reede, 29. oktoober 2010

ISA ARMASTUS SINU VASTU ON VANKUMATU

Jeesus rääkis meile, et kui kadunud poeg tagasi koju pöördus, oli ta rohkem kui teretulnud oma isa kojas. Ta sai uue kuue, sõi oma isa lauas ja koges täit andestust. Kuid see ei teinud temast veel inglit.

Hoopis vastupidi! Ma usun, et ta isa koges temaga veel palju probleeme, enne kui see lugu tõeliselt ühele poole sai. Kuid ainukene, mida see poeg keset kõiki neid olukordi teadma pidi, oli see, et isa armastus tema vastu on vankumatu! Ta pidi teadma, et ta isa on kannatlik tema suhtes, liigub koos temaga ja armastab teda. Nõnda samuti on ka meie Taevane Isa meiega. Ja ometigi me muudkui korrutame iseendale: „Ühel neist päevist ma saan nii täiuslikuks ja nii õigeks Jumala ees, et Tal saab olema väga kerge mind armastada.“

Ei! Ta armastas sind juba siis, kui sa alles patune ja hukkaläinud olid ning Tema vastu võitlesid. Kui palju enam armastab Ta sind siis nüüd, kui sa oled meelt parandanud!?! Jumal on sulle juba öelnud: „Ma armastasin sind juba siis, kui sa mind veel ei tundnudki ja kui sa alles patus ning mässumeeles elasid. Kas ma siis nüüd, mil sa mu lapseks oled saanud, ei peaks sind veelgi enam armastama?“

Me ei oska hingata ja olla kindlad Tema armastuses nõnda nagu tegelikult peaks. Ja ometigi ütleb Jumal enda kohta, et Tema ON armastus. Johannes kirjutas: „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“ (1Johannese 4:16)

kolmapäev, 27. oktoober 2010

PIIRATES JUMALA VÄGE JA TÕOTUSI

Piibel ütleb Iisraeli kohta: ”Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.” (Psalmid 78:41). Iisrael pöördus Jumalast ära tänu oma uskmatusele ja ma usun, et meiegi piirame Jumalat tänu oma kahtlustele ja uskmatusele.

Me küll usaldame Jumalat enamuses oma eluvaldkondades, kuid samas on meie usul omad piirid ja piirangud. Igaühe meie elus on vähemalt üks väikene valdkond, kus me bloki peale paneme ja kus me tegelikult ei usu, et Jumal võiks meid selles vallas läbi kanda.

Näiteks on väga paljud lugejad palvetanud minu abikaasa Gweni tervenemise pärast, kuid sageli, kui mõni olukord puudutab nende endi abikaasade või tütarde-poegade tervenemist, panevad nad Jumalale bloki peale. Mina ise piiran Jumalat tervenemise vallas. Ma olen palunud väga paljude inimeste füüsilise tervise pärast ja näinud imesid imede järel sündimas. Kui aga asi puudutab mu enda tervist, piiran ma koheselt Jumalat. Ma otsekui kardaks lasta Tal olla Jumal iseenda jaoks. Ma pigem söön tablette või jooksen arsti juurde, kui et palun iseenda eest. Siinkohal ma ei ütle, et arsti juures käimine oleks vale, kuid aegajalt vastan ma isikule, kes „oma haiguseski ei otsinud Issandat, vaid arste.“ (2 Ajaraamat 16:12)

Luba mul küsida: oled sa palunud selle eest, et Jumal kisuks maha kõik müürid Kuubas või Hiinas, aga samas – kui küsimus jõuab su oma lähedaste päästeni, pole sul enam karvavõrdki usku? Sa mõtled endamisi: „Jumal eeldatavasti ei tahagi seda, sest mu pereliige on üks paras jurakas ja tundub, et Jumal ei kuulegi mind selles vallas!“

Kui see vastaks tõele, siis sa ei näe oma Jumalat Jumalana ja sul pole aimugi Tema teedest. Jumala igatsus on „korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20)

Jumal ütles mulle: „David, sa oled sidunud mu käed ja aheldanud mind. Kuidas saaksingi ma sind tervendada, kui sa isegi ei usu, et ma seda tahan? Sinu kahtlused takistavad mind olemast Jumal su jaoks. Usu mind – sa ei tunne mind seni, kuni pole valmis uskuma, et mina olen valmis andma palju enamat kui sina oled valmis vastu võtma!“

Iisrael nurises pidevalt: „Kas Jumal ikka suudab...? Tõsi küll, Ta lõi meile tee läbi Surnumere, kuid kas Ta suudab meid ka toita?“ Jumal suutis. Veelgi enam – Ta kattis neile rikkaliku laua keset kõrbe. „Aga kas Ta meile ka vett suudab anda?“ Suutis! Otse kaljust endast. „Aga liha?“ Ta andis neile liha otse taevast. „Kuid kas Ta suudab meid päästa me vaenlaste käest?“ Jumal varustas neid ikka ja jälle, tehes seda nende erinevates eluvaldkondades. Ometigi veetis Ta rahvas 40 aastat kõrbes, soigudes: „Kas Jumal ikka suudab? Kas Ta suudab...?“ Ta suutis ja suudab endiselt veel! Jumal suudab ja tahab teha kõike, mida me Temalt palume ja usume, et Ta teeb!

teisipäev, 26. oktoober 2010

JUMALA TUNDMINE SAAB ALGUSE JEESUSE TUNDMISEST

Sa ei saa tunda Jumalat kõiges Tema täiuses enne, kui oled õppinud nägema Kristust nii nagu Jumal tahab, et sa Teda näeksid. Jeesus ütles: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa.“ (Johannese 14:9). Me ei saa näha Jeesust vaid inimliku õpetuse läbi, aga nõnda, nagu Püha Vaim meile ilmutab ja nõnda, nagu Jumal tahab, et me Teda teaksime ja näeksime.

Minu raamatukogus on palju erinevaid teoseid Jeesuse kohta, mis kirjutatud paljude toredate inimeste poolt. Samas aga arvan ma, et paljud neist pole kunagi näinud Jeesust sellisena, kellena Jumal tahab, et me Teda näeksime. Me peame saama osa Jumala nägemusest ja tunnistusest Kristuse kohta, sest alles siis võime me tunda Jumalat nõnda nagu Ta tahab, et me Teda tunneksime. See on, kuidas ma usun, et Jumal tahab, et me näeksime Tema Poega: „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jakoobuse 1:17)

Jeesus oli and ja Jumal pakkis kogu oma täiuse Temasse „andes oma ainusündinud Poja!“. Kristus on Jumala hea ja täiuslik and meile kõigile, läkitatud otse Isalt. Näed sa Jeesust kui Jumala täiuslikku andi sulle? Näed sa Teda kui kõike, mida sa vajad, et elada rõõmuküllast, võidukat, õiglast ja rahu ning hingamist täis elu?

Vanas Testamendis andis Jumal Iisraelile kõrbes palju võrratuid ande: pilve, mis kaitses neid kõrbepäikese eest; tule, mis andis valgust öisel ajal ja juhtis neid; vee otse kaljust endast; oksakese, mis muutis kibeda vee joodavaks; vaskmao, et tervendada tavalise mao hammustust jne. Samas, kõik need head asjad olid aga vaid kui millegi vari.

Kes oli see kalju, kust vesi voolas? Kes oli see tuli? See manna? See vaskmadu? Kõik, mida Jumal Iisraeli heaks tegi, käis läbi Jeesuse. Just nimelt – Jeesus oli peidus igaühes neist andidest! „Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere...ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“ (1Korintlastele 10:1-4)

Tänasel päeval on meil palju enamat kui vaid see vari. Meil on selle varju täius – Kristus ise! – ja Ta elab meie sees.

esmaspäev, 25. oktoober 2010

TA TAHAB ÕPETADA MEID TUNDMA TEMA NIME!

Need, kes tõeliselt tunnevad Jumalat, on õppinud tundma eristama Tema häält üle kõigi teiste häälte. Ta tahab, et sa oleksid täiesti veendunud Tema soovis kõnelda sinuga ja rääkida sulle asjadest, mida sa kunagi varem pole näinud või kuulnud.

Jumal näitas mulle hiljaaegu, kuidas ma ikka veel olin kõhklev Tema hääle kuulmise osas oma südames. Ma tean ju küll, et Ta kõneleb ja Tema lambukesed peaksid kuulma oma Karjase häält, aga ma kahtlesin oma võimes Teda kuulda. Ma kulutasin kogu oma aja selle hääle ja kogu kuuldu „läbikatsumisele“ ja kui see tundus mu jaoks liiga suure – või müstilisena, mõtlesin endamisi: „See kindlasti pole Jumalast. Pealegi, Saatan omab ju ka võimet rääkida. Minu liha räägib, kurjad vaimud räägivad. Meid ümbritsevad kümned ja kümned hääled – kuidas ma võin siis teada, milline neist on Jumala oma?

Mina usun, et selleks, et kuulda Jumala häält, on vaja kolme asja:

1. Vankumatut veendumust, et Jumal tahab sinuga rääkida. Sa pead olema täiesti kindel ja veendunud, et Jumal igatseb sinuga rääkida. Ta tõepoolest on kõnelev Jumal ja Ta tahab, et sa kuuleksid Tema häält, et täita Tema tahet. See, millest Jumal sulle räägib, ei välju kunagi Piibli piiridest. Samuti ei vaja sa ka doktori kraadi, et mõista Tema häält. Kõik, mida sa vajad, on süda, mis ütleb: „Ma usun, et Jumal igatseb minuga rääkida!“

2. Kvaliteetaega ja vaikust. Sul peab jaguma tahet võtta aega Jumala jaoks ning vaigistada kõik teised hääled enese ümber ja sees. On ühest küljest tõsi, et Jumal kõneleb meiega kogu päeva vältel. Teisalt aga – kui Jumal on tahtnud rajada ja ehitada midagi mu elus, on see kõik saanud võimalikuks vaid läbi selle, kui ma olen lülitanud välja kõik muud hääled peale Tema oma.

3. Usus palumist. Me ei saa Jumalalt midagi (kaasaarvatud Tema hääle kuulmine) enne, kui me ei usu siiralt, et Ta on võimeline ilmutama meile oma mõtteid ja andma meile võime mõista Tema täiuslikku tahet.

Jeesus ütles: „Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni?“ (Luuka 11:11-12). Ehk teisisõnu, kui sa palud oma Isalt üht sõna – selget juhist, Temapoolset korrektuuri või mõne konkreetse vajaduse rahuldamist – kas sa siis tõesti arvad, et Ta laseks vaenlasel tulla ja petta sind?

Kujuta ette, et üks poeg helistab igal õhtul oma isale, et küsida temalt nõu ja juhtnööre. Siis aga ühel päeval otsustab isa poja kulul nalja heita ja palgata ühe näitleja, kes tema häält matkides telefonile vastaks. Kui poeg siis helistab, annaks näitleja talle kõikvõimalikku seinast-seina nõu ja valesid juhtnööre. Korraga sattub poeg segadusse ja on murtud, sest kõik, mida ta kuulis, läheb vastuollu sellega, mida ta varasemalt on oma isalt kuulnud. Mida sa sellisest isast ja tema teost arvaks? Just nimelt – see oleks julm! Samas aga just sellises käitumises me oma Jumalat süüdistamegi, kui kardame, et me ei kuule mitte Tema, aga kellegi teise häält.

Jumal ei narri sind ega lase ka vaenlasel tulla ja petta sind. Kui Jumal räägib, siis rahu käib kaasas sellega ja see on midagi, mida Saatan juba järgi teha ei suuda. Kui sina oled vaikses kohas ja hingamises, olles täiesti veendunud, et Jumal võib kõneleda sinuga, siis on sul üks kindlus, mis ei muutu iial. Sa võid minna Jumala juurde tagasi kasvõi tuhat korda ja saada sama sõna, mis tähendabki, et see on kindel ja usaldusväärne!

reede, 22. oktoober 2010

HILINENUD PALVEVASTUSED

Enamus meist palub nagu Taavet: „Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!“ (Psalmid 102:3). „...sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!“ (Psalmid 69:17). Heebreakeelne tähendus sõnadele „tõtta“ või „(õige) pea“ viitab mõtetele „kohe praegu, kiirusta; vasta mulle kohe, kui ma appi hüüan!“ Ehk teisisõnu ütles Taavet: „Jumal, ma küll usaldan sind, kuid palun tee ruttu!“

Kuid Jumalal pole kiiret kusagile, mistõttu Ta ei anna ka meie nõudmiste peale jalgadele tuld. Tegelikult võib tulla ette aegu, kus sul on tunne, et kas Ta üldse kavatsebki vastata? Sa hüüad, nutad, paastud ja loodad, kuid päevad, nädalad, kuud ja isegi aastad lähevad mööda ilma vähimagi märgita sellest, et Jumal sind kuuleb. Esmalt hakkad sa arutlema iseenda sees, mõeldes, et eeldatavasti peab olema midagi, mis blokeerib su palveid. Sa sattud segadusse ja ajapikku muutub su suhtumine Jumalasse järgnevaks: „Jumal, mida ma küll ometigi tegema peaks, et see palve vastatud saaks? Sa lubasid oma Sõnas anda mulle vastuseid ja ma palusin usus, mistõttu kui palju pisaraid ma küll veel valama pean?“

Miks siis küll Jumal „hilineb“ siirastele palvetele vastamisega? Kindlapeale mitte seetõttu, et Tal poleks väge neid esile tuua! Samuti Ta on rohkem kui valmis jagama meile oma parimat. Vastus sellele küsimusele leidub hoopis järgnevas: „Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida...“ (Luuka 18:1)

King James’i piiblitõlkes viitab sõnade araks muutuma või tüdima tähendus „lõdvestumisele, usus nõrgaks või väsinuks muutumisele, võitlustes allaandmisele, lõpliku lahenduse mitte-ära-ootamisele.“ Galaatlastele 6:9 ütleb: „Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!“ Issand otsib palvetavaid inimesi, kes ei laseks end lõdvaks ega väsiks Tema ette tulles. Need on inimesed, kes ootavad Issanda järele ega anna alla enne, kui Tema töö on lõpuni viidud. Ja nad leitakse ees ootavat, kui Tema toob neile vastuse.

neljapäev, 21. oktoober 2010

MANITSEV ARMASTUS

Kuna Jumal armastab sind, siis Ta tegutseb ka selle nimel, et puhastada sind. Kuid see on selline armastav korralekutsumine neile, kes parandavad meelt ja pöörduvad tagasi Tema juurde. Sa võid tunda Jumala nooli oma hinges tänu mineviku või oleviku pattudele, kuid kui sul on meeleparanduse järele igatsev süda ja sa tahad pöörduda oma eksimustest, siis sa võid hüüda appi Tema manitsevat armastust. Sind korrigeeritakse, kuid läbi Tema suure armu ja kaastunde. Sa ei koge Tema viha nõnda nagu paganad seda teevad, vaid pigem Tema korrigeerivad kätt, mis samas täidetud armastusega.

Võib-olla on su kannatused tingitud valedest otsustest. Kui palju on naisi, kes kannatavad seetõttu, et nad abiellusid meestega, kelle suhtes Jumal hoiatas neid, et seda mitte teha. Kui palju on lapsi, kes murravad oma vanemate südameid, viies neid kannatuse viimse piirini. Samas on see aga sageli tingitud vanemate endi mineviku pattudest, ignorantsist ja kompromissidest.

Kui sa tead, et oled jõudnud oma elu kõige madalamasse seisu, on aeg otsida Jumalat keset oma murtust, meeleparandust ja usku. On aeg saada osa uuest Püha Vaimu jõu annusest. On aeg saada uuendatud ja värskendatud, et vaimne jõud võiks täita sind ülevoolavalt.

Kui sa hüüad Jumala poole, siis Ta täidab sind oma jõuga: „Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus...Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind. Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd!“ (Psalmid 138:3,7-8)

Üks asi, millega enamus kristlastel on raske leppida, on õiglaste kannatamine. Kristuse aegadel seostasid juudid rikkust ja head tervist jumalakartlikkusega. Nad uskusid, et kui sa olid rikas, hea tervise juures või mõnel muul moel õnnistatud, siis see oli märk Jumala meeleheast sinu üle. Seetõttu oli Jeesuse jüngritel raske mõista ütlust: „...hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki." (Matteuse 19:24). Nad küsisid: „Kes võib siis üldse pääseda?“

Teisalt on tänapäeval levinud valeõpetus selle kohta, et: „Kui su asjad Jumalaga on korras, ei koge sa iial mingeid kannatusi. Lihtsalt hüüa Jumala poole ja Ta tuleb joostes, et lahendada koheselt kõik sinu probleemid.“ Kuid taoline väide on kaugel evangeeliumist! Usukangelased, kellest kõneleb Heebrea 11 peatükk, elasid usus ja väga lähedases osaduses Jumalaga. Ometigi pidid nad kannatama kividega loopimist, mõnitamist, piinamist ja vaevarikast surma (vt.Heebrea 11:36-38). Paulus ise, kes elas väga lähedal Jumalale, elas üle nii laevahuku, kividega loopimise, peksu, elu ja surma vahel vaakumise, röövimise, vangis istumise ja tagakiusu. Ta kannatas täiega! Miks? Nende kõigi näol oli tegu proovilepanekute ja puhastustega, et lihvida tema usku ja tuua au Jumalale.

Jumal tahab istutada midagi me südameisse läbi katsumuste ja raskuste. Ta tahab, et me oleks võimelised ütlema: „Issand Jeesus, sina oled minu Kaitsja ja ma usun, et sinul on kontroll kõigi minu elus toimuvate sündmuste üle. Kui minuga juhtubki midagi, siis ainult seetõttu, et sina andsid selleks loa, mistõttu ma usaldan ka sinu eesmärki selles osas. Aita mul mõista seda õppetundi, mis sa tahad, et ma õpiks sellest. Kui ma elan õigsuses ja oman sinu rahu oma südames, siis nii mu elu kui ka surm toovad au su nimele. Ma usun, et sul on valmis pandud au ja teatud igavikulised eesmärgid, mida minu väike inimmõistus hetkel ei mõista. Kuid vaatamata kõigele ütlen ma: „Jeesus, kas ma elan või suren – ma kuulun sulle!“

kolmapäev, 20. oktoober 2010

JUMAL ÜTLES MIDAGI, MIDA EI OSANUD OODATAGI!

Ühel palveõhtul ütles Jumal mulle meie koguduse kohta midagi sellist, mida ma ei osanud oodatagi. Jumal sosistas mulle vaikselt: „See kogudus vajab šokiteraapiat! Liiga paljud teist on muutunud liiga mugavaks ja rahulolevaks. Te tunnete end kindlate –ja turvalistena erinevate valeõpetuste tuulte –ja tormide suhtes, mis üle maa on vuhisemas, kuid tegelikult pole te vähimalgi määral valmis selleks, mis alles ootel!“

Armsad, sõnum Püha Vaimu aktiivsest tunnistusest teie sees ei ole mitte sõbralik soovitus, vaid elu ja surma küsimus! Kui te ei taju Püha Vaimu kõnelemist neil päevil praegu, jääte te omadega hätta, andes järgi saabuvale antikristuse vaimule!

Te vajate Püha Vaimu ligiolu oma elus igal päeval – nii tööl, koolis kui kus iganes. Te peate väga hoolikalt jälgima, mida te poliitikud ja juhid räägivad või teevad, et mitte olla ootamatult kaasatud Kristuse vastasesse süsteemi. See on seesama teema, millest Jeesus püüdis meile teada anda, kui Ta rääkis rumalatest neitsitest, kelle lampidest sai õli otsa. Neil oli küll algselt Püha Vaimu varustatus, kuid neil puudus Tema ligiolu, kui viimane minut kätte jõudis.

Ära sina ole kui rumal neitsi! Kui sinu õli on otsa korral ja sa loodad, et su pastor või su kogudus su hinge eest hoolt kannavad, siis paranda meelt! Alandu Jumala ees ja katsu läbi oma süda! Hüüa Jumala poole, et Ta võiks vabastada sind kõigest vihast ja kibestumisest. Tunnista oma patud ja hülga need, sõltudes taaskord kõiges Jumalast! Leia rahu oma Jumalas, et kogeda taas Püha Vaimu ligiolu ning saada suuremat tunnetust temast. Palu, et Temast võiks saada sinu nõuandja ja juht kõiges!

Jeesuse kõige täiega järgimine läheb meile midagi maksma, kuid samas ootab meid ees ka tasu – õnnistus seeläbi, et Kristus on koos meiega. Tõsi küll, tasusid on teisigi (vt. Matteuse 19:29), kuid ma mainin eelkõige seda aspekti, kuna selles peitub tegelikult kõik, mida me vajame.

Kui Paulus istus Jeruusalemmas vangis, tahtis kogu religioosne süsteem teda tappa. Teda süüdistati püha paiga rüvetamises ja valeõpetuse levitamises. Tema elu oli ohus ja isegi sõdurid kartsid „et nad Pauluse lõhki rebivad“ (Apostlite teod 23:10), mistõttu nad viisid ta jõuga minema ja lukustasid suurde kindlusesse. Aga juba järgmisel õhtul kõneles Jumal Paulusega, öeldes: „Ära heida meelt – suuremad katsumused on alles ootel!“

Nende jumalameeste eludes oli Jumala järgimise hind selge ja kui meie tahame olla oma Issanda sarnased, peame meiegi selle hinnaga arvestama. Läbi kannatuste tuleb aga rõõm, sest Jeesus on tõotanud olla koos meiega kõigis neis olukordades. Ja kui me teame, et Issand on koos meiega, võime me seista vastu ükskõik, kellele või millele.

Mistõttu arvuta oma kulud kokku ja tea, et tasu kõigis oludes on meie Issanda Jeesuse kallis ligiolu.

teisipäev, 19. oktoober 2010

VAIMU TUNNISTUS

„...ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde.“ (1Johannese 5:6)

On aegu, kus Püha Vaimu tunnistus minu sees ei lase mul vait olla ja tõuseb mu sees nii tugevalt, et ma lihtsalt pean suu lahti tegema ja midagi ütlema.

Püha Vaim elab meie sees, et ilmutada meile, mis on õige ja mis vale. Ta räägib vaikse tasase häälega sügaval meie südames. Paljud meie pühad esiisad uskusid taolisse Püha Vaimu töösse usklike südameis. Nad kuulutasid palju sellest „tunnistusest“ eneste sees, kuid kahjuks ei kuule ma seda tõde kuulutatavat enam tänapäeval. Tegelikult, Vaimu tunnistusest ei kuule tänapäeva kogudustes enam praktiliselt üldse!

Samas vajavad usklikud Vaimu tunnistust rohkem kui eales varem! Ja mida lähemale Issanda päev jõuab, seda enam me seda vajame. Saatan on hakanud üha jultunumalt võtma valguse ingli kuju, et petta Jumala valituid nii palju kui vähegi võimalik ja kus iganes võimalik. Tema õelad pettused vohavad nii valeõpetuste, valeõpetajate kui valeevangeeliumite kaudu.

Vaimu seesmine tunnistus toimib „rahu printsiibil“. Jumala rahu on võrratuim asi, mida sa kogeda võid ja kui see rahu saab häiritud, võid olla kindel, et Püha Vaim püüab sulle midagi öelda. Kui sinu vaimus on üks rahutus – üks keeris ja vankumine – siis Jumal annab sulle mõista, et midagi on valesti. Sa võid ühes Temaga kogeda piinlikkust, kurbust või viha.

„Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu...“ (Koloslastele 3:15). Ka ükskõik, milline patt, millest pole meelt parandatud, võib röövida uskliku kallihinnalise rahu. Ta süda on kistud kui ribadeks süütunde, hukkamõistu ja hirmu poolt ja Püha Vaimul on vaid kaks asja, mida selle kohta öelda: „Paranda meelt ja põgene!“

Püha Vaim tõepoolest räägib sinuga, et korrigeerida sind ja tegeleda sind puudutava patu, õigluse ja kohtumõistmisega. Sest niipea, kui lugu jõuab juhtnööride andmiseni – seda siis sel tasasel, vaiksel häälel, mis annab sulle teada, kuhu minna või mida teha – siis Ta ei saa tegutseda määrdunud astjate kaudu.

Kui sa jääd oma patu sisse – ei tunnista seda ega tegele sellega – hakkab su süda toitma sind terve rodu valedega. Sa hakkad kuulma õpetusi, mis lubavad sul vabalt tunda end keset oma pattu. Sa võid hakata mõtlema, et: „Ega mu probleem nüüd ikka nii hull ka ei ole ja ma ei tunne end üldsegi mitte süüdi!“ Kuid niiviisi mõeldes lähed sa omadega täitsa rappa.

Jesaja räägib inimestest, kes läksid välja ja kuulutasid oma igatsusest kuulda Jumala nõu. Nad ütlesid: "Tõtaku tema, tehku kiiresti, et me saaksime näha, ja liginegu ning tulgu Iisraeli Püha nõu, et me saaksime teada!" (Jesaja 5:19). Kuid nende inimeste südameis valitses pettus ja nad keerasid oma nõuannetes täitsa ära. Patt oli rikkunud nende arusaamise ja selle tulemusena polnud nad võimelised tegema vahet sellel, mis õige või väär. See omakorda tingis aga selle, et nad hakkasid nimetama asju, mis pühad ja õiged, valedeks. Jesaja ütles neile: „Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!“ (Jesaja 5:20)

esmaspäev, 18. oktoober 2010

HINGA ISA ARMASTUSES

Oled sa kunagi kuulnud mõnd oma sõpra või lähedast küsimas su käest: “Oled sa mu peale pahane? Olen ma midagi valesti teinud?”

Võib-olla olid sa lihtsalt vait või sügavalt oma mõtteis, mistõttu sa vastad: „Ei, ma ei ole pahane. Sa pole midagi valesti teinud. Ma lihtsalt olen pisut vaikne praegu.“

Kuid nemad ei jäta jonni ja küsivad: „Kas ma ehk ütlesin midagi valesti?“, mispeale sa vastad: „Ei, sa ei öelnud midagi valesti. Kõik on korras.“ Et aga seda inimest lõplikult veenda, pead sa teda ehk kallistama ja ütlema: „Kuule, ma armastan sind ja ma ei ole üldsegi mitte pahane su peale. Kui sa aga samas vaimus jätkad, võin ma küll pahaseks saada.“

Armsad, ülaltoodud olukord on see, kuidas meie oma Taevase Isaga käitume. Päeva lõpus oma salajasse palvekambrisse sisenedes ütleme me: „Vaataks nüüd korra üle, kuidas ma täna Jeesust kurvastasin? Mida ma valesti tegin või mida unustasin tegemata jätta? Ma olen omadega ikka täitsa metsas ja ma ei saa aru, kuidas Ta üldse suudab mind armastada? Issand, andesta mulle veel üks kord. Üks päev muutun ma tõeliselt kuulekaks ja siis sul pole enam probleemi minu armastamisega.“ Samas aga on Jumal olnud pidevalt su juures, valmis sind iga hetk kallistama. Ta tahab näidata sulle, kui väga Ta sind armastab ja anda sulle võimaluse rahuneda maha ning hingata Tema armastuses.

Kui kadunud poeg koju tuli, oli ta rohkem kui teretulnud oma isa kojas. Ta sai omale uue rüü, sõi oma isa lauas ja koges täit andestust. Üks asi, mida see poeg täiega koges, oli turvatunne oma isa armastuse suhtes. Ta teadis, et isa on alati koos temaga, töötab koos temaga ja armastab teda. Just sedasama teeb ka meie Taevane Isa meiega!

Ükskõik, kui kaugele me ka oma Isast ei sattuks – meil on jätkuvalt võimalus tulla tagasi Tema juurde. Kuid me peame uskuma, et me oleme vastuvõetud Tema armastuses (Efeslastele 1:4-7)

Ta ootab avalisüli kõiki, kes on valmis tulema Tema juurde ja saama osa Tema armastusest.

reede, 15. oktoober 2010

ME OLEME PIIRANUD JUMALAT LEPPIDES LIIGA VÄHESEGA

Jumalal on nii palju, mida Ta tahab teile anda. Tema igatsus on „avada teile taevaluugid ja kallata teile õnnistust küllastuseni.“ (Malaki 3.10) Ta seisab pilgeni täis varaaidas ja ütleb: „Ma olen andev, armastav Jumal, kuid nii vähesed saavad osa sellest, sest nad ei lase mul olla enestele Jumalaks!“

On selge, et me peame tänama Jumalat kõige eest, mis Ta juba on teinud ja andnud meile. Samas aga ei tohiks me piirduda ainuüksi sellega, mida me ise peame paljuks! Nii paljud kristlased on rahul vaid kirikus istumise ja Jumala ligiolust õnnistatud saamisega. Kuid sellised inimesed pole midagi enamat kui vaid „rahulolevad svammid“! Nad imavad kõik endasse, kuid piiravad Jumalat oma eludes, kui Ta tahab võida neid teenistuse tarvis.

Kui jüngrid olid hämmingus Kristuse imetegude üle, vastas Jeesus neile: „Jumalal on teie jaoks veelgi suuremad teod varuks!“ Enamus meist on otsekui Ta jüngrid – me näeme üht imet ja siis ketrame sellest kogu oma ülejäänud elud. Samas, kui me tõesti tunneksime oma Jumalat ja lubaksime Tal olla Jumalaks, paluksime me Talt nii palju enamat:

• Me ulatuksime usu läbi taevasteni, paludes Jumalal võtta rajalt maha kõik jumalakartmatud juhid nii kohalikes kui riigi tasandil üksustes. Me kisuksime maha kõik valitsuse jõud ja väed nagu Jumal ütles.
• Me usuksime, et Jumal aitaks meil immutada oma linn läbi Kristuse evangeeliumist. Me tõuseksime usus iga relva vastu, mis meie vastu suunatud ja kisuksime maha kõik Saatana kõrgistused oma peredes ja kogudustes.

Meie visioonid oleksid piiramatud! Me usuksime Jumalalt palju suuremaid asju, et need võiks sündida Tema kuningriigi auks.

neljapäev, 14. oktoober 2010

TUNDA JUMALAT NAGU TA IGATSEB OLLA TUNTUD

Jeesus ütles: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa...“ (Johannese 14:9). Me peaksime nägema Jeesust mitte inimliku õpetuse vaid Vaimu ilmutuse läbi – nõnda, nagu Ta igatseb, et me Teda näeksime ja tunneksime! Me peaksime võtma omaks Jumala nägemuse ja tunnistuse Kristusest, sest ainult niiviisi õpime me tundma Jumalat nõnda nagu Ta tahab, et me seda teeksime.

Järgnev on see, kuidas ma usun, et Jumal tahab, et me Tema Poega näeksime: „Aga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jakoobuse 1:17)

Jeesus oli kui kingitus, kui and! Jumal koondas kõik oma allikad kokku Jeesusesse – „Ta andis oma ainusündinud Poja...“ (Johannese 3.16). Kristus on Jumala hea ja täiuslik and meie jaoks, kes läkitati maa peale. Näed sa Jeesust kui Jumala täiuslikku andi sinu jaoks? Näed sa Teda kui ainukest allikat, kelle läbi elada rõõmsat, võidukat, õiglast elu täis rahu ja hingamist?

Aegu enne seda, kui sind üldse loodi, nägi Jumal juba ette kõiki su valusid ja vajadusi. Ta teadis juba ette, et sa pead hakkama tegelema oma probleemide lahendamisega. Kuid Ta ei kogunud oma vastuseid kokku ega saatnud neid sulle kui mingi käsiraamatuna. Ei, Ta kinkis meile kõigile üheainsa lahenduse – mis vastaks kõikidele meie kriisidele ja vajadustele. Üheainsa Mehe, üheainsa Tee, üheainsa Vastuse kõigele, mida me vajame – Jeesuse Kristuse!

Jumal ütleb sulle: „Ma ei taha, et sa elaksid homse nimel, sest seda tehes jääb sulle ainult võimalus vaadata tagasi ja mõista, et tänane päev oleks olnud kõige parem aeg su jaoks. Jeesus ei saa muutuda su jaoks paremaks või tugevamaks kui Ta seda juba on! Miks sa siis ei lase mul olla sulle Jumalaks juba täna?“

kolmapäev, 13. oktoober 2010

VÕIT KRISTUSES

Jumala au ja Tema Poja väärtus käivad kaasas Tema tööga meie eludes. Seetõttu paljastatakse kõik, mis võiks mingilgi moel seista ees meie igavesel õndsusel, et kindlustada meile igavene au ja vastused iga Saatana rünnaku vastu.

Kas küsimus on eksimustes? Tema on andestanud kõik meie möödalaskmised.
Kas küsimus on patus? Tema on kandnud kõik meie patud ristipuule ja seega on see teema ammendatud.
Kas küsimus on süütundes? See on kustutatud ristil valatud Jeesuse vere läbi.
Kas küsimus on surmas? Ta on hävitanud selle surmava mõju ning muutnud selle meie võiduks.
Kas küsimus on Saatanas? Ta on hävitanud Saatana, nullides kogu tema väe.
Kas küsimus on maailmas? Ta on päästnud meid ära maailmast ja lõiganud läbi iga väiksemagi sideme, mis meid sellega sidus.

See kõik, kallis usklik lugeja, kuulub meile, kui me õpime tundma Jumala Sõna; kui me võtame Jumalat Tema sõnast ja usume sellesse, mida Ta on tõotanud. Samas vastupidiselt – kui me seda kõike ei tee, elame me oma pattudes ja patu väe all; Saatana ahelais ja surmahirmus; üha kurjemas ja jumalakartmatumas maailmas, mis määratud Jumala viha alla ja igavesse põrgutulle.

Oh annaks Jumal, et Tema kallis Vaim võiks avada Tema rahva silmi ja anda neile seda, mis neile tegelikult kuulub. Täielik ja igavene vabadus Kristuses, kes suri nende eest ja kelles nemad on surnud ja kelle läbi on võidetud kõik vaenlased!

Katkend J.B. Stoney kirjutisest, mida on kasutatud David Wilkerson’i päevasõnades.

teisipäev, 12. oktoober 2010

LEPITUS LÄBI KRISTUSE

Igaüks, kes tahab kogeda püsivat rahu, peab lõpetama iseendaga tegelemise ja klammerduma Jumala Sõna külge, ammutades selle puhtast, väärtuslikust ja igavesti kestvast olemusest. Jumala Sõna ei muutu iialgi! Mina muutun; minu olemus, tunded, kogemused ja olukorrad muutuvad pidevalt, kuid Jumala Sõna on seesama eile, täna ja igavesti.

Inimhinge jaoks on olulisim ja suurim asi mõista, et Kristus on ainukene, kelle kaudu usklik võib leida tee Jumala juurde. See teadmine aga toob omakorda kaasa võrratu väe, vabaduse ja õnnistuse. „...sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.“ (1Johannese 4:17). See on midagi täiuslikult võrratut!

Mõelgem korraks sellele. Mõelgem vaesele, viletsale süütunnet tundvale patuorjale; Saatana poolt aheldatule innukale maailma teenrile, kes otsekui ammu juba määratud põrgusse minema...Ja nüüd mõelgem selle sama inimese peale kui jumalikku armu saanule, kes vabastatud täielikult Saatana ahelaist ja vaba kõigist patu mõjudest ning kurjusest. Andeks saanud, puhtaks pestud, õigeksmõistetud, Jumala ette toodud, Kristuses vastuvõetud ning täielikult ja igaveseks Temaga ühte liidetud, mispeale Püha Vaim võib öelda: „Sest nii nagu on Kristus, nii on temagi selles maailmas.“

See kõik tundub liiga hea, et olla tõsi! Ja veelgi enam tundub see liiga hea, et meie võiks sellest osa saada! Kuid tänu olgu kõige armu Jumalale ja tänu olgu Kristusele, et see pole liiga palju neile meile seda kõike anda! Jumal annab endast kõik, jäädes Jumalaks sõltumata sellest, et me Teda ei vääri ja et Saatan selle kõige vastu sõdib. Tema käitub vastavalt oma väärikusele ja vastavalt oma armsa Poja väärikusele.

Katkend J.B. Stoney kirjutisest, mida on kasutatud David Wilkerson’i päevasõnades.

esmaspäev, 11. oktoober 2010

JUMALA ARMASTUSE SÜGAVUS

Paulus ütles Jumala armastuse kohta, et see ületab kogu mõistuse. See on lai ja pikk ning sügav ja kõrge. Antud olukorras sooviksin keskenduda Tema armastuse sügavusele.

„Et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.“ (Efeslastele 3:17.20)

Olen hiljaaegu saanud kirju tagasilangenud kristlastelt, kes on pöördunud tagasi oma esimese armastuse, Jeesuse, poole. Üks neist kirjutas: „Ma olin oma patud andeks saanud ja armastasin oma Issandat, kuid samal ajal elasin kohutavas patus. Nüüd olen küll tagasi Jumala juures, kuid ma ei suuda võtta vastu Tema andestust, sest mul on tunne, et Jumal ei suuda iialgi andestada minu minevikus tehtud kohutavaid patte. Kogu mu rahu on kadunud ja ma ei koge ka Jumala ligiolu.“ Üks teine inimene kirjutas: „Ma olen saatnud korda nii kohutavaid patte, et kuigi ma tahan tulla tagasi Jeesuse juurde, on mul tunne, et Jumal jälestab mind. Ma olen patustanud valguse vastu ja kardan, et Ta ei andesta mulle iial. Ma olen suurim patuste seas.“

Tagasilangenute seas toimuvad suured muudatused ja paljud neist on pöördumas tagasi Jumala juurde. Nad on väsinud olemast alkoholi, uimastite ja himude orjad; väsinud sellest maailmast. Ma kuulen pidevalt inimesi ütlevat: „Ma langesin nii sügavale ebamoraalsusesse; sügavale kõige räpasemasse pattu.“ Nad ütlevad seda kõike kui uskudes, et Jumalal on kui mingi piir – mõni konkreetne piirang oma armule ja armastusele – otsekui öeldes: „Te olete mind kaua provotseerinud ja hüljanud minu hoiatused ning märguanded. Praeguste tegudega aga olete te täiega üle piiri läinud. Teie süda on kalk ja Saatana hallata.“ Ma arvan, et paljud tagasilangenud tunnevad liiga suurt häbi või on liiga veendunud selles, et on kaotanud viimsegi kui armu lootuse. Nad ei suuda uskuda, et Jumal võiks ulatuda nendeni oma armu ja armastusega keset nende patust olukorda.

Joona tegi suurt pattu, põgenedes Jumala korralduste eest. Tema sõnakuulmatus oleks toonud paljude vere ja elud tema arvele. Kuid vaala kõhus, keset oma kõige sügavamat pattu ja vastuhakku, oli Jumal seal koos temaga. Joona arvas, et Jumal on ta hüljanud tema pattude pärast.„Sest sina heitsid mind sügavusse...Ma olen ära aetud su silma eest...Ma vajusin alla mägede alusteni, maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks...mu hing nõrkes mu sees.“ (Joona 2:3-7). Käies ära kõige põhjas – kõige sügavamal sügavikus – sai talle osaks uus värske puudutus ja eriline kutse. Talle anti andeks ja ta sai vabaks, mis tõestab seda, et Püha Vaim teeb oma tööd keset meie suurimat ja sügavaimatki pattu. Seetõttu ei saa keegi olla liiga kaugel või liiga hüljatud. Püha Vaim on tegutsemas paljude eludes, öeldes: „Paranda meelt! Mina olen su kõige raskemas olukorras, et tuua sind tagasi enese juurde.“

Miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest! Mitte miski! „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:35,37-39)

Jeesuse veri ulatub kõige sügavamatesse patumülgastesse, pakkudes vabadust, andestust, armu ja lepitust Isaga. Ükskõik, kui sügavale sa ka poleks vajunud – Tema armastus ja andestus ulatuvad veelgi sügavamale!

Kui sügav on Tema armastus!

reede, 8. oktoober 2010

TEMA HÄÄLE TUNDMINE

Need, kes tõeliselt tunnevad Jumalat, on õppinud ka eristama Tema häält kõigist teistest häältest. Ta tahab, et sa oleksid täiesti veendunud Tema igatsuses rääkida sinuga – anda teada sulle asju, mida sa iial pole varem näinud või kuulnud.

Ma usun, et on kolm asja, mis on vajalikud selleks, et kuulda Jumala häält:

1. Vankumatu kindlus teadmises, et Jumal tahab sinuga rääkida. Sa pead olema selles täiesti veendunud ja kindel. Sest Ta tõepoolest on kõnelev Jumal ja Ta tahab, et sa tunneksid Tema häält, et täita Tema tahet. Kõik, mida Jumal ütleb, ei ulatu kunagi väljapoole Piibli piire.
2. Kvaliteetaeg ja vaikus. Sul peab olema tahe eraldada end vaid Jumala jaoks ja vaigistada kõik muud hääled. On tõsi, et Jumal räägib meiega läbi kogu päeva. Kuid samas, iga kord, kui Jumal on tahtnud rajada midagi mu elus, on see alati tulnud esile alles peale seda, kui ma olen vaigistanud kõik muud hääled peale Tema oma.
3. Usus palumine. Me ei saa mitte midagi Jumala käest enne (kaasaarvatud Tema hääle kuulmine), kui me tõesti ei usu, et Ta on võimeline edastama meile oma mõtteid ja laskma meil mõista Tema täiuslikku tahet!

Jumal ei ole kiusupunn! Ta ei lase vaenlasel petta sind. Kui Jumal räägib, siis rahu kaasneb koos sellega ja see on midagi, mida Saatan ei suuda iialgi järgi teha!
„Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält." (Johannese 10:2-5)

neljapäev, 7. oktoober 2010

KUS SA SEISAD

2Moosese 33-peatükis Mooses ei teadnud, et Jumal on talle kohe kohe ilmutamas suurimat ilmutust oma loomusest ja aust. See ilmutus pidi ületama kõik tava sõpruse ja osaduse piirid. See on ilmutus, mida Jumal tahab kinkida kõigile oma lastele.

Jumal ütles Moosesele, et Ta tahab näidata talle oma au: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime.“ (2Moosese 33.19) Ja siis Ta ütles: "Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!...Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle kalju peale! Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud.“ (2Moosese 33:20-22)

Antud kontekstis on heebreakeelne tähendus sõnale au „mina ise“. Jumal ütles Moosesele: „Mina ise lähen sinu lähedalt mööda.“ Üks teine piiblitõlge ütleb, et: „Ma peidan sind kaljulõhesse ja kaitsen sind oma väega seniks, kuni ma olen sinust möödunud.“

See on ka see, mida apostel Paulus silmas pidas, kui ta ütles, et me oleme „peidetud Kristusesse“. Kui me veame Jumalat alt ja patustame teadlikult Tema vastu, siis me ei tohiks jääda oma langenud olukorda, vaid peaksime kiiruga jooksma Jeesuse juurde, peites end Kalju varju. Paulus kirjutab: „Kõik meie esiisad...jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“ (1Korintlastele 10:1,4)

Mis oli see võrratu ilmutus, mille Jumal andis Moosesele iseenda kohta? Mis on see tõde Tema kohta, mille ka meie peaksime talletama oma südameis? See on järgmine:

Ja Issand ütles Moosesele: "Ole hommikuks valmis! Mine hommikul üles Siinai mäele...Ja Issand laskus alla pilve sees. Mooses astus seal tema juurde ja hüüdis Issanda nime. Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: "Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata". (2Moosese 34:1,2 ja 5-7)

See oli üks suurem ja täiuslikum pilt sellest, kes Jumal on. Issand ütles Moosesele: „Tule siia mäele hommikul ja ma annan sulle lootust, mis hoiab sind. Ma ilmutan sulle oma südant viisil nagu sa kunagi varem pole näinud.“ Milles peitus see „au“, mida Mooses nägi Issandas? See peitus selles, et: „Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata"

Kristus on täielik peegeldus sellest aust, sest kõik, mis peitub Isas, on peidus ja Pojas. Ja Jeesus saadeti siia maailma selleks, et tuua see au meieni.

kolmapäev, 6. oktoober 2010

TÄNU AEG!

Tänu-teema kerkis minu jaoks hiljaaegu taas esile, kui seisin silmitsi mitmete suurte raskustega. See oli aeg, mil meie koguduse hoone vajas suurt remonti; vallaelanike probleemid kuhjusid ja mulle jäi mulje, et ükskõik, kellega ma ka kokku ei puutunud, kõik läksid läbi teatud sorti raskustest. Ja ma tundsin, kuidas kõik need asjad hakkasid lihtsalt üle pea kasvama!

Läksin istusin oma kontoris maha ja mul oli lihtsalt kahju iseendast. Hakkasin Jumala eest virisema: „Issand, kui kaua sa mul lased keset seda kuumust praadida? Kui kaua ma pean paluma kõigi nende asjade pärast enne, kui sa üldse midagi teed nende suhtes? Millal sa küll ometi vastad mulle, Jumal?“

Korraga aga langes Püha Vaim mu üle ja ma tundsin häbi. Püha Vaim sosistas mulle kõrva: „David, hakka lihtsalt tänama mind. Too mulle tänuohver kõigi nende asjade eest, mis ma olen sinu heaks teinud minevikus ja nende eest, mida ma saan alles tegema. Too mulle oma tänu ja korraga sa näed, et kõik on teisiti!“

Need sõnad sööbisid mu vaimu, kuid samas hakkasin ma mõtlema: „Mida Jumal küll mõtleb selle „tänuohvri“ all?“ Otsisin selle väljendi Piiblist üles ja olin lausa hämmingus kõigist neist viidetest, mida selle kohta leidsin:

• „...ja ohverdagu tänuohvreid ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega!“ (Psalm 107:22).
• „Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.“ (Psalm 116:17).
• „Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!“ (Psalm 95:2).
• „Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; ülistage teda ja andke tänu ta nimele!“
(Psalm 100:4).

Me elame ajal, kus meie ülempreester Jeesus on juba toonud omaenese vere ohvri, et lepitada meie patud Isa ees. Kristus on kustutanud kõik meie üleastumised ja neid ei peeta meie vastu. Seega, lepitustöö on meie eest juba tehtud!

Samas, nõnda nagu iisraellased, nõnda peame ka meie tulema Issanda õuedesse tänu –ja kiituslauluga (Psalm 100). Ja me peame võtma enesega kaasa kaks ohvriandi ehk „kitse“, milleks on meie huuled ja neilt lähtuvad sõnad. „Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: "Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!“ (Hoosea 14:3) Jumal ütleb: „Tulge minu ligiollu tänusõnadega. Rääkige ja laulge mulle kiitust!“

Me ei pea enam tooma Jumalale vereohvreid või kulla ja hõbeda ohvreid, et saada oma patud andeks. Selle asemel peame tooma hoopis oma tänu ja kiituse: „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.“ (Heebrealastele 13:15) See „huulte vili“ on meie tänu ja kiitus!

teisipäev, 5. oktoober 2010

ÕIGE LAUL – VALE POOL

Kui Iisraeli lapsed läksid läbi oma katsumuste, pidid nad siis tõesti väljendama tänu ja kiitust keset seda kõike? Olles ümberpiiratud ja keset suurimat lootusetust, ootas Jumal siis tõesti, et nad Teda tänaksid?

Jah – absoluutselt! Sest selles peitus nende raskusest väljapääsu saladus! Teate, Jumal ootab kõigilt meilt midagi keset meie meeletuid koormaid ja katsumusi. Ta ootab, et me tooks Talle tänuohvri keset seda kõike.

Ma usun, et Jakoobus oli sellele saladusele jälile saanud, kui ta manitses meid öeldes: „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse...!“ (Jakoobuse 1:2). Teisisõnu ütles ta: „Ärge andke alla! Ehitage oma südameisse altar ja tooge sinna keset oma kannatusi rõõmsaid tänuohvreid.“

Iisraeli lapsed küll tõid Jumalale tänu –ja kiitusohvreid, kuid nad tegid seda valel pool Surnumerd. Jah, rahvas rõõmustas kogu õhtu läbi, kuid Jumalal ei olnud sellest head meelt, sest igaüks oskab hõisata siis, kui võit juba õuel! Kuid küsimus, mille Jumal Iisraeli ette seadis oli: „Kas te kiidaksite mind enne, kui ma teid aitan? Veel siis, kui te olete keset oma lahinguid?“

Ma usun, et kui Iisrael oleks kiitnud ja ülistanud alles Surnumere „katsumuste poolel“, poleks nad hiljem pidanud uutest katsumustest läbi minema. Nad oleksid läbinud Surnumere proovi ja sellest oleks piisanud. Nad oleksid näinud veeallikaid purskamas keset kõrbe ja nad poleks enam iialgi pidanud kogema janu.

Aidaku meid Jumal laulmaks õiget laulu juba keset katsumusi, sest see pakub suurimat meelehead meie Taevasele Isale.

Seisad sa ehk silmitsi oma elu raskeima ajaga just praegu? Siis laula! Kiida ja ülista! Ütle Issandale: „Sina suudad! Sa oled aidanud mind varem ja teed seda kindlasti ka nüüd. Ma lihtsalt hingan ja rõõmustan sinus.“

esmaspäev, 4. oktoober 2010

TÄNU OHVER

Üks kõige tähtsamaid salme kogu Piiblis on kirja pandud Peetruse esimeses kirjas. Apostel räägib meie usu proovilepaneku vajadusest: „...et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.“ (1Peetruse 1:7)

Samas kirjalõigus ütleb Peetrus ka seda, mida me võime oodata keset neid usu läbikatsumisi: „ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes.“ (s.6)

Kreekakeelne tähendus sõnale kiusatus on „läbi katsumine, kontrollimine, raskustega proovilepanek ja vastuseis“. Peetrus ütleb: „Kui te olete Jeesuse Kristuse järgijad, siis lähete te ka läbi paljudest rasketest katsumustest ja kiusatustest. Teid pannake ikka täiega proovile!“

Selle kirjakoha põhjal võiks kujutada ette Jumalat ütlemas: „Teie usk on mulle väga kallis – kallim kui kõik maailma rikkused kokku, mis ühel päeval kaovad. Mistõttu neil viimseil päevil – mil vaenlane saadab kõikvõimalikke rünnakuid te vastu – tahan ma, et te seisaksite kindlate ja vankumatutena usus.“ Ta jätkab: „Ma hoian ja õnnistan teid keset raskeid aegu! Teie osa on lihtsalt uskuda minusse ja minu vägi kannab teid läbi usu!“ „...keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.“ (s.5) Peetrus ütleb meile: „Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda...“ (2 Peetruse 2:9).

Paulus kirjutab: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1 Korintlastele 10:13)

On selge, et Jumal ei taha lasta meil viibida keset kiusatusi. Miks peakski Ta olema huvitatud sellest, et lasta meil kogeda kiusatusi ja häda? Tema nimi ei saa mitte austatud läbi oma laste kannatuste vaid läbi nende kannatuste tulemuste!

On vaid üks viis, kuidas põgeneda oma katsumuste eest ja see on läbida proovilepanekud! Mõelge sellele: kui te koolis käisite, siis milline oli ainuke võimalus, mille kaudu pääseda kooli „orjusest“? Läbi lõpueksamite! Ja kui te neid ära ei teinud, jäite te istuma! Sama lugu oli ka iidsete iisraellastega, kui Jumal nad Surnumere juurde tõi. Jumal pani oma rahva proovile ja katsus nad läbi. Ta pani nad otsekui kaljuservale kõlkuma, kus mõlemal pool kõrgusid suured mäed, ees laius lõputu meri ja tagant lähenesid vaenlaste väed.

Kuid Jumal pani Iisraeli sellesse olukorda selleks, et näha nende reaktsiooni. Ta tahtis, et Ta rahvas tunnistaks oma abitust. Ta tahtis kuulda neid ütlemas: „Me mäletame, kuidas Jumal päästis meid surmava katku käest. Me mäletame, kui Ta tõi meid välja põletavast katsumuste ahjust, kus me nii ööd kui päevad pidime laduma tellistest müüri. Jumal päästis meid siis ja teeb seda ka nüüd! Rõõmustugem siis Tema ustavusest! Tema on Jumal ja Ta on andnud meile tõotused, mida Ta ka peab. Ta kaitseb meid iga vaenlase eest, kes tõuseb meie vastu.“

reede, 1. oktoober 2010

TUNDES JUMALAT

Esitan siinkohal väga šokeeriva väite ja mõtlen seda tõsiselt: ma tõesti ei tunne Jumalat! Mis tähendab seda, et ma ei tunne Teda nii nagu Tema tahab, et ma Teda tunneks. Kuidas ma seda tean? Püha Vaim ütles mulle. Ta sosistas mulle väga armastaval viisil: „David, sa tegelikult ei tunne Jumalat viisil nagu Ta tahaks, et sa Teda tunneks. Sa ei lase Tal tegelikult olla Jumal oma jaoks.“

Vanas Testamendis võttis Jumal ühe rahva iseendale. Rahva, kes ei olnud ei rikkam ega targem kui teised, aga kellele ta sai olla Jumalaks: „Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks...“ (2Moosese 6:7). Ehk teisisõnu ütles Jumal: „Ma õpetan teid, kuidas olla minu rahvas, et mina võiksin olla teie Jumal!“ Jumal tõepoolest ilmutas end ja ilmus oma rahvale ikka ja jälle. Ta saatis oma inglid. Ta kõneles nendega kuuldaval häälel. Ta täitis iga oma tõotuse võrratute lahendustega. Ja ometigi, peale 40 aastat kestnud imesid ja tunnustähti ei saanud Jumal teha muud kui tõdeda oma rahva suhtes, et: „Te ei tunne mind ega minu teid!“

„Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.“ (Psalmid 95:10). Jumal ütles: „Keset seda kõike ei lasknud te mul kordagi olla Jumal! Kogu 40 aasta jooksul, mis ma püüdsin teid õpetada, ei õppinud te siiski mind tundma ega teadnud, kuidas ma tegutsen!“ Jumal otsib endiselt inimesi, kes lasevad Tal olla Jumalaks oma elus ja seda kuni sinnamaani, et nad tõesti õpiksid tundma Teda ja Tema teid!

Piibel ütleb Iisraeli kohta: „Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.“ (Psalmid 78:41). Iisrael oma uskmatuses pöördus ära Jumalast. Nõnda samuti usun ma, et ka meie piirame Jumalat oma kahtluste ja uskmatusega. Me küll usaldame Jumalat enamuses oma eluvaldkondades, kuid samas on meie usul alati oma piirid ja takistused. Ikka leidub kasvõi mõni väike alagi, kus me paneme bloki peale ega usu, et Jumal võiks midagi teha me heaks.

Mina piiran Jumalat eelkõige tervenemise vallas. Olen palvetanud mitmete inimeste füüsilise tervenemise eest ja näinud Jumalat saatmas korda imesid ime järel. Kuid kui asi jõuab minu endani, panen ma Jumalale bloki peale. Ma kardan lasta Tal olla Jumal minu enda jaoks! Ma tambin end tablette täis või jooksen arsti juurde, enne kui palvetan iseenda eest. Ma ei ütle, et arsti juurde minek oleks vale, kuid sageli kuulun ma pigem nende hulka, kes „oma haiguseski ei otsinud Issandat, vaid arste.“ (2Ajaraamatu 16:12)

Luba mul küsida: kas sa palud, et Jumal võik lammutada müüre Hiinas või Kuubas, aga kui asi jõuab su oma pere päästeni, pole sul grammigi usku?! Sa mõtled: „Ma ei usu, et Jumal tahab seda teha. Mu pereliige on selline kõva pähkel ja mul on tunne, et Jumal ei kuule mind tema osas.“ Kui nii, siis sa ei näe Teda kui Jumalat! Tema teed on sulle tundmatud, sest Jumala igatsus on „korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20)

Iisraeli 70 pühakut sõid ja jõid otse Jumala ligiolus ja ometigi ütles Jumal nende kohta, et: „Te iialgi ei õppinud tundma minu teid.“ Jüngrid veetsid kolm aastat Jumala ligiolus koos Kristusega, ammutades Tema õpetustest ja olles Temaga nii ööd kui päevad. Ometigi, kõige lõpus, hülgasid nad Ta ja andsid päkkadele tuld, sest nad ei tundnud Tema teid.

Jeesus ütleb, et Jumal ei võta kuulda meie palveid või kiitust ainuüksi seetõttu, et me korrutame neid järjest tundide viisi. On täitsa võimalik paluda ja paastuda ja teha õigeid asju ning ometigi mitte jõuda paika, mille järgi me igatseme, et õppida tundma Teda ja Tema teid. Me ei õpi tundma Tema teid ainuüksi oma palvekambris, kuigi igaüks, kes tõeliselt tunneb Issandat, on ka väga lähedane Temaga. Sa ei saa tunda Jumala teid ilma võtmata rohket aega palveks. Kuid palve omakorda peab olema kvaliteetaeg, kus me laseme Jumalal olla Jumal me jaoks – usaldades iga oma vajaduse ja palve Tema hoolde ning jättes need sinna.