teisipäev, 14. mai 2013

PALVETAV PAYSON

Dr. Edward Payson, rahvale tuntud ka kui „Palvetava Paysonina“, tegutses pea 200 aastat tagasi Portlandis, Ameerikas. 1806 aastal, vaid mõni aasta peale Iseseisvusdeklaratsiooni välja kuulutamist, tabas Ameerikat tõsine ja hävitav masendus. See oli üks pime ja traagiline aeg, mida dr.Payson oma kirjutistes ka väga elavalt kirjeldas: „Kogu äriline tegevus on hääbumas. Sajad inimesed on jäänud tööta ja kannatavad vaesuse all. Ma värisen oma vaese maa pärast, kuna mul on hirm, et meie patud on aidanud kaasa selle kohtumõistmise langemisele me üle. Osad meie võrratud vastpöördunud on kaotanud kõik ja neilt on võetud nende kodud. Ometigi valmistab mu südamele rõõmu näha neid rõõmsatena ja vagusi kõigi nende koormate all. Teised aga, kes elavad ilma Jumalata, on kaotanud kaine mõistuse ja muretsevad lakkamata. Eeldatavasti nad surevadki murtud südamete kätte.“

Nii dr.Payson’i kui kogu ta koguduse kaubad läksid riknema ja dr.Payson elas vaid sentidest neil rasketel aegadel. Oma 28.detsembril, 1807.a. emale saadetud kirjas ütleb ta järgmist: „Olukorrad lähevad aina hullemaks. Suur hulk rikkaid kaupmehi elab nüüd ise vaesuses. Ärid panevad iga päev uksi kinni. Vaestemaja on juba puupüsti täis ja ometigi ootavad veel sajad oma abi. Paljud, kes enne elasid rikkuses ja külluses, sõltuvad nüüd teistest oma igapäevase leiva osas. Sa, ema, võib-olla kurvastad nüüd mu pärast ja mõtled: „Oh sa mu vaene Edward!“. Kuid sul pole kunagi varem olnud nii palju põhjust tunda rõõmu mu pärast ja hüüda: „Rikas Edward!“ kui praegu. Tänu Jumalale, et mu usk ei tugine sellistele kõikuvatele alustele ja ärevatele aegadele nagu praegu. Jumal hoiab mind rahus ja hingamises ning isegi rõõmsana keset kõiki neid raskeid aegu. See ei tähenda, et ma ei tunne valu – tunnen! Kõik mu maised lootused on hävinud ja seetõttu oleks võimatu mitte kogeda valu. Arvasin end juba enne teadvat, et see maailm on reetlik ja selle naudingud kestavad vaid hetke, kuid nüüdsed raskused on mind õpetanud taandama ennast kõigest maisest veelgi enam, otsides eelkõige Jumala asju. Seetõttu on mu palve, et kui Jumalal peakski mingeid maiseid õnnistusi mu jaoks veel varuks olema, et Ta siis pigem õnnistaks mind oma armu –kui nendega.“

Edward Payson oli otsustanud loobuda elu võidujooksu jooksmisest omaenese jõus (vt.Heebrea 12:1). Seetõttu suhtus ta rõõmuga selle maise vara kaotamisse, kuna ta küll oli selles maailmas, aga mitte sellest maailmast.

„Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.“ (2 Korintlastele 12:9).