TEMA PILK ON VARBLASE PEAL
Kõndides kord ühes maapaigas New Yersey’s, oli mul üks ütlemata hea jutuajamine Jumalaga. Ütlesin Talle: „Issand, ma ei saa elada kõikvõimalike hirmude ja murede all. Tahan minna tulevikule vastu – ükskõik siis, mida see ka ei tooks – rõõmu, rahu ja usaldusega!“ Püha Vaim vastas mulle koheselt: „Üks viis, kuidas leida vabadust kõigist hirmudest ja murest, peitub sõnas „varblane“. Mäletad seda lugu, kus ma ütlesin: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.“ (Matteuse 10:29-30). See tundub nii tavapärane ja lihtne, kuid samas see, mida Jeesus meile selle salmi kaudu ütleb, on siiski väga sügav.
Kuningas Taavet võis uhkeldada Vanas Testamendis, öeldes: „(Jumal) tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.“ (Psalmid 34:4) (Ing.k on sõna „hädaohud“ tõlgitud ka „hirmudena“). Kuidas küll Taavet leidis taolise vabaduse kõigist oma hirmudest? Läbi selle, et talle sai selgeks Selle suurus, „Kes oli loonud nii taevad kui maa“. Omades oma pilku kõige Loojal, avastas ta ka selle, kui suur Jumal on!
Ma tahan ka olla nagu Taavet – eeskuju karjasest, kes on õppinud olema vaba muredest ja hirmudest ning juhtima inimesi sama vabaduse sisse.
Ma hakkasin uurima varblasi ning hakkasin tasapisi mõistma Taaveti üüratult suurt Looja Jumalat, kes oli huvitatud kõige peenematestki detailidest oma loodu juures. Varblased! Nii nagu kõik linnud, on ka varblased imeliselt loodud. Nende imepeened, väikesed luud on piisavalt tugevad ja varustatud erilise võimega lennata. Kaasaja teadus ei suuda ikka veel teha järgi seda intrigeerivat tiiva süsteemi, mis võimaldab varblastel lennata tuhandeid kilomeetreid. Igal varblasel on u 1300-2600 sulge ja kui peenelt need on alles loodud! Meie Jumal on nad täiuslikult loonud. Ta lõi iga nende luu ja sule ja luges kokku iga viimse kui neist.
Enamus varblasi ehitab oma pesad maapinnale, mistõttu Kristuse ajal langesid nad pesa ehituse ajal maapinnal asetsevatesse lõksudesse. Jeesus nägi Jeruusalemmas, kuidas neid varraste otsas müüdi – kaks varblast 1 veeringu eest. Nad kõik olid nende lõksudega püütud, kuid Jeesus ütles nende kohta: „Ühtki neist ei püütud kinni ilma mu Isa teadmata.“ Jumal teadis täpselt, kus igaüks neist oli, kuni hetkeni, mil’ nad tegid oma viimase hingetõmbe. Tema toitis neid. Ta teadis igat viimset kui varblast – isegi neid, kes juba varda otsa aetud.
Kuningas Taavet võis uhkeldada Vanas Testamendis, öeldes: „(Jumal) tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.“ (Psalmid 34:4) (Ing.k on sõna „hädaohud“ tõlgitud ka „hirmudena“). Kuidas küll Taavet leidis taolise vabaduse kõigist oma hirmudest? Läbi selle, et talle sai selgeks Selle suurus, „Kes oli loonud nii taevad kui maa“. Omades oma pilku kõige Loojal, avastas ta ka selle, kui suur Jumal on!
Ma tahan ka olla nagu Taavet – eeskuju karjasest, kes on õppinud olema vaba muredest ja hirmudest ning juhtima inimesi sama vabaduse sisse.
Ma hakkasin uurima varblasi ning hakkasin tasapisi mõistma Taaveti üüratult suurt Looja Jumalat, kes oli huvitatud kõige peenematestki detailidest oma loodu juures. Varblased! Nii nagu kõik linnud, on ka varblased imeliselt loodud. Nende imepeened, väikesed luud on piisavalt tugevad ja varustatud erilise võimega lennata. Kaasaja teadus ei suuda ikka veel teha järgi seda intrigeerivat tiiva süsteemi, mis võimaldab varblastel lennata tuhandeid kilomeetreid. Igal varblasel on u 1300-2600 sulge ja kui peenelt need on alles loodud! Meie Jumal on nad täiuslikult loonud. Ta lõi iga nende luu ja sule ja luges kokku iga viimse kui neist.
Enamus varblasi ehitab oma pesad maapinnale, mistõttu Kristuse ajal langesid nad pesa ehituse ajal maapinnal asetsevatesse lõksudesse. Jeesus nägi Jeruusalemmas, kuidas neid varraste otsas müüdi – kaks varblast 1 veeringu eest. Nad kõik olid nende lõksudega püütud, kuid Jeesus ütles nende kohta: „Ühtki neist ei püütud kinni ilma mu Isa teadmata.“ Jumal teadis täpselt, kus igaüks neist oli, kuni hetkeni, mil’ nad tegid oma viimase hingetõmbe. Tema toitis neid. Ta teadis igat viimset kui varblast – isegi neid, kes juba varda otsa aetud.