teisipäev, 28. aprill 2015

TAASTUSTÖÖDE ALGUS

Nehemja raamat annab väga selgelt aimu, mis juhtub kogudusega hävingu ja tagasilangemise aegadel. Kui Nehemja ja 43 000 teist juudi patriooti tagasi Jeruusalemma pöördusid, leidsid nad linna eest täielikes varemeis. Linna müürid olid maha lõhutud ja väravad eest kistud, nii et sealsetel elanikel polnud vähimatki kaitset oma vaenlaste eest, kes tegid linnas, mida tahtsid. Neile vaenlastele oli antud täielik meelevald tänu juutide tagasilangemisele ja sõnakuulmatusele Jumala Sõna suhtes. Nehemja kirjutas: „Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie pattude pärast oled pannud meie üle; nemad valitsevad meie ihu ja meie karjade üle, nagu neile meeldib, ja meie oleme suures hädas.” (Nehemja 9:37).

Tekstis mainitud Jeruusalemm esindab tänapäeva kristlikku kogudust. Nii nagu tolle aja juudid, elavad ka palju kristlased patu valitsuse all ning Jumala kojas valitsev ülekohus ja nurjatus on toonud kaasa muret ja sidumisi, mürgitades kogu Kristuse ihu. Kuidas see kõik on võinud sündida? Tõe müürid on maha kistud. Need kaitsvad tõkked, mis tõusevad siis, kui usklikud seisavad Jumala Sõnal. Kuid tänu meie patule ja kompromissidele, on need kaitsemüürid langenud, jättes suurel hulgal kristlasi Saatana meelevalla alla lükata-tõmmata.

Samas esindab Nehemja selles loos Jumala taastusplaani. See mees teadis, et selleks, et tõeline ärkamine saaks aset leida, on tarvis turvalist ja kaitsvat tõe müüri, mis ümbritseks Jumala rahvast. Kuid mida Nehemja siis tegi? Marssis ta otsemaid müürideta linna, kuulutades üleloomulike ilmingutega ärkamise esiletulekut? Ei! Ainukesed ilmingud, mis peale Nehemja linna saabumist aset leidsid, olid kirkade ja labidatega mehed ja naised, kes nägid kõva vaeva, et ehitada üles linnamüürid ja taastada selle väravad. Nehemja oli aga kõige selle eestvedaja.

See taastustöö sai alguse hetkest, mil Nehemja võttis endagi kanda Issanda koorma Tema varemeis koja pärast. Kui Nehemja nägi kõike seda häda ja kannatusi, mille all Jumala rahvas ägas, langes ta põlvili ja nuttis: „Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.” (Nehemja 1:3). Mida Nehemja järgmisena tegi? Palvetas ja paastus ööd ja päevad, tunnistades Iisraeli patte. „Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.“ (Nehemja 1:4).