kolmapäev, 8. mai 2013

LAUL KESET RASKEID AEGU

„Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!” Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?“ (Psalmid 137:3-4). See oli kõige raskem aeg kogu Jumala rahva elus. Ajal, mil’ neid vangi viidi, käskisid nende vangistajad laulda neil laule. Kuid neis polnud enam vähimatki eluisu – ei midagi enamat kui vaid suur lootusetus, masendus ja meeleheide.

Suur hulk kristlasi on täna samas olukorras. Sa oled kas oma olukordade vang või siis püüab Saatan rünnata sind mõne vana kiusatusega. Oled allaandmise äärel, mõeldes: „Ma ei tule enam toime. Vaatamata kõigile oma halamistele ja palvetele, jääb see vana sidumine mind elu lõpuni vaevama!“

Kui Iisraellased langesid Babüloni küüsi, hüüdsid nende vangistajad neile: „Laulge meile! Mängige meile! Oleme teist nii palju kuulnud ja kõigest sellest, mida Jumal on teie heaks teinud. Mistõttu tooge aga oma tamburiinid ja kandled lagedale ja hakake laulma. Näidake siis meile oma rõõmu Issandas!“
Ma ei usu, et see korraldus anti vaid pilkamise pärast. Mina usun, et see oli üks üsna hale ettekääne. Babüloonlaste jumalad olid jätnud neid tühjade kätega kuivale ja neil polnud mingit lootust. Küll aga olid nad kuulnud iisraellasi laulmas oma Jumalale, kes oli kandnud neid läbi võimatutest olukordadest. Mispeale nad ütlesid: „Sel rahval on Jumal, kes suudab lüüa isegi mere kahte lehte. Tema tuli langeb otse taevast ja Ta tõuseb nende vaenlaste vastu. Midagi ju peab siis olema nende Jumalas!“

Nii nagu kogu tänanegi maailm, tahtsid nemadki näha inimesi, kes kogevad samu probleeme nagu nemad ja seisavad silmitsi samade võitlustega nagu nemad. Kuid kes ometigi suudavad hüüda ja hõisata ning hoida kinni oma usust keset elu kõige pimedamaid aegu! Babüloonlased nõudsid laulu, kuna iga inimese südames on miski, mis kisendab: „Mis ime läbi te veel suudate laulda, kui olete ise kaotanud kõik?“ Nad vajasid üht tunnistust! Seetõttu on ka oluline, et kus iganes ja mis iganes olukordades ka Jumala lapsed poleks – et nad laulaks seda Siioni laulu: „Jumal, ma usun Sinusse ükskõik, mis mu elus ka ei toimuks!“

Maailm hüüab täna meile: „Teie võite näidata meile imet! Mitte Surnumere kahte lehte löömine pole see, mis meile muljet avaldaks. Ka mitte see, kui pimedad saaks taas nägijaiks ja jalutud käijaiks. Vaid see, kui te keset oma elu pimedaimat tundi – keset olukorda, mis on täiesti lootusetu ja igati inimmõistuse vastane – suudate rõõmsalt naeratada ja laulda kiituslaule oma Jumalale. See on see ime, mida me näha tahame!“