga!“

Väliste faktorite põhjal oli Eelija jutul ju isegi iva sees. Tolle aja valitsus oli ajaloo kõige õelam ja alatum ning kogu ühiskond oli kokkuvarisemise äärel. Piibel ütleb: „Ja Ahab valmistas Aðera kuju. Ahab tegi Issanda, Iisraeli Jumala vihastamiseks veel rohkem kui kõik Iisraeli kuningad, kes enne teda olid olnud.“ (1 Kuningate 16:33). Valitsus ise oli sõna otseses mõttes sundimas rahvast ebajumalateenistusele. Iisebel, kõige õelaim kuninganna, kes eales oli olnud, vihkas Jumalat ja oli tõotanud tappa absoluutsel kõik Jehoova järgijad.

Eelija aga oli otsustanud „pidada lõpuni vastu“, mistõttu kui ka kogu rahvas oleks hüljanud Jumala, oleks tema ikka ustavaks jäänud! Kuid Jumalal polnud plaanis tasustada seda peitu pugenud prohvetit, sest just sel samal ajal oli Püha Vaim liikumas üle kogu maa. Eliisa, Eelija edukas järeltulija, oli kogemas esimesi Jumala puudutusi ja ülesõhutust ning Jehu, võimas noor revolutsionäär, oli samuti saanud veidi osa sellest, oodates innukalt aega, mil kuulutada sõda korruptsioonile ja jumalakartmatusele sel maal. Suur moraalne ärkamine oli ootamas oma järge, mille raames Jumal pidi peagi heitma Iisebeli koerte ette ja kukutama kõik õelad valitsejad.

Jumal informeeris Eelijat kõige tagasihoidlikumal viisil, öeldes: „Mul on 7000 inimest, kes ei ole läinud oma eludega kompromissile ega andnud maad kurjusele eneste ümber. Nad ei ole lasknud end petta – nad on minu omad!“ Jumal rääkis Eelijale, et Tal on oma rahvas juba võtmepositsioonidel paigas ja usklikud seisavad üle kogu maa kindlate –ja vankumatutena sõltumata korruptsioonist nende ümber.

Jumal on julgustanud mind avama oma silmi sellele suurele pühade kutsele, mis on leidmas aset just praegu meie endi ajastul. Jumal ütles Eelijale: „Tuhanded ei ole kummardunud.“ Mina aga usun, et meile ütleb Ta, et „Miljonid ei ole kummardunud!“

Tänu Jumalale, et me ei ole vaid kui üks väike jääk! Me oleme armee – suur hulk veres pestuid erinevatelt elualadelt, kes püsivad vankumatute ja kompromissile mitte minevatena kesk’ seda pöörast maailma. Saatan tahaks panna Jumala rahvast arvama, et nende arv kahaneb kiiresti. Ta tahab, et tõelised usklikud arvaksid, et enamus usklikke on juba ammu läinud üle tema poolele, mistõttu nad peaks hirmuga peitu pugema. Kuid teie ärge uskuge Saatana valesid! Jumal on endiselt tegutsemas, valades välja oma Püha Vaimu ja tõmmates januseid südameid enese ligi.

reede, 23. aprill 2010

PIMEDUSEST VALGUSESSE

Mida selleks küll tarvis läheks, et saada meid välja meie mannetutest eludest täis süütunnet, hirmu ja masendust? Mida selleks küll tarvis läheks, et panna meid nägema palju aulisemat elu, mis meie jaoks ootel?

Paulus ütles: „Tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis.“ (Koloslastele 1:12)

Kas sina sooviksid endale seda aulist, vabastatud elu? Usud sa, et see on sinu pärand? Usud sa, et Jumal meeleheitlikult sooviks kinkida seda sulle? Kui nii, siis võta see usu läbi vastu ja astu sellesse! Kuuluta see enese omaks! Paulus ütleb: „ Kas sa pole juba piisavalt kannatanud? Kas sa pole juba oma õppetunde kätte saanud?“ Ehk teisisõnu: „Kas sul pole juba kõrini elust täis hirmu ja piina? Kas sa pole juba aru saanud, et on üks tunduvalt parem tee?“

„...sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11). Sa lihtsalt paned oma usu sellesse, mida Jumal on öelnud, et Ta teeb su heaks. See vabadust, õiglust, rõõmu ja rahu täis elu Pühas Vaimus on kingitus, mida ei saa kuidagimoodi oma tegudega välja teenida. Kuid suurim rõõm peitub teadmises, et sa pole enam „süüdi“ Jumala ees. Rõõm on teada, et su usk teeb sind õigeks Tema ees. "Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta." (Roomlastele 4:7-8)

Aabrahamist sai rahvaste isa vaid tänu sellele, et Ta võttis Jumalat Tema sõnast. Ta oleks võinud ka kahelda ja kaotada seeläbi kõik. „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast...sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse...“ (Roomlastele 4:21-24)

Me usume Tema andestusse, mille läbi Ta tahab päästa meid. Ka peame me uskuma, et Ta hoiab meid. See vägi, mis päästab meid, see ka hoiab meid! See usk, mis tõi Jeesuse meie ellu, hoiab meid langemast.

„Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ (Roomlastele 5:1-2)

neljapäev, 22. aprill 2010

KUTSUTUD ENNE MAAILMA LOOMIST

Apostel Paulus ütleb Jumala kohta: „...kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu.“ (2 Timoteose 1:9)

Iga inimene, kes „on Kristuses“, on kutsutud Jumala poolt ja meil kõigil on üks ja sama ülesanne: kuulda Jumala häält, kuulutada Tema Sõna, mitte iialgi karta inimesi ja usaldada Jumalat ükskõik, millises katsumuses.

See on see tõotus, mille Jumal andis prohvet Jeremijale, kui Ta teda kutsus (vt.Jeremija 1:1-10). Nõnda nagu Jeremijal, pole ka meil tarvis koheselt valmis sõnumit maailma jaoks. Jumal on tõotanud täita meie suu oma Sõnaga just sel hetkel, kui me seda vajame. Kuid see sünnib ainult siis, kui me Teda usaldame.

Paulus ütleb meile, et paljud on kutsutud olema jutlustajad, õpetajad ja apostlid ja nad saavad seepärast ka kannatama. Ta peab iseennast üheks neist, öeldes: „...mille kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud. Sel põhjusel ma ka kannatan.“ (2Timoteose 1:11-12). Teisisõnu ütleb ta siin, et: „Jumal on andnud mulle püha töö ja tänu sellele kutsele saan ma ka kannatama.“

Piibli põhjal on näha, et Paulust pandi proovile viisidel, mida vaid vähesed jumalariigi töölised on kogenud. Saatan püüdis teda ikka ja jälle tappa. N.ö.religioosne koorekiht hülgas ja mõnitas teda ning tuli ette ka aegu, kus isegi tema toetajad jätsid ta läbipekstu –ja hüljatuna maha.

Kuid mitte kunagi ei kaotanud Paulus inimeste ees oma tõelist mina. Maailm ei suutnud teda kordagi häbistada või segadusse ajada ja Paulus ei põlenud ka kunagi läbi. Jumala võitud Sõna oli ta huulil igas olukorras ja just siis, kui tarvis.

Fakt on see, et Paulust ei kõigutanud miski. Samuti ei kaotanud ta kordagi usku Jumalasse. Selle asemel tunnistas ta hoopis: „...sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2Timoteose 1:12). Paulus ütleb: „Ma olen täielikult usaldanud oma elu Issanda hoolde, mistõttu kas ma siis elan või suren – ma olen Tema oma!“ Selle sama suhtumisega julgustas ta ka noor Timoteost, öeldes: „Võta terve õpetuse eeskujuks see, mida sa minult oled kuulnud usus ja armastuses, mis on Kristuses Jeesuses!“ (2 Timoteose 1:13)

kolmapäev, 21. aprill 2010

SAMA USK

Kas pole šokeeriv, et Iisraeli lapsed uskusid küll seda, et Jumal võib nad välja viia Egiptusest, kuid ei uskunud seda, et Ta suudab neid juhtida ka tõotatud maale? Nad olid üle elanud kümme üleloomulikku katku. Nad nägid õudusega pealt, kuidas surm röövis kõik Egiptuse esmasündinud, aga jättis nende lapsed puutumata. Nad olid olnud tunnistajaiks uskumatule vaatepildile, kus vesi lõi müürina kahte lehte ja nende ees avanes kuiv tee aitamaks neid läbi mere! Ning seejärel nägid nad hämmingus, kuidas meri langes tagasi vaarao ja tema sõjaväe peale, uputades nad kõik.

„Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal...ja rahvas kartis Issandat ning nad uskusid Issandat ja Moosest, tema sulast.“ (2Moosese 14:30-31)

Kui elevil küll Iisraeli lapsed olid! Nad olid nüüd päästetud! Kogu nende vana elu oli möödas ja uus elu kuulus neile. Nad tantsisid rõõmust, olles ootusärevad selle aulise uue elu ja maa ees täis ilu ja hingamist. „Sa viid selle ja istutad oma pärisosa mäele, paika, mille sina, Issand, oled teinud oma asupaigaks...“ (2 Moosese 15:17)

Kuid kõigest kuus nädalat hiljem oli see sama rahvas omadega õhtal ja täielikus meeleheites! Nad olid õnnetud, mures, hirmul ja nurisevad. Korraga olid nad unustanud kogu Jumala imettegeva väe. „...teise kuu viieteistkümnendal päeval, pärast Egiptusemaalt lahkumist...kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu, ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: "Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal." (2 Moosese 16:1-3). Ka kõigi järgnevate kuude jooksul kahtles see sama rahvas Jumalas veel kümnel erineval korral.

Jeesus ütles: „Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!“ (Luuka 12:32) Jumal tahab anda mulle kuningriigi? Kus see siis on? "Jumala riik ei tule ettearvatavalt (nähtavalt)...sest ennäe, Jumala riik on teie seas!" (Luuka 17:20-21) See on midagi, mida sa omad seesmise inimese poolest. See on vabastatud elu!

„Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.“ (Roomlastele 14:17)

teisipäev, 20. aprill 2010

ELA KUI UUS INIMENE

Te ju kõik teate seda lugu. Noor mees võttis osa oma isa pärandusest ja laristas selle siis kõik metsiku elu peale ära, olles lõpuks omadega täiesti läbi ja murtud nii ihult kui hingelt. Oma elu kõige madalamas seisus otsustas ta pöörduda tagasi oma isa juurde. Piibel ütleb meile, et: „...ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20)

Pange tähele, et mitte miski ei takistanud seda isa andmaks andeks sellele noorele mehele. Seal polnud vähimatki asja, mida see noormees oleks pidanud tegema – isegi mitte tunnistama oma pattu – sest isa pakkus talle juba lepitust. Ja see kõik sündis isa initsiatiivil, kes jooksis oma poja juurde ja embas teda niipea kui ta nägi poega mööda teed tulevat. Andestamine pole raske ühegi armastava isa jaoks ja veelgi enam pole see probleemiks meie Taevasele Isale, kui Ta näeb oma last meelt parandamas.

Seega pole selle tähendamissõna keskseks teemaks üldsegi mitte andestus. Muide, Jeesus annab üsna selgelt mõista, et sellele kadunud pojale ei piisanud ainuüksi andestusest. Isa ei emmanud oma poega vaid selleks, et anda talle andeks ja lasta tal siis minna. Ei, see isa igatses palju enama järele kui vaid tema poja taastamine. Ta igatses oma lapse seltsi, ligiolu ja suhtlemise järele.

Kuigi kadunud poeg sai andeks ja taaskord osa isa soosingust, polnud tema positsioon veel paigas tema isakojas. Ainuke viis, kuidas isa oleks olnud rahul ja tema rõõm oleks saanud täielikuks, oleks olnud siis, kui ta poeg oleks viibinud tema seltskonnas. See on kogu selle tähendamissõna mõte.

Lugu läheb aga veelgi põnevamaks. On ilmselge, et poeg ei tundnud end eriti mugavalt peale andeks saamist, mis on ka põhjus, miks ta kõhkles tagasi isa kotta minemast. Ta lausa ütles oma isale: „Kui sa vaid teaksid kõiki neid jubedusi ja rüvedusi, mis ma olen korda saatnud. Ma olen teinud pattu Jumala ees ja eksinud sinu armastuse ja armu vastu. Ma ei vääri sinu armastust ja sul on täielik õigus mind hüljata.“

Kuid pange tähele isa vastust oma pojale. Ta ei ütle ainsatki sõna kinnitamaks poja poolt lausutut. Mitte vähimgi asi tema käitumises ei viita tema poja vastuhakule, rumalusele, pillavale elustiilile või vaimsele pankrotile. Muide, isa isegi ei reageerinud poja püüetele tunda end väärtusetu- ja kõlbmatuna tema koja jaoks. Ta ignoreeris oma poega täiega! Kuid miks?

Isa silmis oli see endine poeg surnud ja täiesti välja lülitatud tema mõttemaailmast. Isa jaoks oli see poeg, kes oli tagasi koju tulnud, täiesti uus inimene, kelle minevik oli maha maetud. Isa ütles: „Nii palju kui minust sõltub, on sinu vana sina surnud. Ela nüüd koos minuga kui uus inimene. Pole vähimatki põhjust, miks sa peaksid elama süütunde all. Samuti on kogu su patu-teema lahendatud. Tule julgelt minu ligiollu ja saa osa minu armust ja armastusest.“

esmaspäev, 19. aprill 2010

VABASTATUD ELU

Sajandeid enne Kristuse sündi, kuulutas prohvet Jesaja, et Jumala saadab vabastaja, kes päästab kogu inimkonna. Jeesus ise seisis ühel hingamispäeval juudi sünagoogis ja tuletas meelde seda prohvetlikku sõna: „Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: "Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid...Tema hakkas neile rääkima: "Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud." (Luuka 4:17-21)

Jeesus kuulutas kogu maailmale, et: „Minu töö siin maa peal on vabastada iga purustatud elu.“ Vabastama tähendab laskma vabaks kõigist ahelaist ja orjusest; kõrvaldama kõik, mis rõhub ja masendab. Kui sina usud, et Jeesus räägib tõtt, siis pead sa ka uskuma, et Ta ütleb nii sulle kui mulle: „Mind on saadetud vabastama ka sind. Päästma sind kõigest rõhumisest ja ahelaist. Ma olen tulnud, et teha su vaim vabaks.“

Ka Paulus kuulutas, et Kristus on tulnud kutsuma igat usklikku elama vaba elu: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Galaatlastele 5:1) Paulus kuulutas ka „Jumala laste kirkuse vabadusest.“ (Roomlastele 8:21)

Kui Kristus tuli selleks, et päästa meid meie heitunud eludest, siis miks ometigi jätkame me elamist endisel viisil? Elu, mis on täielikult vaba hirmust ja süütundest, tundub meie jaoks tõeliselt imelisena, kuid samas ei suuda me ette kujutada, et võiksime veeta kasvõi 24 tundigi tõelises rahus ja hingamises, ilma raske hukkamõistu või masenduse koormata. Meil on raske uskuda ellu armastava ja hooliva Päästja ligiolus, kes tunneb muret kõigi meie vajaduste pärast.

See võib küll tunduda liiga hea, et olla tõsi, kuid samas on see just see vabastatud elu, mida Kristus tahab kinkida nautimiseks igale oma lapsele. Mitte vaid mõnele oma lapsele, aga kõigile oma lastele! See elu pole mõeldud vaid neile, kes suudavad läbi murda mõnest teoloogilisest koodist, vaid kõigile, kes lihtsalt usuvad sellesse!

laupäev, 17. aprill 2010

ERILINE SÕNUM KELLEGILE, KES ON ALLAANDMISE ÄÄREL

Kogesin täna sundust kõneleda neile, kes nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt on vajunud küüru raske koorma all.

Tundub nagu Jumala tõotused ei toimiks sinu või su pere suhtes. Sa oled püüdnud olla Jumalale meelepärane, sa palvetad ja armastad Teda kogu oma südamest, kuid oled jõudnud just praegu oma jõu ja vastupidavuse viimse piirini.

Mida enam sa hoiad kinni oma usust, seda enam kasvavad su katsumused ja sul on tunne, et Jumal on täiesti vait sinu olukorra suhtes.

ARMAS SÕBER, SA EI OLE ÜKSI! Suurel hulgal jumalakartlikke inimesi kannatab samal viisil ja Saatan muudkui sosistab: „Jumala Sõna ei vasta tõele!“ Me teame, et need on põrguväed kõige selle taga, mistõttu ära karda neid!

Mine Iiobi 19 peatüki juurde ja loe see läbi. Iiob ütles: „Vaata, ma kisendan....aga ei saa vastust...Ta tegi mu teele tõkke...ta pani mu radade peale pimeduse...Ta kiskus mind igapidi maha...ja pidas mind oma vaenlaseks.“ (Iiob 19:7-11)

Keset seda saatanlikku rünnakut hüüab Iiob: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad...“ (Iiob 19:25-27)

Jumal ütles: „Efraim on liitunud ebajumalatega - las ta läheb!“ (Hoosea 4:17) Ei mingeid katsumusi, ei mingeid proovilepanekuid sellele suguharule. Kuid sina ei ole liitunud ebajumalatega ja oled endiselt Jumala silmatera, mistõttu Ta näeb sinus ka midagi, mille kallal tasub vaeva näha.

Jumal distsiplineerib neid, keda Ta armastab. See pole sugugi mitte meeldiv ja see teeb haiget, kuid see on Isa töö, kes valmistab meid ette oma auks, mis tuleb ilmsiks tulevastel aastatel.

Ta pole iialgi varem armastanud sind nii palju kui praegu, mistõttu ole julge ja tea, et Jumal endiselt kõneleb sinuga.

reede, 16. aprill 2010

TÕDE USU KOHTA

Kujuta ette, et üks minu poegadest sattuks metsas karu küüsi ja lamaks seal haavatud ning verisena maas, hüüdes appi. Kas ma ta isana peatuksin hetkeks, et analüüsida tema usu kvaliteedi üle? Kas ma küsiksin endalt: „On mu pojal piisavalt usku, et usaldada mind ja teada, et ma lähen talle appi?“

Ei! Sada ja tuhat korda ei! Ma tormaks oma poja juurde ilma ühtegi küsimust esitamata või tema usu kvaliteedi üle kaalumata, sest isa armastus ja haiget saanud laps on need, mis mind tagant sunnivad. Mitte tema usk ega miski muu, mida ta teeks – ainuüksi minu armastus tema vastu. Milline isa jätaks oma lapse verise ja haavatuna keset mahajäetud metsa ainuüksi seetõttu, et laps ei olnud korralikult väljendanud oma usku temasse? Nõnda ei jäta ka Jumal iialgi ühtki oma last üksinda kannatama. Ta ei sulge iialgi oma kõrva nende appihüüu ees vaid seetõttu, et nende usk Temasse on nõder.

„Kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata.” (2Timoteose 2:13) Nii minu, sinu kui meie kõigi usk peab hingama kindlas teadmises, et meie Taevane Isa armastab meid ja hoolib meist. Meid on määratud ausse läbi Isa armastuse ja igavese helduse.

„Vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.“ (Jeremija 9:24)

Jumal armastab oma lapsi nii väga, et Ta kuuleb neid enne kui nad üldse veel jõuavad oma suugi avada. Just täpselt nõnda nagu emad tunnetavad ära oma beebide nuttu. Seetõttu Taavet paluski: „Kuule mu häält oma vankumatu armastuse pärast; oo Issand, elusta mind ja kingi mulle elu vastavalt oma õiglasele mõõdule“ (Piibli laiendatud tõlge Psalmid 119:149 põhjal)

Ta armastab mind ja ruttab mind päästma, kui mu usk on nõder või kui ma ei vääri vastuseid Temalt ja seda kõike tänu oma armastusele ja heldusele minu suhtes.”Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest.” (Psalmid 103:8)

Suurim rahu voolas mu ellu siis, kui ma veensin end teadmises, et Jumal armastab mind. Seda lausa nii palju, et Ta ruttab mulle appi ja seab asjad korda igas minu eluolukorras. Olgu mu usk tugev või nõrk – Ta armastab mind ikkagi ja miski ei saa seda armastust peatada.

neljapäev, 15. aprill 2010

ARAABIASSE

Kui ma püüan olla meelepärane inimestele, et saa ma olla Kristuse teener. Kui minu motivatsiooniks on vaid teiste heakskiit – kui see on minu meelsus, mis mõjutab ka minu elamise viisi – tekkib lõhe minu prioriteetides ja ma saan alati pingutama selle nimel, et olla meelepärane kõigile teistele aga mitte Jeesusele.

Mõni aasta peale Pauluse pöördumist läks ta kogudusse Jeruusalemmas, et liituda sealsete jüngritega, aga: „...kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.“ (Apostlite teod 9:26)

Apostlid teadsid Pauluse mainet tagakiusajana. „Kuid Juudamaa kogudustele, kes on Kristuses, jäin ma palge poolest tundmatuks. Nad ainult kuulsid räägitavat: "See, kes meid enne taga kiusas, kuulutab nüüd selle usu evangeeliumi, mida ta varem püüdis hävitada." (Galaatlastele 1:22-23)

Barnabas oli see mees, kes aitas jüngritel saada üle hirmust Pauluse ees ja nad pakkusid talle osadust. Kuid Paulus otsustas paganate seas rändamise kasuks. Muide, ta oli üsnagi ettevaatlik kirjeldamaks oma kutsumist, väites, et ta on „apostel mitte inimeste poolt ega mõne inimese kaudu, vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi, kes Tema on üles äratanud surnuist.“ (Galaatlastele 1:1).

Ja siis ta lisas: „Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu...ja ma ei hakanud arutlema liha ja verega.“ (Galaatlastele 1:11-12, 16)

See, mida Paulus ütleb siin, puudutab kõiki, kes igatsevad omada Kristuse meelsust: „Ma ei pidanud lugema raamatuid või laenama mõne inimese meetodeid selleks, et saada seda, mis mul nüüd on. Ma sain oma sõnumi, oma teenistuse ja võidmise oma põlvedel olles.“ Galaatlastele 1:17 toob Paulus välja järgneva: „Vaid läksin Araabiasse.“ Ehk teisisõnu ütleb ta: „Ma ei saanud oma ilmutust Kristusest pühade seas Jeruusalemmas. Selle asemel läksin ma hoopis Araabiasse, kõrbe, et saada ilmutust Kristusest. Ma veetsin väga väärtusliku aja seal, tühjendades end iseendast, kuuldes ja saades õpetatud Püha Vaimu poolt.“

Paulus ei olnud mingi ülbe, ennast-täis, ringi uitav jutlustaja. Me teame, et tal oli teenija süda. Ta oli pannud maha kõik oma isiklikud ambitsioonid ja leidnud täieliku rahulduse Kristuses.

Kui sinu meeled ja mõtted on suunatud sellele, et olla meelepärane Kristusele, ei vaja saa enam kunagi inimeste heakskiitu ja aplause.

teisipäev, 13. aprill 2010

SALAJASES PAIGAS

Püha Vaim tuli ühe jumalakartliku mehe juurde Damaskuses, kelle nimi oli Hananias. Ta andis mehele juhtnöörid minemaks Juuda kotta Sirgel tänaval ja panemaks käed Sauluse peale, et taastada tolle nägemine.

Hananias oli teadlik Sauluse mainest, mistõttu ta mõistis, et tegu on üsnagi ohtliku ettevõtmisega. Ometigi, siin on viis, kuidas Püha Vaim tutvustas Saulust Hananiasele: „Sest vaata, tema palvetab.“ (Apostlite teod 9:11)

Teisisõnu ütles Issand, et: „Hananisas, sa leiad selle mehe eest oma põlvedel. Ta teab, et sa oled tulemas. Ta teab isegi su nime ja seda, miks sind on läkitatud tema juurde. Ta tahab saada taas nägijaks.“

Millal sai Saulus selle seesmise teadmise? Kuidas ta sai selle nägemuse, mis väljendus konkreetses sõnas Jumalalt? See tuli läbi püsiva palve ja alandliku palumise. Tegelikult ma arvan, et Püha Vaimu poolt Hananiasele öeldud sõnad peegeldavad kõige enam seda, mis Jumala südant puudutas: „Vaata, tema palvetab.“

Saulus oli „sulgunud Jumalasse“ kolmeks päevaks, hüljates ära nii toidu kui joogi. Kõik, mille järele ta igatses, oli Issand, mistõttu ta veetis kogu selle aja põlvedel, paludes ja otsides Jumalat.

Kui ma üles kasvasin, õpetas minu jutlustajast isa mulle, et: „Palvetavale inimesele toob Jumal alati lahenduse.“ Mu elus on olnud aegu, kus Issand on vaieldamatult teinudki seda. Ma sain kutse saada jutlustajaks 8-aastaselt, kui Püha Vaim tuli mu üle. Ma nutsin ja palusin üheaegselt, hüüdes: „Täida mind Issand Jeesus!“ Hiljem, teismeliseeas, palusin ma seni, kuni Püha Vaim tuli ja täitis mind oma jumalikus väes.

Noore pastorina kasvas sügavam nälg minu sees, mis pani mind veelgi enam palvetama. Miski minu südames ütles mulle: „Jeesuse teenimises on enamat kui vaid see, mida ma praegu teen.“. Seetõttu veetsin ma kuid oma põlvedel, paludes vahel lausa mitu tundi jutti, kuni lõpuks sain ma kutse Issandalt minna New Yorki, et kuulutada gangsteritele ja narkomaanidele.

Ma olin põlvedel ka 20 aastat tagasi, otsides Jumalat pisarsilmi ja kisendamisega, kui Ta kutsus mind minema tagasi New Yorki, et alustada Times Square’i kogudusega.

Kui ma üldse olen kuulnud Jumalalt – kui ma üldse olen saanud mingigi ilmutuse Kristusest ja mõõdu Tema meelsusest – siis see ei tulnud ainuüksi piiblitundide kaudu. See tuli palvete kaudu. Selle läbi, et ma otsisin Issandat salajases paigas.

esmaspäev, 12. aprill 2010

TEE ÜLES

Ma tean kristlasi, kes kogesid nii suuri ja raskeid katsumusi, et nende elu ei tundunud enam elamisväärsena. Keset oma elu kõige pimedamat tundi, avastas Jeremija aulise tõe, mis tõi talle uut lootust ja kindlust. See oli midagi, mida ta oli Jumala kohta ka varem teadnud, kuid mis ei jõudnud talle kohale enne kui alles omadega täitsa läbi olemises. Ta avastas, et kõige sügavamasse põhja jõudes oli Jumal seal! Mida sügavamale ta vajus, seda enam ta leidis Jumalat. Jumal ei olnud mitte leitav seal üleval, kesk õndsat olemist ja murepilveist vaba taevast, vaid kesk’ meeleheite ja kurbuse varje. Kui Jeremija jõudis põhja, kukkus ta otse Jumala sülle! Ta kukkus kohe täiega vastu kaastundliku Jumala ustavust. Pane tähele tema avastust:

„See on Issanda suur heldus…sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!” (Nutulaulud 3:22-23)

Tasapisi hakkas Jeremija mõistma suuri tõdesid, mida suudavad tabada vaid need, kes on omadega täiesti nullis.

1. Kui ma olen omadega kõige madalamas seisus ja mured löövad otsekui lained mu pea peal kokku ja ma ütlen: "Ma olen kadunud mees!", siis Jumal tuleb mu ligi ja sosistab: "Ära karda!" (Nutulaulud 3:54-57)

2. Kui tundub, et Jumal on end kui peitnud pilve taha ja mu palved ei lähe läbi, näeb Ta ometigi mu rõhutust ja kannab hoolt mu eest. (Nutulaulud 3:44, 59)

3. Kui Jumal laseb mul kogeda valu ja kurbust, siis samas tõstab Ta mind ka üles oma imelise kaastunde ja armastuse läbi. (Nutulaulud 3:32)

4. Jumal ei ole minu vastu, püüdes mind tallata oma jalge alla, kui ma olen kui hädasolev vang (Nutulaulud 3:31-36)

5. Jumal ei püüa saboteerida ühtegi mu plaani ega tekitada minus segadust või tegutseda minu vastu (Nutulaulud 3:35-36).

6. Keset oma suurt meeleheidet ja kibedust, mil ma vihkasin igat algavat uut päeva, ei vedanud Tema kaastunne siiski mind alt. Tema arm oli uus minu jaoks igal hommikul (Nutulaulud 3:22-23)

7. Kuna Jumal on alati ustav, siis Ta ei heida mind kõrvale. Ta on õiglane minu suhtes ja teeb mulle head (Nutulaulud 3:25-26)

8. Olles oma elu madalamas seisus, pole mul pöörduda kuhugi mujale kui vaid Jumala poole, mistõttu ma tõstan oma südame ja käed ning tänan Teda Tema helduse eest (Nutulaulud 3:40-41)

9. Olles omadega nullis, olen kulutanud kogu oma jõu ja lootuse. Olen tühi ja madalam kui muru, mistõttu nüüd sõltun vaid ainuüksi Tema armust (Nutulaulud 3:18, 20-22)

reede, 9. aprill 2010

VIHKA ELU, ET SEDA LEIDA!

”Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” (Johannese 12:25)

Võti täisväärtuslikuks eluks peitub selles samas, väliselt nii tähtsusetus ja isegi segadust tekitavas salmis. See on Jeesuse väljakutse meie väikesele maailmale! Selle mõistmine avab ukse ellu, tuues kaasa ilmutuse. Jeesus ütles: "Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.” (Luuka 14:26)

Kohe kindlasti pole võimalik, et Jeesus pidas siin vihkamise all silmas sõnaraamatus antavat otsest tähendust sellele sõnale, mille all peetakse silmas ka kui jälestamist või vastikuse tundmist; ebameeldivust või hülgamist. Jumala Sõna ütleb: ”Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar.” (1Johannese 3:15). ”Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu!” (Koloslastele 3:19)

Seega pole mitte elu see, mida me peame vihkama – on see ju kingitus Jumalalt – ega ka inimesed, mis oleks täiesti Piibliga vastuolus, vaid hoopis seda viisi, kuidas me elame. Me peame õppima vihkama eluviisi, mida järgime. Vihkama seda hõivatust, mis on meid sidunud meie perede –ja lähedastega. Koosneb su elu vaid oma lastest, abikaasast või vanematest? Piirduvad kõik su rõõmud ja mured vaid selle väikese ringiga?

Jumal on lihtsalt kutsumas meid avardama oma eluringi. Elu peaks sisaldama endas palju enamat kui vaid mähkmete vahetamist, arvete maksmist, laste koolitamist, pensionieas vanemate hooldamist, peresuhteid jms. Marta oli sõltuvusest igapäeva elust, kuid Maarja igatses kasvada! Ta igatses laiendada oma horisonti ja Jeesus kiitis taolise lähenemisviisi elule heaks.

Sa ei saa kasvada seni, kuni sa ei hakka vihkama oma hetke ebaküpsust. Sa ei pea jätma sinnapaika oma kohustusi pere ja sõprade ees, aga kui sa jääd liiga kinni nendesse tegemistesse, hakkab see takistama su kasvu. Seetõttu pead sa üks päev avama oma silmad. Üks püha viha peaks tõusma su sees, mis paneb sind hüüdma Jumala poole: „Oo Jumal, ma vihkan seda, milliseks ma olen muutunud. Ma vihkan oma tujusid ja seda, kui kergesti ärrituv ma vahel olen. Ma vihkan oma pidevaid tujude muutusi ja seda, kui tähtsusetuks ma tegelikult muutunud olen. Vihkan, vihkan, vihkan!“ Sa peaks vihkama oma praegust elu nii palju, et see paneb sind kisendama Jumala poole ja anuma, et Ta kisuks sind välja pimeduse meelevallast ja asetaks oma armsa Poja kuningriiki. (vt.Koloslastele 1:13)

neljapäev, 8. aprill 2010

TUNNISTADES KRISTUST

„Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Matteuse 10:32:33)

Kreekakeelne sõna tunnistama, viitab selle salmi kontekstis lepingule, nõusolekule või kokkuleppele. Jeesus räägib kokkuleppest, mis meil on Temaga. Meie osa on tunnistada või esindada Teda meie igapäeva elus. Elada Tema tõotuste kohaselt, mis on lubanud meid varustada ja kaitsta ning anda tunnistust Tema imelistest õnnistustest meie eludes.

Kristuse tunnistamine tähendab nii palju enamat kui vaid Tema jumalikkusesse uskumist. See hõlmab endas nii palju rohkem kui vaid kuulutust selle kohta, et Ta on Jumala Poeg, kes löödi risti, maeti maha, tõusis surnuist ja istub nüüd Isa paremal käel. Piibel ütleb, et isegi deemonid usuvad sellesse ja värisevad selle teadmise ees. Seetõttu tekkib küsimus, mida pidas Jeesus silmas, kui ta käskis meil tunnistada Teda inimeste ees?

„Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees...“ (Matteuse 10:32). Kasutades sõna „nüüd“, ütleb Jeesus teisisõnu seda, et: „Selles valguses, mida ma just äsja ütlesin...“ või „Tänu sellele, mida ma teile just ütlesin...“ Mida siis Jeesus ütles oma kuulajaile? Ta ütles: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“ (Matteuse 10:29) Ehk teisisõnu ütles Ta: „Mõelge kõigi miljonite lindude peale üle maailma ja nendele, kes on eksisteerinud loomise algusest alates. Kuni tänase päevani pole ükski neist surnud või neid maha müüdud ilma, et teie Taevane Isa poleks sellest teadlik olnud.“

Ja siis Ta jätkas: „Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.“ (Matteuse 10:30). Kristus rõhutas fakti, et: „Jumal on nii suur, et Ta ületab teie suurimadki püüded Teda mõista. Te ei saa iialgi lõplikult aduma, kui põhjalik on Tema hoolitsus teie suhtes.“

Jeesus lõpetas öeldes: „Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.“ (Matteuse 10:31). Ta võtab kõik kokku, öeldes: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (10:32). Ta ütleb: „Mõelge sellele, mida ma olen teile just äsja ilmutanud Isa kõike-nägeva ja kõike-hõlmava hoole kohta. Teie asi on kuulutada seda kogu maailmale, andes tunnistust iga oma hingetõmbega ja kogu oma eluga sellest, et „Jumal hoolib minust!“

Usu Isa armastusse sinu suhtes ja võta vastu Tema lähedane hool. Pane maha kõik oma hirmud ja kahtlused ning ela usus inimeste ees sellest, et Jumal ei ole sind unustanud. Tunnista kõigile, et: „Tema silm on varblaste peal ja ma tean, et Ta hoolitseb ka minu eest.“

teisipäev, 6. aprill 2010

TÄIELIK KONTROLL

Kahjuks ei ole olemas ühtegi mudelit, mille järgimine aitaks täielikult sõltuda Issandast. Kõik, mida võin teile pakkuda, on mõned mõtted, mida Jumal on mulle õpetanud selles valdkonnas. Ta on näidanud mulle kahte lihtsat asja, mille kaudu saaksin anda Talle täie kontrolli oma elu üle.

Esmalt pean ma olema täiesti veendunud, et Issand igatseb ja on valmis ilmutama mulle oma tahet ja seda isegi kõige väiksemates detailides minu elus. Ma pean uskuma, et Püha Vaim, kes elab minu sees, on teadlik Jumala tahtest minu elu suhtes ja et Ta juhib ja juhatab mind ning räägib minuga.

„Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse...Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.“ (Johannese 16:13-14)

Sa võid hetkel kogeda teatud sorti kannatusi, mis võivad olla tingitud liiga rutakalt langetatud otsustest. Vaatamata sellele tõotab Issanda sulle, et: “Su seesmine kõrv saab kuulma minu Vaimu ütlemas sulle: „Mine seda teed. Tee seda või ära tee toda...““

Teiseks peame me aga vankumatus usus paluma võimet kuuletuda Jumala juhtnööridele. Piibel ütleb meile: „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7). Kui Jumal annab meile teha midagi, vajame me väge püsida õigel kursil ja kuuletuda Temale. Üle viiekümne aastase teenistusaja jooksul olen ma õppinud tundma, et nii Saatan kui ka meie endi lihalik loomus külvavad alati kahtlusi ja küsimusi minu mõtetesse, mistõttu ma vajangi jõudu otse taevast mitte ütlemaks „jah“ asjadele, mille kohta Jeesus on öelnud „ei“.

Paljude meie palved koosnevad ütlusest: „Issand, ma tean, mida sa oled mulle öelnud, kuid ma ei ole ikka päris kindel, et see oli sinu hääl, mis rääkis. Ma pole kindel, kas ma üldse olen piisavalt vaimulik, et tunda ära sinu häält, mistõttu palun lihtsalt ava või sulge see uks minu jaoks selles olukorras.“

Kuid see ei ole see usk ja see reaktsioon, mida Ta oma lastelt ootab. Sa võid paluda nii palju kui kulub, tunde või isegi päevi ühes rodus, kuid kui sa ei palu usus - uskudes, et Püha Vaim saab juhtima sind nii nagu Jeesus tõotas – ei saa Jumala meelsus iialgi võtma maad sinu sees. Seetõttu Ta ootabki nii kaua, kuni sa oled pühendunud aktsepteerima ükskõik mida, mida Ta ka ei ütleks ja kuuletuma sellele ilma küsimusi esitamata.

reede, 2. aprill 2010

JUMAL EI OLE SIND UNUSTANUD

Jumal ei ole sind unustanud! Ta teab täpselt, kus sa viibid ja millest just praegu läbi lähed ning Ta mõõdab igat su sammu sinu teel. Kuid meie oleme otsekui Iisraeli lapsed, kes vaatamata prohvetitele, kes saadeti neile kuulutama võrratuid tõotusi taevast, kahtlesid siiski Jumala igapäevases hooles nende eest. Keset oma raskusi unustame me sageli, et Jumal kannab meid oma peopesa sees. Ja nõnda nagu Iisraeli lapsed, kardame meiegi, et me keerame kõik untsu ja saame hävitatud vaenlase poolt.

Võib see ehk olla, et me kogeme jätkuvat valu ja kaotusi ning läbikukkumisi vaid tänu sellele, et me lihtsalt ei usu enam, et Jumal võiks vastata meie palvetele?

Oleme me ehk sama süüdi kui Iisraeli lapsed, mõeldes, et Jumal on meid maha jätnud ja jätnud meid kui ilma hooleks oma asjadega ise toime tulema? Kas me ikka usume, et Jumal mõtles, mida Ta ütles, kui Ta lubas tegutseda just õigel ajal, vastates meie usupalvetele? Jeesus vihjab, et enamus meist – kuigi kutsutud ja valitud – ei usu Temasse, kui Ta tagasi tuleb. Mõned Jumala lapsed on juba kaotanud oma usu Temasse. Sügaval hinge põhjas nad ei usu, et nende palved võiks muuta midagi. Nad käituvad otsekui kõik tuleks saavutada nende omast jõust.

Ole nüüd aus! On su usk olnud vähe nõder hiljaaegu? Oled sa ehk peaaegu alla andnud teatud asjade suhtes, mille pärast oled nii palju palunud? Oled sa ehk väsinud ootamast? Võib-olla sa oled tõstnud käed otsekui allaandmise märgiks, et öelda: „Tundub, et ma lihtsalt ei murra sellest läbi. Ma ei tea, mis küll on viltu ja miks mu palved ei saa vastatud, kuid ilmselgelt tähendab see Jumala „ei“-d.“

Kuid Jumal ei ole hüljanud ei mind ega ka sind! Mitte mingil juhul!!! Ta tahab just praegu, et me usuksime, et Tema töötab kõik asjad välja meie heaks (Roomlastele 8:28). Seetõttu lõpeta kõik püüdlused ajada ise kõik asjad korda; lõpeta muretsemine ja oma Jumalas kahtlemine! Vastus tuleb! Jumal ei ole sulgenud oma kõrva su ees ja sa lõikad omal ajal, kui sa vaid ei väsi! „Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!“ (Galaatlastele 6:9)

neljapäev, 1. aprill 2010

OLGU TEIL KRISTUSE MEELSUS

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses...“ (Filiplastele 2:5)

Siinse ülesõhutuse mõte, mida Paulus jagab Jumala rahvaga, peitub teisisõnu selles, et: „Olgu see sama meelsus – Jeesuse enese mõtteviis – osa ka teie meelsusest ja mõtteviisist, sest Tema mõtteviis on see, mille järgi me kõik peaksime igatsema ja millest lähtuma.“

Mida see tähendab omada Kristuse meelsust? Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see mõelda ja tegutseda nõnda nagu Jeesus. See tähendab langetada Kristuse sarnaseid otsuseid, mis määravad ära meie eluviisi. See tähendab tuua esile oma väiksemadki ajusopid ja mõelda, kuidas täita need Kristuse meelsusega.

Iga kord, kui me vaatame Jumala Sõna peeglisse, peaksime küsima iseendilt: „Kas see, mida ma näen iseendas, peegeldab Kristuse loomust ja mõtteviisi? Kas ma olen protsessis, mille käigus ma tänu erinevatele eluolukordadele muutun üha enam ja enam Kristuse sarnaseks?“

Pauluse sõnade kohaselt väljendub Kristuse meelsus Jeesuse enese käitumist peegeldavas salmis: „...kes ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust...saades inimese sarnaseks.“(Filiplastele 2:7)

Jeesus langetas ühe otsuse juba siis, kui Ta oli alles taevas. Ta tegi lepingu Isaga, mille kohaselt Ta loobus oma taevasest aust ja tuli siia maa peale inimesena. Tema plaan oli läheneda maailmale kui selle alandlik teener ning Tema igatsus oli pigem teenida kui olla teenitav.

Kristuse jaoks tähendas see öelda: „Ma lähen täitma sinu tahet, Isa!“ On selgemast selgem, et Jeesus oli juba aegsasti otsustanud: „Ma loobun oma tahtest selleks, et täita sinu tahet, Isa. Ma matan maha omaenda tahte, et saada osa sinu omast. Kõik, mida ma ütlen või teen, peab lähtuma sinust. Ma loobun kõigest, et olla täielikult sõltuv sinust.“

„Vastutasuks“ seisnes Isa leping Pojaga tõotuses ilmutada Talle oma tahet. Jumal ütles: „Minu tahe ei saa iialgi olema varjatud su eest. Sa saad alati teadma, mida ma teen. Sa saad osa minu mõtetest ja meelsusest.“

Kui Paulus kuulutas julgelt, et tal on „Kristuse meelsus“, siis sellega ta kuulutas: „Ka mina ei arva iseenesest midagi ja nõnda nagu Jeesus, nõnda olen ka mina võtnud teenija rolli.“ Ja Paulus kinnitab, et seesama võib juhtuda iga usklikuga, sest: „...vaimne inimene mõistab kõike.“ (1Korintlastele 2:15)