reede, 31. mai 2013

KÜPSE KRISTLASE TUNNUS

Küpse kristlase tunnuseks on mitte lasta end ”pillutada ja kõigutada igast õpetusetuulest” (Ef.4:14). Ükski õpetaja ei saa taoliste usklikega manipuleerida. Nad ei pea ühest kohast teise ringi jooksma, kuna tunnevad rõõmu ”haljastest aasadest” ja Kristuses kasvamisest. Nad on õppinud tundma Kristust. Neid ei saa peibutada muusika, - sõprade, - isiksuste - või imedega, sest nad janunevad ainuüksi puhta Sõna järele.

Paulus ütles: „Et nad ehiksid igati Jumala, meie Päästja õpetust.” (Tiituse 2:10). Mis on see Kristuse õpetus? Jumala arm õpetab meile, et “öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult” (Tiituse 2:11-12). Kristuse õpetus muudab sind Kristuse sarnaseks. See paljastab iga salajase patu ja kurja igatsuse.

Kas su õpetaja manitseb sind meelevallaga, õhutades sind üles hülgama pattu ja panema maha kõik oma ebajumalad, nagu Tiituse 2 ptk. kirjas? Õpid sa vihkama pattu kogu oma hingest? Või lahkud pigem kirikust, olemata veendunud selles kõiges? Kristuse õpetuse sõnum on järgmine: „Siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.“ (2Kor.7:1).

Paljud inimesed kirjutavad meile, öeldes, et nende pastorid ütlevad neile: „Ma pole siin selleks, et patu vastu kuulutada. Olen siin selleks, et Jeesust üles tõsta.“ Või et: „Sellest kantslist te küll mingit hukkamõistu kõnet ei kuule! Olen siin selleks, et vabastada oma rahvas kõigest hirmust ja masendusest.“ Isegi nelipühi pastoritel on kaks äärmust. Mõned kisendavad täiest kõrist vaid käsumeelset evangeeliumi ilma armastuseta, mis tugineb vaid tegudele; teised aga kuulutavad patu vastu nagu argpüksid, nullides ära kogu oma sõnumi.

Kristuse õpetus aga on õpetus jumalakartusest ja pühadusest. „Kui keegi õpetab teisiti ega jää meie Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde, siis see on iseennast täis ega saa millestki aru, vaid on haige vaidlemisest ja sõnelemisest, millest tekib kadedust, riidu, teotust, kurje kahtlustusi.“ (1 Timoteose 6:3-4). Sõna kuulutus Kristuse õpetusest küll õnnistab ja julgustab sind ning annab uut jõudu, kuid samas toob sind ka nii sügavalt patu tunnetusele, et sa lihtsalt ei pea sellele vastu ega saa jätkata oma salajaste pattudega.

neljapäev, 30. mai 2013

VAADELDES KRISTUSE PALET

Paulus räägib teenistusest, mis ei eelda mingeid erilisi ande ega oskusi. Pigem on see midagi, millest peaks kinni haarama kõik uuestisündinud. See teenistus on iga uskliku esmane kutsumine ja ükski teine kutsumine ei saa olla Jumalale meelepärane, kui see pole sündinud sellest esimesest kutsest.

Räägin siinkohal teenistusest, mis seisneb Kristuse palge vaatlemises ehk Tema palge ees olemisest. Paulus ütleb: „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas…“ (2Kor.3:18). Mida see tähendab vaadelda Issanda palet ja au? Paulus räägib siin pühendunud, keskendunud ülistusest – ajast, mis kingitud Jumalale ainuüksi Tema ees olemiseks. Samas lisab apostel: „Sellepärast, et meil on selline amet.“ (2Kor.4:1). Paulus annab väga selgelt mõista, et Kristuse palge vaatlemine on teenistus, millele igaüks meist peab pühenduma.

Ülaltoodud salmis kasutatud kreekakeelne sõna „vaatlema“ on väga tugeva kaaluga. See viitab mitte vilksamisi vaatamisele, vaid oma „pilgu kinnitamisele“. Otsusele: „Ma ei liigu siit paigast. Enne, kui ma üldse midagi teen, enne kui üldse midagi saavutada püüan, pean viibima Jumala ligiolus.“

Paljud kristlased tõlgendavad seda „vaatamist“ valesti, mõeldes selle all kui peeglisse vaatamisele. Nad mõtlevad peeglile, kust Jeesuse pale neile vastu vaatab. Kuid see pole see, mida Paulus silmas peab. Tema räägib pingsalt keskendunud vaatele, otsekui puurides pilguga läbi klaasi, et paremini näha. Seetõttu peame meiegi „kinnitama oma pilgu“, olles otsustanud näha Jumala au Jeesuse palgel. Peame sulguma oma kõige pühamasse paika nii otsustava pilgu –ja pühendumusega, et see muudab meid.

Mis juhtub, kui üks usklik vaatleb Kristuse palet? Paulus kirjutab: „Aga meid kõiki…muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2Kor. 3:18). Kreekakeelne sõna muutusele on „metamorfoos“, mis tähendab muudetud, ümberkujundatud. Igaüks, kes kinnitab sageli oma pilgu Kristusele, saab muudetud. Ja see inimene saab jätkuvalt muudetud Jeesuse iseloomu ja olemuse sarnaseks.

kolmapäev, 29. mai 2013

MIDAGI HULLEMAT KUI LÄBIKUKUMINE

Isusin oma autos ja nutsin, kuna pidasin end kohutavaks läbikukkujaks. Mind oli ilma pikema jututa kohtumajast välja visatud, kuhu olin läinud enda arvates Jumala juhtimisel, et tunnistada seitsmele teismelisest mõrtsukale. Mõtlen õudusega, kui paljudest õnnistustest oleks ma ilma jäänud, kui oleksin sel’ „pimedusetunnil“ alla andnud. Ja kui tänulik ma olen täna, et Jumal õpetas mind seisma silmitsi oma läbikukkumisega ning liikuma edasi Tema järgmiste sammude suunas oma elus.

Tean kahte väga erakordset Jumala meest – mõlemad neist on kuulutanud tuhandetele – kes langesid samasse pattu, mida Taavet tegi Batsebaga. Üks neist jumalasulastest otsustas, et ei saa seetõttu enam jätkata ja täna ta joob ning neab Kristust, Kellest ise kord kuulutas, maa põhja. Teine mees parandas meelt ja alustas otsast peale, olles tänaseks ühe rahvusvahelise misjoniprogrammi juhiks, mis jõuab sõnumiga Kristusest tuhandeteni. Tema läbikukkumine on jäänud selja taha ja ta liigub edasi.

Oma töös sõltlaste ja parandamatute inimestega olen märganud, et need, kes on mingil hetkel oma vanade harjumuste juurde tagasi pöördunud ja seejärel jälle Issanda juurde tulnud, saavad oma läbikukkumiste ja Issanda poole pöördumise läbi oluliselt tugevemaks kui teised. Seda seetõttu, et neil on üks eriline teadlikkus Saatana väest ja nad ei looda vähimalgi määral omaenese liha peale. Kui Aadam tegi pattu, püüdis ta peituda Jumala eest. Kui Joona keeldus kuulutamast Niinivele, ajas tema hirm teda pakku ookeani avarustesse, et peituda Jumala ligiolu eest. Kui Peetrus eitas Kristust, kartis ta seista silmitsi Temaga.

Jumal on näidanud mulle tõde, mis on aidanud mind mitmeid kordi: oluliselt hullem kui läbikukkumine, on hirm, mis sellega kaasas käib. Aadam, Joona ja Peetrus põgenesid Jumala eest mitte seetõttu, et oleksid kaotanud oma armastuse Tema vastu, vaid hirmu tõttu, et Issand on liiga vihane nende peale ega mõista neid. Saatan kasutab taolist hirmu, et panna inimesi mitte isegi üritama enam.

Kui Taavet oleks oma läbikukkumisele alla vandunud, poleks me vist enam iial temast midagi kuulnud. Kuid tema jooksis jumalakotta ja leidis andestust ning rahu, pöördudes tagasi oma tähetunni juurde. Sama võib kehtida ka sinu puhul!

teisipäev, 28. mai 2013

MÕELDES LÄBIKUKKUMISTELE

Kas sa peaksid Moosest läbikukkujaks? Vaevalt küll! Tema üksi tähendas Iisraeli jaoks seda, mida Washington ja Lincoln Ameerika jaoks kokku ning enamgi veel! Kuid vaadakem lähemalt selle esimese seaduseandja elu. Tema karjäär algas mõrvaga ning seejärel 40-aastase paguluses olemisega õigeksmõistmise eest. Mooses oli üks hirmu ja uskmatust täis mees. Kui Jumal kutsus teda juhtima iisraellasi välja orjusest, anus ta: „Mina ei ole sõnakas mees…mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.“ (2Mo.4:10). Kogu oma eluaja igatses ta jõuda tõotatud maale, kuid kõik tema läbikukkumised hoidsid teda tagasi. Kuid sellest hoolimata võrdleb Jumal Heebrea 3:1-2 Moosese ustavust Kristuse omaga. Moosese läbikukkumised ei jätnud teda välja Jumala „võitjate saalist“.

Mõeldes Jaakobi peale, näeme sageli suurt palvevõitlejat, kes maadles Jumala ingliga ja jäi püsima. Ometigi oli sellegi mehe elu täis eredaid läbikukkumisi. Noorena pettis ta oma pimedat isa, et röövida oma venna pärand. Ta põlgas ära oma naise Lea, kuna armastas salajas tolle õde Raahelit. Mehe –ja abikaasana ei kandnud ta oma vastutust. Ehk siis – siin oli mees, kes tabati pettuses, varguses, truudusetuses ja polügaamias ja ometigi – me teenime endiselt Aabrahami, Iisaku ja Jaakobi Jumalat.

Kuningas Taavet, võimas sõjamees ja psalmide laulja, tundis rõõmu Issanda seadustest ja jättis mulje kui õiglasest mehest, kes ei kuulu patuste hulka. Ometigi – kui šokeerivad on selle suure mehe nõrkused. Võttes Uurijalt tolle naise Batseba, saatis ta mitte midagi kahtlustava Uurija sõjatandri esiliinile surema. Prohvet Naatan kuulutas, et see kahekordne patt andis Jumala vaenlastele kahekordset põhjust Jumalat pilgata. Kujuta siis ette seda suurt kuningat seismas oma ebaseadusliku lapse kirstu ääres, varastatud naine käekõrval ja maailm täis vaenlasi, kes needsid Jumalat tema kurikuulsate pattude pärast. Ometigi kutsus Jumal Taavetit „oma südame järgi meheks“ (1 Saamueli 13:14).

Kui oled meeleheitel oma läbikukkumiste pärast, siis mul on sulle häid uudiseid – mitte keegi pole lähemal Jumala kuningriigile kui mees või naine, kes suudab julgelt oma läbikukkumisele silma vaadata, seda tunnistada ning liikuda edasi elu suunas täis rahu ja võite. Seetõttu liigu edasi vaatamata oma läbikukkumistele! Sest sageli just peale mõnd’ läbikukkumist saadame korda kõige suuremad teod oma Jumalale.

esmaspäev, 27. mai 2013

TÕELINE JEESUSE LIIKUMINE by Gary Wilkerson

Milline haiget saanud naine, mees või laps ei jookseks paika, kus eluaegsed mured leiaks lahenduse Jumala poolt ja kus üks sügav ning imeline tervenemine võiks aset leida? Vot see oleks üks tõeline ”Jeesuse liikumine”, mis ei sünni mitte erinevate plaanide, nutikuse või organiseeritud ürituse läbi, vaid seeläbi, et Jumal ise ilmub kohale. Kus iganes Tema au end ka ei ilmutaks – olgu siis läbi ustava jutluse või lihtsa tunnistuse, sinna inimesed ka kokku jooksevad, et sellest osa saada.

“Kogu rahvahulk jooksis nende juurde kokku.” (Ap.3:11). Selles sõnas „kokku“ peitub suur tähendus. See rahvas ei trüginud ega tormanud üksteisest üle ega ette, vaid nad läksid kui üks mees, olles alandlikud Jumala imelise ligiolu ees. See on, kuidas Jumala au mõjub. See liidab meid aukartuses. Ja see ongi Jumala igatsus meie suhtes – et me paneks kõrvale kõik oma erimeelsused, andestaks kõik eksimused ja läheks nende juurde, kes vajavad meie andestust või kes peavad meile andeks andma. Me ei saa oodata Jumala aulist ja kõiki haaravat liikumist eneste keskel, kui me ei hoia oma keelt kurja rääkimast, südant haiget saamistest kinni hoidmast ja üksteisele andestamast. Miks peaks ükski uskmatu tahtma joosta kogudusse, kus valitseb lahkmeel ja õelus? Jumala aulised teod liidavad me südamed ühte, aga kuidas see saaks sündida, kui keeldume loobumast oma lahkmeelest?

Miks on nii, et osades kogudustes ja osade inimeste eludes Jumala au tuleb esile, aga teiste omades mitte? Peetrus vastab sellele templis toimunud olukorra läbi. Ta ütles hämmingus olevaile inimestele: „Iisraeli mehed…Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, meie isade Jumal, on kirgastanud oma sulase Jeesuse…“ (Ap.3:12-13).

Jumal on asetanud kogu oma majesteetlikkuse, au ja väe vaid ühte allikasse – Kristusesse. Tema au ei saa nähtavaks läbi tarkade ja kõikvõimsate inimeste või läbi geniaalsete plaanide ja ideede. Tema au peitub vaid ühes allikas ja selleks on Jeesus. Kui tahame näha Kristuse au tulemas esile oma eludes ja kogudustes, siis see ei saa sündima läbi me enda jõu või plaanide. See saab tulema esile läbi selle, et tühjendame iseendid Tema ees, et Tema saaks täita meid. Peame ütlema ühes Ristija Johannesega: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ (Johannesse 3:30).

reede, 24. mai 2013

SEE ARMETU HÜÜDIS

Psalmi 51 alguses näeme, kuidas Taavet palub Jumala õrna, andestavat armu: „Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda!“ (Ps.51:3). Taavet teadis, mida teha: „Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema kõigist ta kitsikustest.“ (Psalmid 34:7). „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.“ (Psalmid 34:18).

Armas Jumala püha – järgnevas peitub sinu võit patu üle: absoluutses kindluses, et ükskõik, kui hullult sa ka poleks patustanud või langenud, sa teenid Jumalat, kes on valmis andestama; kes on aldis tervendama ja tunneb sinu vastu nii palju enam armastust kui sa suudaks eales ettegi kujutada. Saatan tuleb su juurde ja ütleb: „Ei! Kui sa sellest nii kergelt pääseksid, teeksid sa ju kohe uuesti pattu!“ Ta paneb sind tundma end armetu ja väärtusetuna, et üldse tõsta oma käsi kiitmaks Jumalat või võtmaks kätte Tema Sõna, et seda lugeda.

Kuid siin on su relv: hüüa Jumala poole nõnda nagu Taavet seda tegi – kogu oma südamest! Mine Jumala ette ja ütle Talle: „Issand, Sa armastad mind. Ma tean, et oled valmis mulle andestama, mistõttu ma tunnistan kõik üles.“ Ja sel samal hetkel saad sa täiesti puhtaks Jumala ees. Sa ei pea maksma oma patu eest. Jumal armastab sind nii väga, et andis oma Poja, kes on maksnud juba kõik. See armuline ja armastav advokaat igatseb meeletult aidata ja päästa sind: „Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ (1 Joh. 2:1).

Mu väike tütretütar tahtis kõndida madala tsementäärise peal. Püüdes teda selja tagant toetada, lükkas ta pidevalt mu kätt eemale. Lõpuks lasingi lahti ja peagi ta kukkus (ilma, et oleks endale haiget teinud). Kui ta aga kukkus, siis ma ju ei seisnud seal parastades: „No vaata nüüd, millega sa hakkama said! Sa pole enam minu oma!“ Issand ütles mulle: „David, sa lubad endale sellist armastust selle lapse vastu, aga ei luba mul armastada end samal moel. Sa lähed uhkusest lõhki oma laste üle, aga ei luba mul teha seda sama sinu üle!“

Piibel ütleb, et Jumal tunneb rõõmu oma laste üle!

neljapäev, 23. mai 2013

ISSANDA KARTUS

Mul oli alati kombeks öelda: „Ärge tulge päästmisele vaid seetõttu, et kardate põrgusse sattuda. Tulge lihtsalt lihtsas usus.“ Kuid ma eksisin. Apostel Paulus ütles: „Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma.“ (2Kor.5:11). Jumalakartus on see, mis viib meid meeleparandusele.

On tõsi, et põrgu valmistati algselt Saatanale ja tema inglitele. Samuti vastab tõele seegi, et kristlased päästetakse väljateenimatu armu läbi ja et usk Kristusesse on iga uskliku kindlus.

Jumala abiga olen igaveseks loobunud lihalikust võidujooksust ja ilmalikust mõtteviisist. Olen lõpetanud selle võistleva võiduajamise! Ma ei osale enam lihalikust loomusest motiveeritud, egotsentrilistel ja inimestele meelehead valmistavatel võidujooksudel. Samas aga tahan teha enamat kui vaid loobuda mõttelisest seotusest asjade, -majade, -autode, -maade –või varadega. Tahan omada armu ja väge talitseda oma isusid, jätta kõrvale kõik rämps, müüa maha kõik, mida ma ei vaja ja lõpetada mittevajalike asjade ostmine, ehitamine või omandamine. Tahan, et mu silmad oleksid nii keskendunud Kristusele ja igavikule, et selle maailma asjad ei omaks enam mingit mõju mu üle ja materialism ei oleks enam mu peremees.

Mu armsad, kui see sõnum teile hästi ei istu või see teid pisut närvi ajab, siis võib-olla peaksite tegema midagi, mida mina hiljaaegu teinud olen. Võtke privaatne aeg koos Jumalaga, päevast päeva, ja paluge Pühal Vaimul suunata kõik Jumala pühad läbivalgustavad tuled te hinge peale. Olge Jumalaga üdini ausad. Üsna peagi märkate – nii nagu minagi – kui palju aega olete raisanud ja kui palju rumalaid himusid ja tahtmisi on teid piiranud. Ja te langete silmili Jumala ette maha ja tunnistate oma südame tühjust ja külmust. Tehes seda siira südamega, hakkate te tänama Jumalat teie eneseteadvuse mõrastamise eest ja õhutuse eest hakata jooksma teist võidujooksu.

Jumala pühad – meie Issand on naasemas peagi au pilvedel, et võtta üles oma pruut. Pruut, kes laitmatu ja ilma ühegi kortsuta. Pruut, kes puhastatud kõigest saamahimust, uhkusest ja maistest ambitsioonidest. Peaksime me siis veetma oma viimaseid tunde siin maa peal kogudes raha auklikesse kottidesse? Tänan ei! Ma olen siin lihtsalt läbisõitja. Ma ei taha, et ühedki juured mind siin kinni hoiaks. Tänu Jumalale kõigi heade asjade eest, mis Ta mulle kinkinud on – mu pere, kena maja, kaasaegne transpordivahend. Kuid mida päev edasi, seda enam valmistan oma südant jätma seda kõike maha, et olla valmis astuma oma Päästja embusesse!

kolmapäev, 22. mai 2013

SAATUSLIK VÕIDUJOOKS

Sõna „võidujooks“ viitab võistlusele ja Heebrea 12:1 võrreldakse Jumala rahvast kui pikamaa jooksjatega. Tänaseks on see võidujooks aga korrupeerunud ja auhind muutunud maiseks.

Kui me saaks veeta kasvõi mõne hetke taevas, ei võistleks me enam iial selles lihalikus võidujooksus. Kui me saaks nautida kasvõi lühikestki jalutuskäiku Jumala linnas; ammutada endasse rahu, ilu ja taevalikku hiilgust; kuulda hiiglaslikke inglikoore laulmas kiitust Jumalale; sulanduda esiisade, märtrite, apostlite ja suuri kannatusi läbinute sekka; kohtuda oma kallitega; kogeda Jumala püha valguse kuma ja mis kõige parem – heita hetkekski pilgu ülestõusnud Jumala Tallele, kogedes Tema ligiolust lähtuvat au ja soojust ning turvatunnet! Kui see kõik oleks nii, kas me siis eales tahaks naaseda tagasi maa peale ja jätkata taas seda lihalikku võidujooksu? Ei iial! Sina ja mina elaksime ainult Issandale, hüljates maailma ja kõik selle naudingud ning lihalikud asjad. Me jookseksime Tema võidujooksu!

Kui me aga saaks veeta kasvõi mõne minutigi põrgus, poleks me iial enam endised. Kujuta ette, mis tunne võiks olla, kui sind kistaks süsimusta põlevasse ahju, kus valitseb igavene pimedus. Kui sind heidetaks korraga jumalatute deemonlikku maailma, kus valitseb needus, vihkamine, himud ja korruptsioon. Kus sa kuuled igavesti neetute ägamist ja tunnistad nende kabuhirmu ja hammaste krigistamist. Kus sa seisad õlg-õla kõrval Jeesuse ristilööjatega; kuuled neetute lõputuid ja lootusetuid palveid, kes vibutavad oma rusikat õiglase Jumala suunas ja neavad päeva, mil’ nad siia ilma sündisid. Kui sa koged, mida tähendab olla hukas ja läbilõigatud nii Jumalast kui kõigest armastusest, rahust, tõest ja trööstist.

Kuidas sa siis saaksid naaseda sellest põgusast külastusest põrgu ja jääda veel endiseks? Jätkaksid sa oma elu, ignoreerides endiselt Jumala Sõna, Tema koda ja armastust? Jätkaksid sa oma isekaid püüdlusi ajada kokku kõik hõbe ja kuld, paludes veelgi enama järele? Ma kahtlen selles. Sina ja mina elaksime igat oma tundi otsekui see oleks me viimane.

Tahad sa loobuda oma võidujooksust, olles vaid kui tuule tallaja?

Sea oma süda ja pale otsima oma Issandat enam kui eales varem!

teisipäev, 21. mai 2013

TEDA OODATES

Prohvet Saamueli korraldus kuningas Saulile oli: „Mine siis minu ees alla Gilgalisse, ja…oota.., kuni ma tulen su juurde ja teen sulle teatavaks, mida sa pead tegema!” (vt.1 Saamueli 10:8). Sauli ainukeseks ülesandeks oli oodata! Jumal ootas Sauli ütlevat: „Jumal peab oma sõna, sest mitte kordagi pole ükski Saamueli huulilt lähtunud sõna läinud tühja. Kui Jumal ütles, et pean ootama Tema korraldusi, siis seda ma ka teen.“ Uhkus aga ajab oma joru: „Jumal ei saanud seda ikka päris nii mõelda. Võib-olla ma kuulsin valesti.“ Ja selle asemel, et seista Jumala sõnal, hakkame me ise asju omas jõus välja nuputama. Lamades hilja õhtul voodis, ütleme me: „Issand, see on see, kuidas mina arvan, et see võiks olla.“ On lausa kuritegelik teha midagi loogilist ja mõistuspärast, kui Jumal ise pole selleks selgeid juhiseid andnud. Kui tahad midagi Jumalale tõestada, siis tõesta seda, et suudad kannatlikult oodata, kuni Tema tegutseb.

Aga Saamuel ütles: „Mis sa oled teinud!” Ja Saul vastas: „Kui ma nägin, et rahvas mu juurest laiali valgus ja sina ei tulnud määratud ajaks, vilistid aga kogunesid Mikmassi, siis ma mõtlesin: Nüüd tulevad vilistid mu vastu alla Gilgalisse, aga mina ei ole veel Issanda palet leevendanud. Siis ma söandasin ja ohverdasin põletusohvri.” Saamuel ütles Saulile: „Sa oled talitanud mõistmatult…Aga nüüd ei jää su kuningriik püsima: Issand on enesele otsinud oma südame järgi mehe ja Issand on teda käskinud olla vürstiks oma rahvale, sest sina ei ole pidanud, mis Issand sind on käskinud.” (1 Saamueli 13:11-14). Saul ootas seitse päeva – kuid ta ei teinud seda jumalakartlikult. Ta oli kannatamatu, vihane, hirmunud ja mossis.

Me peame ootama usus, uskudes, et Jumal hoolib meist ja armastab meid ja et Ta on õigel ajal õiges kohas. See ootamise teema on nii tähtis, et pean selle kinnitamiseks tooma esile paar kirjakohta:


Ja sel päeval öeldakse: „Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest.“ (Jesaja 25:9). 

„Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha.“ (Jesaja 64:4).

esmaspäev, 20. mai 2013

NÄITA MEILE OMA AU by Gary Wilkerson

Peetrus ja Johannes olid teel templisse, kui kohtasid tee peal vigast kerjust. Kuuldes mehe hüüdu almuste saamiseks, vastas Peetrus: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!” (Ap. 3:6). See jalutu sai koheselt terveks ja see oli ime, mis kandis endas kajavat mõju: „Aga kui jalutu, kes oli terveks saanud, jäi Peetruse ja Johannese järel käima, jooksis kogu rahvahulk nende juurde kokku paika, mida kutsutakse Saalomoni sammaskäiguks.“ (Ap.3:11). Ehk see oli teine imeline stseen, kus Jumala au esile tuli. See terveks saanud mees „klammerdus“ Peetruse ja Johannese külge. See termin, mida siin kasutatakse, on kujund kellestki, kes vaagub elu ja surma vahel ning kes püüab iga hinna eest oma kallist elust kinni hoida. Otsekui see mees oleks öelnud: „Jumala ligiolu on nii ehe! Ma olen istunud siin aastaid, anudes abi, kuid pole eales varem kogenud midagi sarnast. Ta on puudutanud mu hinge viisidel, milles sarnast ma pole eales tundnud!“

Jumal armastab südant, mis ripub Tema küljes ja januneb Ta järele, hüüdes: „Issand, Sinu au on liiga suur, et lasta sel lihtsalt mööda minna. Ma hoian kinni lootusest, mille oled mulle andnud – lootusest tervenemise, muutuse ja Sinu ligiolu kohta minu elus ning mu maailmas.“

„Kogu rahvahulk“ tuli vaatama, mis oli juhtunud (Ap.3:11). Kui Jumal ilmutab oma au ja väge, ei ole see mingi tühine asi, vaid püüab igaühe tähelepanu, kes lähedal. Kujuta ette, et selle kerjuse tervenemise ime oleks juhtunud koguduses, kus ma pastoriks olen. Meil ei jaguks ressurssi, et osta piisavalt toole kõigi nende rahvamasside mahutamiseks. Siinkohal ei pea ma silmas vaid seda rahvast, kellele meeldivadki kõiksugu „vaatemängud“. Me kõik januneme Jumala puudutuse järele oma eludes. Nii usklikud kui uskmatud kannatavad ühtmoodi, olles kui peata lambad, kel’ pole karjast ja igatsedes millegi eheda järele. Seega – kui Jumala au saab ilmsiks, tuues esile uue elu, tõmbab see kõigi ja mitte vaid mõningate tähelepanu. Nii et kui sealne rahvas nägi selle kerjuse tervenemist, olid nad hämmingus: „Miski, mida oleme senini näinud, pole sellega võrreldav. Pole kahtlustki, et Jumal on siin paigas!“

Luba mul küsida: igatsed sa oma elus enama järele Jumalas? Tahad sa, et Tema au võiks tulla su kodu, abielu ja laste elude üle, muutes asju nii, et kõik on hämmingus? Tead, mis? See on see, mida ka Jumal tahab! Ta tahab, et oleksid hämmingus Tema aust ja muudetud selle poolt. Ja Ta tahab, et maailm sinu ümber oleks hämmingus Tema aulisest väest, mis toob uut elu olukordadesse, kus enne valitses täielik kaotus.

reede, 17. mai 2013

PIIRITU KAASTUNNE

Üks armas 19.a. medõde peatas mind peale ühe krussaadi teenistuse lõppu. Pisarad silmis pobises ta üle huulte: „Hr.Wilkerson, ma olen lesbi. Tunnen end nii räpase ja ebapuhtana. Kogudus, kus varem käisin, palus mul enam mitte kunagi tagasi tulla. Pastor ütles, et ta ei saa riskida võimalusega, et võrgutan ära mõne koguduse liikme. Mul on tunne, et enesetapp on mu ainus päästetee. Ma elan täieliku hirmu ja süütunde all. Kas ma tõesti pean tapma end selleks, et leida rahu?“

Ta astus koguaeg sammukese tagasi mu juurest, otsekui tundes end ebapuhtana mu lähedal. Küsisin ta käest, kas ta endiselt armastab Jeesust? „Oo jaa!“ tuli vastus. „Iga ärkvel oldud hetke hüüab mu süda Ta poole. Ma armastan Kristus kõigega, mis mus’ on, kuid ometigi olen seotud selle kohutava harjumusega.“

Kui imeline oli näha tema palet löömas särama, kui ütlesin, kui väga Jumal teda armastab. Ja seda sõltumata tema heitlustest. Ma ütlesin talle: „Ära iialgi enam anna alla oma patule. Jumal tõmbab piiri vahele just sinna, kus praegu oled. Iga väiksemgi liikumine Tema suunas saab loetud sulle õigsuseks. Iga väiksemgi samm teist poole piiri ja eemale Temast, on patt. Kui hoiame Tema ligi, tuleb Tema meie ligi. Seetõttu püsi vaimses mõttes liikuvana! Jätka Jeesuse armastamist, mis sest, et pole kogenud veel täit võitu. Võta igapäevaselt vastu Tema andestus. Ela üks päev korraga! Tea, et Jeesus armastab patuseid, mistõttu Ta armastab siis ka sind!“

Ta naeratas kergendatult ja ütles: „Hr.Wilkerson, te olete esimene jumalasulane üldse, kes on mulle eales näidanud lootuskiirt. Sügaval oma südames ma tean, et Ta endiselt armastab mind ja ma tean, et Ta päästab mind ka sellest sidumisest. Ometigi on kõik mind hukkamõistnud. Suur tänu teile lootuse ja armastuse sõnumi eest!“

Sina, kes sa seda sõnumit praegu loed – kas ka sina elad hukkamõistu all? Oled sa teinud pattu Issanda silmis? Oled sa kurvastanud Püha Vaimu? Oled sa pidevalt kaotamas kõikvõimsale kiusatusele? Kui nii, siis kõik, mida tegema pead, on uurima Jumala Sõna, kust leiad sõnumeid Jumala armu, armastuse ja piiritu kaastunde kohta. Taavet ütles: „Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:3-4).

neljapäev, 16. mai 2013

JUMALA HELDUS

„Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.“ (Psalmid 40:11). Taavet ei kuulutanud seda imelist sõnumit ainuüksi endale, aga ta teadis, kui väga see on oluline ka kogudusele ja vaevlevale maailmale. Taavet oli nii tänulik Jumalale Tema imeliselt suure armastuse eest, kuna nägi omaenda puudusi: „Kõik mu süüteod on mind kätte saanud“ (Ps.40:12). Sel pole tähtsust, kui väga ka inimesed poleks eksinud – Jumal armastab neid ikka. Seepärast saatis Ta ka oma Poja. Ja see on see, millest me peaksime kuulutama kogu maailmale. Võid sa öelda koos Taavetiga: „Su õiglust ma ei varjanud suure koguduse ees“?

Võimalik, et üks enim tsiteeritumaid ja lauldumaid salme Jumala Sõnas on: „Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.“ (Psalm 63:4). Sa võid nüüd küsida, et: „Mida sa selle all silmas pead, et Tema heldus on parem kui elu?“ Elu on lühike! See võib hävida kui rohi, mis üks hetk on ja teine hetk enam mitte. Samas kui Tema heldus kestab igavesti. Miljardi aasta pärast on Jeesus sama õrn ja armastav kui tänagi. Inimesed võivad küll röövida su elu, kuid nad ei saa iialgi röövida Tema heldust.

Parim väljendus Tema heldusest on rõõmus ülistus ja kiitus. Peatu ja mõtle hetkeks: Jumal ei ole enam pahane su peale. Kui sa oled valmis hülgama oma patud, võid saada andeks ja taastatud just praegu. Jumala Sõna ütleb, et keegi ega miski ei saa tulla meie ja Jumala vahele: ei ükski patt ega süütunne ega hukkamõistvad mõtted. Sa võid öelda: „Mu elu on õnnistuseks Jumalale ja ma võin rõõmustuda ning hõisata Temas. Olen puhtaks pestud ja vaba; mulle on andeks antud ja mind on õigeks mõistetud, pühitsetud ja lunastatud!“

Kui sa ka tegelikult mõistaks, kui õrn Ta on sinu suhtes – kui kannatlik, hooliv ja iga hetk valmis andestama ja õnnistama – siis sa ei suudaks seda vaid endas hoida. Sa hõiskaks ja juubeldaks seni, kuni enam häältki pole.

Mu armsad – Jeesus on tulemas tagasi ja meie oleme valmis minema. Teil on armastav, hell Isa, kes hoolib teist. Ta on kogunud kokku iga viimse kui pisara, mille olete valanud. Ta on näinud igat te vajadust ja teab igat te mõtet. Ta armastab teid!

teisipäev, 14. mai 2013

PALVETAV PAYSON

Dr. Edward Payson, rahvale tuntud ka kui „Palvetava Paysonina“, tegutses pea 200 aastat tagasi Portlandis, Ameerikas. 1806 aastal, vaid mõni aasta peale Iseseisvusdeklaratsiooni välja kuulutamist, tabas Ameerikat tõsine ja hävitav masendus. See oli üks pime ja traagiline aeg, mida dr.Payson oma kirjutistes ka väga elavalt kirjeldas: „Kogu äriline tegevus on hääbumas. Sajad inimesed on jäänud tööta ja kannatavad vaesuse all. Ma värisen oma vaese maa pärast, kuna mul on hirm, et meie patud on aidanud kaasa selle kohtumõistmise langemisele me üle. Osad meie võrratud vastpöördunud on kaotanud kõik ja neilt on võetud nende kodud. Ometigi valmistab mu südamele rõõmu näha neid rõõmsatena ja vagusi kõigi nende koormate all. Teised aga, kes elavad ilma Jumalata, on kaotanud kaine mõistuse ja muretsevad lakkamata. Eeldatavasti nad surevadki murtud südamete kätte.“

Nii dr.Payson’i kui kogu ta koguduse kaubad läksid riknema ja dr.Payson elas vaid sentidest neil rasketel aegadel. Oma 28.detsembril, 1807.a. emale saadetud kirjas ütleb ta järgmist: „Olukorrad lähevad aina hullemaks. Suur hulk rikkaid kaupmehi elab nüüd ise vaesuses. Ärid panevad iga päev uksi kinni. Vaestemaja on juba puupüsti täis ja ometigi ootavad veel sajad oma abi. Paljud, kes enne elasid rikkuses ja külluses, sõltuvad nüüd teistest oma igapäevase leiva osas. Sa, ema, võib-olla kurvastad nüüd mu pärast ja mõtled: „Oh sa mu vaene Edward!“. Kuid sul pole kunagi varem olnud nii palju põhjust tunda rõõmu mu pärast ja hüüda: „Rikas Edward!“ kui praegu. Tänu Jumalale, et mu usk ei tugine sellistele kõikuvatele alustele ja ärevatele aegadele nagu praegu. Jumal hoiab mind rahus ja hingamises ning isegi rõõmsana keset kõiki neid raskeid aegu. See ei tähenda, et ma ei tunne valu – tunnen! Kõik mu maised lootused on hävinud ja seetõttu oleks võimatu mitte kogeda valu. Arvasin end juba enne teadvat, et see maailm on reetlik ja selle naudingud kestavad vaid hetke, kuid nüüdsed raskused on mind õpetanud taandama ennast kõigest maisest veelgi enam, otsides eelkõige Jumala asju. Seetõttu on mu palve, et kui Jumalal peakski mingeid maiseid õnnistusi mu jaoks veel varuks olema, et Ta siis pigem õnnistaks mind oma armu –kui nendega.“

Edward Payson oli otsustanud loobuda elu võidujooksu jooksmisest omaenese jõus (vt.Heebrea 12:1). Seetõttu suhtus ta rõõmuga selle maise vara kaotamisse, kuna ta küll oli selles maailmas, aga mitte sellest maailmast.

„Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.“ (2 Korintlastele 12:9).

esmaspäev, 13. mai 2013

PAREMAD ASJAD ON VEEL OOTEL by Gary Wilkerson

Jumal tahab teha võimsaid asju me läbi. Ta tahab ilmutada meie läbi oma armastust maailma vastu. Seetõttu ka, kui hoiame kinni millestki, mis saab takistuseks Talle selle plaani täideviimisel – olgu selleks siis meie endi kangekaelsus või uskmatus usaldada Teda kõiges – toob Ta need asjad kohe esile. Vahel Jumal tahab, et me lisaks midagi oma ellu, enne, kui Ta toob esile oma parima. See võib olla midagi, mida me kunagi varem teinud pole, mistõttu Ta tahab, et küsiksime endilt: „Olen ma ehk olnud aeglane reageerima mõnele asjale, mida Jumal on palunud mul teha?“

Me leiame sellekohase näite Apostlite tegude raamatust, kus jüngrid pidid leidma oma punti uue liikme, et asendada Juudast. Ülemises toas viibides viskasid nad liisku ja said tulemuseks Matteuse. See tundus nii tühise asjana. Need samad mehed olid näinud Jeesust tegemas imesid, avamas pimedate silmi, ajamas välja deemoneid ja äratades inimesi isegi surnuist. Nad nägid jumalariiki laienemas siin maa peal viisidel nagu kunagi varem poldud ajaloos nähtud. Ja kui Kristus üles taevasse läks, andis Ta neile oma imelise sõna: „Te saate tegema isegi suuremaid asju kui mina, kui ma läkitan teile oma Vaimu. Tema annab teile väe ja võime ning paremad ja suuremad asjad on alles ootel!“ (Ap. 1:1-8).

Need samad jüngrid pidid minema kaugemale Iisraelist ja Lähis-Idast. Nad pidid minema ka Euroopasse, Indiasse ja Aafrikasse, kuulutades häid sõnumeid Kristusest kõigile rahvastele ja seda kõike oma põlvkonna ajal. Miks oli see siis nii oluline lisada veel üks jünger? Nad tegid seda väga lihtsal põhjusel – Peetrus tundis, et see on midagi, mida Jumal tahab, et nad teeks. „Neil päevil tõusis Peetrus vendade keskel püsti – rahvast oli koos umbes sada kakskümmend inimest -ning ütles: „Mehed-vennad! Täide pidi minema kirjasõna, mis Püha Vaim on Taaveti suu läbi ette kuulutanud Juuda kohta…Ta oli ju meie sekka arvatud ja sama teenimine oli temagi osa.“ (Ap.1:15-17). Peetrus viitas Psalmile 109:8: “ta amet saagu teisele!“

Selles peitub üks oluline õppetund ka tänapäeva Kristuse kogudusele ja see on: ära kunagi eira oma südames peituvat närivat tunnet – ükskõik kui väike see ka poleks. Jumal toob need asjad esile ühe kindla põhjusega: et paljastada meie südame reaktsioon Temale. Paremad asjad on alles ootel!

reede, 10. mai 2013

TEGELEDES KAHTLUSTEGA

Kui sa ei tegele oma kahtlustega, langed sa virisemise ja kurtmise vaimu küüsi. Ja sa elad ning sured selles vaimus. Kahtlusi pole võimalik lihtsalt alla suruda – need tuleb kõige täiega välja juurida.

Vaata, mis juhtus iisraellastega kolm päeva peale seda, kui nad olid pääsenud Egiptusest. Nad olid laulnud ja mänginud oma tamburiine, tunnistades kõikvõimsa Jumala võimsust ja väge. Uhkeldasid veel sellegagi, et Jumal oli neid juhtinud ja kaitsnud. Kuid siis jõudsid nad Maarasse, mis tähendab „kibedat vett“ ja millest sai nende proovilepaneku koht.

Jumal laseb raskustel tulla me ellu üksteise järel seni, kuni me lõpuks omandame oma õppetunni. Kui me aga keeldume õppimast, annab Ta meid üle kibestumise ja nurisemise meelevalda. „Nad läksid Suuri kõrbesse ja käisid kõrbes kolm päeva ega leidnud vett...Ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: „Mida me joome?” (2Moosese 15:22,24). Veel pühapäeval oli iisraellastel olnud lõbu laialt – nad laulsid, tantsisid ja kiitsid Jumalat. Kuid siis tuli kolmapäev ja nad olid omadega hädas. Veel üks kriis ja nad olid juba otsi andmas!

Kuidas on võimalik nii kiiresti oma kindlus kaotada? Aga seetõttu, et nad polnud kunagi kogenudki seda. Neil puudus igasugune alus. Mistõttu nad põrusid taaskord. Nad polnud õppinud karvavõrdki eelnevatest raskustest ja seetõttu magasid nad maha võimaluse lasta Jumala suurusel tulla esile. Sellest päevast alates olid iisraellased kaugel millegi õppimisest Jumala kohta. Nad võtsid isegi Ta headust iseenesest mõistetavana. Neil polnud toidust, mispeale Jumal saatis neile mannat taevast. Ta lasi isegi vuttidel langeda taevast, nii et need moodustasid suure, suure hunniku. Kuid ei ühtegi tänusõna! Selle asemel muutus rahvas hoopis ahneks, hakates kokku kaapima kõike, mida Jumal neile oli andnud. Iisraellased muutusid väga kangekaelseteks.

Kui kahetsusväärne on kogeda ühte kriisi teise järel ja mitte õppida neist elu käigus. See kannab endas üht needust, mis annab sind üle nurisemise vaimule.

neljapäev, 9. mai 2013

AITA MU USKMATUST

„Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jaakobuse 1:6-7). Maailm on täis kristlasi, kes ei pea kinni Jumala Sõnast. Nende arust on see süütu asi istuda jumalakojas ja vinguda ning viriseda otsekui Jumal seda ei kuuleks. Kuid Jumal kuuleb me nurinaid! Süüdistusi otsekui Ta ei hooliks ja vihjeid otsekui Ta oleks meid alt vedanud.

Jumal on hoiatanud mind mitte anda maad närivatele hirmudele ja kahtlustele. Olgu need siis seotud mu abikaasa, -sõprade, -lähedaste –või kolleegidega. Jumal on käskinud viia kõik need kahtlused ristile ja öelda: „Jeesus, tervenda mind mu uskmatusest. Poogi see välja.“

Iisraellased veetsid 40 aastat keset suurt möllu – klatšides ja virisedes, täis kadedust ja kibedust. Milline haletsusväärne elu, mida elada, väites end samal ajal olevat Jumala lapsed. Väites end olevat pühad. Kuid see oli nende ja mitte Jumala tunnistus.

Sa pead jõudma oma elus punkti, kus hakkad usaldama Teda. Ja kui sa selle juba praegu ära õpid, võid järgmise kriisi ajal juba täiega laulda ja hõisata oma Vabastajale! Pole kahtlustki, et see toob võidu. Kuid mis veelgi olulisem – sa oled andnud surmamatsu kõigile kahtlustele, hirmudele ja uskmatusele.
Kust aga alustada? Vaadates otse Jumala Sõna peeglisse. Mõtle oma viimase 30 päeva sõnade ja tegude peale: oled sa nurisenud? Kurtnud? Sa võib-olla ütled nüüd: „Olen, aga mitte Jumala vastu!“ No mis, mis – muidugi oled sa seda teinud Jumala vastu! Vahet pole, kus või kellele sa kurdad – see kõik on suunatud Jumala vastu.

Kuhu iganes ma Piiblis ka ei vaataks, näen ma sõnumit: „Usalda mind ja ma kannan su läbi. Lihtsalt usalda oma teed minu hoolde.“ Mida see aga nõuab? Lihtsalt järgnevat: püsi vagusi ja oota Issanda päästet. Sa küsid nüüd: „Aga mis siis, kui midagi ei juhtu?“ Kuid see küsimus peegeldab juba kahtlusi ja hirmu.

Mu armsad – pöörduge Jumala poole juba täna ja öelge: „Issand, ma olen omalt poolt teinud kõik, mida olen osanud või suutnud. Kuid ma tean, et ma nagunii ei suuda ise seda probleemi lahendada. Seetõttu tahan usaldada Sind ja oodata Sinu võitu.“

Lase Jumalal teha endast tunnistus maailmale. Tunnistus Tema ustavusest. Armasta Teda kogu südamest just nüüd ja praegu. Pane Tema peale kõik oma mured, usk ja lootus!

kolmapäev, 8. mai 2013

LAUL KESET RASKEID AEGU

„Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!” Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?“ (Psalmid 137:3-4). See oli kõige raskem aeg kogu Jumala rahva elus. Ajal, mil’ neid vangi viidi, käskisid nende vangistajad laulda neil laule. Kuid neis polnud enam vähimatki eluisu – ei midagi enamat kui vaid suur lootusetus, masendus ja meeleheide.

Suur hulk kristlasi on täna samas olukorras. Sa oled kas oma olukordade vang või siis püüab Saatan rünnata sind mõne vana kiusatusega. Oled allaandmise äärel, mõeldes: „Ma ei tule enam toime. Vaatamata kõigile oma halamistele ja palvetele, jääb see vana sidumine mind elu lõpuni vaevama!“

Kui Iisraellased langesid Babüloni küüsi, hüüdsid nende vangistajad neile: „Laulge meile! Mängige meile! Oleme teist nii palju kuulnud ja kõigest sellest, mida Jumal on teie heaks teinud. Mistõttu tooge aga oma tamburiinid ja kandled lagedale ja hakake laulma. Näidake siis meile oma rõõmu Issandas!“
Ma ei usu, et see korraldus anti vaid pilkamise pärast. Mina usun, et see oli üks üsna hale ettekääne. Babüloonlaste jumalad olid jätnud neid tühjade kätega kuivale ja neil polnud mingit lootust. Küll aga olid nad kuulnud iisraellasi laulmas oma Jumalale, kes oli kandnud neid läbi võimatutest olukordadest. Mispeale nad ütlesid: „Sel rahval on Jumal, kes suudab lüüa isegi mere kahte lehte. Tema tuli langeb otse taevast ja Ta tõuseb nende vaenlaste vastu. Midagi ju peab siis olema nende Jumalas!“

Nii nagu kogu tänanegi maailm, tahtsid nemadki näha inimesi, kes kogevad samu probleeme nagu nemad ja seisavad silmitsi samade võitlustega nagu nemad. Kuid kes ometigi suudavad hüüda ja hõisata ning hoida kinni oma usust keset elu kõige pimedamaid aegu! Babüloonlased nõudsid laulu, kuna iga inimese südames on miski, mis kisendab: „Mis ime läbi te veel suudate laulda, kui olete ise kaotanud kõik?“ Nad vajasid üht tunnistust! Seetõttu on ka oluline, et kus iganes ja mis iganes olukordades ka Jumala lapsed poleks – et nad laulaks seda Siioni laulu: „Jumal, ma usun Sinusse ükskõik, mis mu elus ka ei toimuks!“

Maailm hüüab täna meile: „Teie võite näidata meile imet! Mitte Surnumere kahte lehte löömine pole see, mis meile muljet avaldaks. Ka mitte see, kui pimedad saaks taas nägijaiks ja jalutud käijaiks. Vaid see, kui te keset oma elu pimedaimat tundi – keset olukorda, mis on täiesti lootusetu ja igati inimmõistuse vastane – suudate rõõmsalt naeratada ja laulda kiituslaule oma Jumalale. See on see ime, mida me näha tahame!“

teisipäev, 7. mai 2013

TEENIMINE

Teenimine ajab uhkusele kana naha peale. Tänapäeval tahavad kõik olla ükskõik, kes, aga mitte teenijad. Ameerikas on üks tuntud laste mäng, mille pealkiri on „Universumi isandad“. Kuid taoline mõtteviis on saamas ka paljude kristlaste uskumuseks. Meile meeldib kangesti tsiteerida salmi: „Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu.“ (Galaatlastele 4:7). Mida Paulus selle all aga tegelikult mõtles, oli see, et: poeg, keda on hästi õpetatud, küll teab, et ta on seaduse järgi kuninga poeg, kellele kuuluvad kõik õigused; aga samas ta armastab oma isa nii väga, et valib teenija rolli. Paulus isegi ju ütles, et on „Kristuse Jeesuse sulane“ (Rooma 1:1). Jaakobus kutsus aga end „Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulaseks“ (Jaakobuse 1:1).

Sulasel puudub oma tahe – isanda tahe on ka tema tahe. Rist sümboliseerib kõigi mu enda plaanide, ideede, igatsuste, lootuste ja unistuste surma. Aga kõige enam mu oma tahte surma. See on see, milles peitub tõeline alandlikkus. „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“ (Fil.2:8). Jeesus ütles oma jüngritele: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud…“ (Joh.4:34). Ehk teisisõnu: „Me keeldun haaramast ohje enda kätte. Ma ootan juhiseid ainuüksi Isa käest!“

Johannes kirjutas: „Sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.“ (1 Joh.4:17). Iga tõeline kristlane peaks olema valmis ütlema: „Ma tõesti tahan täita vaid Tema tahet.“ Kuid siin on see koht, kus me puusse paneme. Me pilk ja südamed on kinnitunud millegi külge, mida meie tahame; mis näeb hea välja ja tundub igati loogiline, kuid mis ometigi pole Jumala tahe. Me paastume ja palume ja teeme eestpalveid. Me valame ookeani jagu pisaraid. Me kuulutame seda endale, tsiteerime Piiblit ja leiame endale isegi kaasamõtlejaid. Kuid üks suurimaid lõkse kristlaste jaoks ongi üks hea idee, mis pole lähtunud Jumala südamest; üks hea strateegia, mis pole Jumalast või üks hästi kavatsetud plaan, mis samuti pole Temast.

Mis sa arvad risti kannatusest? Suudaksid sa jätta oma plaanid sinna paika ja surra neile? Sa peaksid olema võimeline ütlema täie siirusega: „Issand, võib-olla see polegi Saatan, kes püüab mind peatada, vaid hoopis Sina? Sest kui see tõesti pole Sinu tahe, võib see hävitada mind. Seetõttu loobun sellest ja panen selle ristile. Las Sinu tahe sündida, Issand!“

esmaspäev, 6. mai 2013

HULLUMEELNE USK by Gary Wilkerson

Koged sa, et Jumal on midagi tõeliselt erakordset päästmas valla su elus? Võib-olla Ta on rääkinud su südamesse ja öelnud: „Olen valmistanud midagi väga erilist su jaoks ja peagi sa tuled minuga teekonnale, mille sarnast sa pole veel eales varem näinud.“ Võib-olla oled sa juba üliväga õnnistatud Jumala poolt. Kuid nüüd ütleb Püha Vaim, et Tema ammu aega tagasi antud tõotus saab täituma ja see saab rabama sind. Kui see on miski, mis kirjeldab su elu just praegu, siis võin öelda sulle Piiblist lähtuva meelevallaga: ole valmis katsuma läbi oma südant.

Nimetan seda järgnevat osa „hullumeelseks usuks“, mis kätkeb endas uskumist, et ükskõik kui hästi ka asjad praegu poleks – paremad ajad on alles ootel! See on usk, mis ütleb: „Kui palju me ka ei unistaks ega teeks suuri asju Jumala kuningriigi heaks – Tema visioon on ikkagi suurem.“ See, mida Issand on teinud me koguduses lühikese eksisteerimisaja jooksul, on ületanud mu metsikumadki unistused. Ei möödu nädalatki, kui keegi ei annaks oma elu Jeesusele. Millal iganes me ka ei jagaks toiduabi vaestele ja nad küsivad: „Miks te seda teete?“, annavad nii mitmedki neist oma elu Jumalale, kui kuulevad me vastust: „Sest Jeesus teeks nii.“ See kõik juhtub kui imekombel. Kolme aastaga on me kogudus kasvanud kolmest abielupaarist pea 1500-inimeseni, kes käivad pühapäeviti kirikus. Värsketest usklikest saavad peagi küpsed ja ustavad jüngrid, kes kasvavad Jumala tunnetuses.

Kuid Jumal ei ületa ainuüksi me ootusi, vaid näitab ka meile, millised on Tema ootused ja see on tõesti hämmastav. Ainuüksi meie piirkonnas elab veerand miljonit inimest, kes ei tunne veel Kristust ja möödunud aastal pani Jumal me südamele rajada kaks uut kogudust. Kuid kõige hullumeelsem osa kogu loo juures on see, et ma usun endiselt, et suuremad asjad on veel ootel! Olen rohkem kui veendunud, et Jumal saab ilmutama end veelgi võimsamatel viisidel. Ja seda mitte ainuüksi inimeste päästmise läbi, aga ka välja minemiste, - vaeste aitamise - ja linna mõjutamise läbi. Kõlab vingelt, kas pole? Muidugi kõlab! Kuid nüüd tuleb kogu selle loo raskem osa. See on just see koht, kus Jumal palub oma lastel katsuda läbi oma südamed.

Me teame ju kõik, et meie oma õigus on kui räpased räbalad Jumala ees ja et me vajame Tema armu. Kuid fakt on ka see, et kui oleme just seismas Tema võrratute tegude alguses meie elus, palub Tal meil mõelda järgmiste küsimuste peale: „Ega mu südames ole midagi, mis oleks Jumalale ebameeldiv? Olen ma jätnud midagi tegemata, mida Ta on palunud mul teha?“ Ma ei taha, et mu elus oleks midagi, mis takistaks Jumala tööd minu elus!

reede, 3. mai 2013

TA EI ÄHVARDANUD

Siin on üks imeline tõde, mis seotud Kristuse kannatustega: „Ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud.“ (1 Peetruse 2:23).

Milline võrratu tõdemus: „Ta kannatas, kuid ei ähvardanud.“ Ta ei püüdnud mitte kordagi kaitsta end nende eest, kes Temaga julmalt ümber käisid. Ta ei karistanud kedagi ega maksnud kellelegi kätte. Vastupidiselt meile! Me hakkame ähvardama, kui kannatused muutuvad talumatuks; me kaitseme iseend ning võitleme pidevalt oma õiguste ja maine eest. Kuid mis veelgi hullem – me ähvardame Jumalat! Me teeme seda nii märkamatult, et enamus meist ei saa sellest arugi. Kui me palved jäävad vastamata; kui häda ja kaos võtavad maad me elus; kuid tundub, et Jumal on meid alt vedanud ja me oleme jäänud üksi oma valuga, siis me tõmbume lihtsalt Jumalast eemale. Me taandame end palvest ja Piibli lugemisest. Me küll armastame Jumalat edasi, kuid meie innukus selles osas hakkab hääbuma. Me hakkame ära vajuma ja me usk muutub igavaks ning tuimaks. Kõik need näidud on ähvardused Issanda vastu. Igakord, kui tõmbume oma südameis eemale Issandast, ähvardame Teda. Ehk see on kui alateadlik viis öelda: „Issand, ma tegin oma parima, kuid Sina vedasid mind alt!“

Jumalal on imepärane kannatus nende suhtes, kes on haiget saanud. Ta ootab armulikult seni, kui pöördume tagasi Tema õrna hoole alla. Kui me aga keeldume tõusmast ja uuendamast oma usku ja lootust Temasse, võib see saada ohuks me elule ja Jumala ustavusele. Mõningatel tekkivad väärkujutelmad ja nad annavad järgi oma himudele ja ihadele. Nad poputavad end oma endi ihades, kuna kogu lahing tundub lootusetuna nagunii. See on nende viis öelda: „Mis mõtet sel kõigel on nagunii? Ma hüüan Jumalat appi, et Ta päästaks mu, kuid see abi ei saabu iial. Kogu see kupatus on endiselt mu sees peale kõiki mu pisaraid ja palveid.“ Ja lõppeks taandub see järgnevani: „Mul on õigus seda teha, sest olen nii kõvasti haiget saanud!“ See on Jumala ähvardamine. Talle tagasi tegemine selle eest, et Ta ei vastanud su palvetele õigeaegselt.

Kuid mu armsad – lootus on siiski olemas! Isandate Issand on koos meiega! Ainuüksi Tema saab ja suudab meid hoida, laskmata oma lastel libastuda või kukkuda. Me oleme hoitud Tema peopesade peal. Seetõttu tehkem siis nii nagu Kristus tegi. Ta „jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.“ (1 Peetruse 2:23). "Jätma" tähendab anda oma elu täielikult üle Tema kätesse. Lõpeta oma võitlused; loobu iseenese püüetest saavutada midagi omas jõus ja usalda oma ihu ja hing Kõigekõrgema hoolde.

neljapäev, 2. mai 2013

JUMAL VALIB ENDISELT NÕRKU

„Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. „ (1 Korintlastele 1:27).

Jumal valib endiselt nõrku, et tuua esile oma tugevus. Oled sa kunagi kurvastanud oma nõrkuse pärast? Oled sa end tundnud tähtsusetu, hapra ja kasutuna Jumala silmis? Oled sa vaadanud mõningate inimeste peale alt üles, kes tunduvad nii tugevate ja täiuslikena ning tundnud end võrreldes nendega nii patuse –ja liigselt igavana, et olla kasutatud Jumala poolt? Kuid Jumal ei otsi niivõrd vaimulikke hiiglasi, kuivõrd tavalisi pühi inimesi, kellel lapsemeelne usk ja kes on kaotanud kogu oma lootuse lihaliku loomuse vastu.

Jumal ajab segadusse kõik targad ja tugevad, võides oma tööriistadeks neid, kes teiste silmis nõrgad ja rumalad. Jumal läheb mööda kõigist, kes toetuvad omaenese käsivarrele, isiklikele võimetele ja teadmistele ning perekondlikule taustale ja mainele. Ta tõstab üles hoopis need, kes murtud südamelt ja nõrgad ning väetid. Ta kallab nad üle kiituse vaimu ja armastuse ristimisega. Ta ilmutab neile oma suurust, ustavust ja lepinguid ning nad saavad tugevaks Issanda jõus ja väes.

On su sees üks vaim, mis õhutab sind takka tõusma uutele ja kõrgematele tasanditele Issandas? Põleb su sees üks tuli, mis põlemas Jumalale? Tunned sa kui üht tõmmet uuendada oma usku ja usaldust Jumala vastu? Kui nii, siis ole tänulik! See on Issanda Jeesuse Kristuse kutse! „Tema tõotused meie suhtes on suured ja kallid. „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.“ (Psalmid 31:20-21).

„Kuid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.“ (1 Korintlastele 2:9-10).

kolmapäev, 1. mai 2013

KES ON ISSANDA POOLT?

„Siis Mooses astus leeri väravasse ja ütles: „Kes on Issanda poolt, tulgu minu juurde!” Ja tema juurde kogunesid kõik Leevi pojad.“ (2 Moosese 32:26).

Kuidas pidi Jumal saama lahti Iisraeli rikutusest? Kelle Ta oleks saanud valida oma käepikenduseks keset kõike seda kurjust? Kas inglite kaudu, kes oleks tulnud taevast alla õiglast kohut mõistma? Aaron ühes oma poegadega oli juba rikutud, mistõttu keda oleks Jumal saanud tõsta esile kui oma pühaduse esindajaid?

Ta otsustas kogu selle rahva seast valida välja Leevi pojad. Selle mõrtsuka pojad, kes ühes oma venna Siimeoniga olid valmistanud nii palju häbi Jaakobi soole kõigi paganate ees. Siimeon ja Leevi olid mõlemad haaranud oma mõõgad ja tapnud Sekemi nende õe Diina vägistamise pärast. Nad tapsid ka Sekemi isa Hamori, võttes seejärel kaasa kõik nende lambad, härjad ja eeslid ning kogu nende rikkuse ja vara ühes naiste ja lastega.

Milline piiritu Jumala arm! Valida kõige väärtusetumate ja nõrgemate seast need, kellest said Tema tööriistad. „Ja tema juurde kogunesid kõik Leevi pojad… Ja Leevi pojad tegid, nagu Mooses käskis.“ (2 Moosese 32:26, 28). Võimalik, et sügaval nende südames oli miski, mis ütles: „Me ei peta Jumalat nii nagu me isa seda tegi! Me ei valmista häbi oma Jumala nimele, vaid me astume välja ja seisame Tema eest!“ Mooses oli tõotanud neile, et Jumal tasub igaühele neist selle eest, et nad olid Jumala pärast astunud vastu oma peredele, sõpradele ja vendadele (vt.2 Moosese 32:29).

Olla Issanda poolt, tähendab haarata Tema mõõk ja kasutada seda võitluses uskmatuse jõudude vastu, pannes maha kõik hirm ja kahtlused. See tähendab hoida kinni Jumalast ja Tema Sõnast sõltumata sellest, mida teised teevad. Sõltumata sellest, kui uskmatud me sõbrad ka poleks või kui ilmalikud me kõige lähedasemad poleks. Me peame astuma välja ja kuulutama: „Mina olen Issanda poolel! Ja ma ei sõdi oma Jumala kõikväelisuse ega ustavuse vastu!“