ON’S MUL KÕIK, MIDA TARVIS? by Gary Wilkerson
Jeesuse teenistuse algaegadel tõmbas Tema „maine“ tervendaja ja imede tegijana suuri rahvahulki kokku. „Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega…Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat…“ (Johannese 6:3, 5). Piibli õpetlased arvavad, et see rahvahulk võis tähendada 10 000-15 000 inimest. Jüngrite jaoks oli taoliste masside nägemine kindlasti suureks julgustuseks. See oli kinnituseks sellest, et nad järgivad ikka õiget Meest ja et palju suuri asju on veel ootel. Kindlasti aga rõõmustas see ka Jeesust, kui Ta nägi oma jüngrite rõõmu, sest see õpetas neid ka ootama suuremaid asju Temalt. Samas aga, kui need rahvahulgad kõik kokku tulid, seisid jüngrid silmitsi võimatu dilemmaga, kui Jeesus ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” (Johannese 6:5). Keset kõike seda imelist seisu sõitis korraga reaalsus sisse.
On ehk taoline vaatepilt sullegi tuttav? Mõtle tagasi oma esimesele võrratule tööle, mis sul kord oli. Olid täiega elevil, kuna see tundus esimese sammuna oma kutsumuse täitumise suunas. Kuid siis, mõne päeva möödudes, selgus, et su ülemus polegi päris selline nagu algul tundus ja sa pead tegema koostööd kolleegiga, kes tundus sind põlgavat. Töö nõudis palju rohkem aega, kui sulle algul öeldi ja see röövis omakorda kallist aega pere arvelt. Ja korraga sa mõistsid: „Mul polnud aimugi, et see saab nii raske olema.“
Kujutan ette, et see on just see, kuidas Filippus end sel hetkel tundis. Hämmingus olles vastas ta Jeesusele: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” (Johannese 6:7). See oli tol ajal tohutu suur raha. Ja isegi, kui neil oleks olnud ressurssi osta toitu, poleks sellest siiski kogu sellele massile piisanud. Lugedes Filippuse vastust, jä mulle kuidagi kõlama see: „Ei jätku.“ Kui sageli tabab see mõte meidki, kui takistustega silmitsi seisame? Kui sageli mõtleme isegi: „Ma pole kindel, on’s mul kõik, mida tarvis. Mul pole piisavalt ressursse ja ma kahtlen, on mul isegi võimeid selleks? Olen ma ikka piisavalt tugev Kristuses? On mul ikka piisavalt palju Püha Vaimu? Issand, olen ma tõesti kursilt kõrvale kaldumas?“
Üks on kindel: Jeesus oli Filippuse jaoks valmistanud suure võidu, ainult Filippus ise ei näinud seda veel. Sama tõde kehtib ka meie puhul: Jumal on kutsunud meid ootama Temalt suuri asju elus koos Temaga. Seega, mis juhtub, kui me olukorrad nõuavad usku? Usume me siis, et Ta on võimeline saatma korda ime, mida vajame? Või laseme me end oma piiratusel kõrvale juhtida? Jeesuse väljakutsel Filippusele oli oma põhjus: „Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha.“ (Johannese 6:6)
On ehk taoline vaatepilt sullegi tuttav? Mõtle tagasi oma esimesele võrratule tööle, mis sul kord oli. Olid täiega elevil, kuna see tundus esimese sammuna oma kutsumuse täitumise suunas. Kuid siis, mõne päeva möödudes, selgus, et su ülemus polegi päris selline nagu algul tundus ja sa pead tegema koostööd kolleegiga, kes tundus sind põlgavat. Töö nõudis palju rohkem aega, kui sulle algul öeldi ja see röövis omakorda kallist aega pere arvelt. Ja korraga sa mõistsid: „Mul polnud aimugi, et see saab nii raske olema.“
Kujutan ette, et see on just see, kuidas Filippus end sel hetkel tundis. Hämmingus olles vastas ta Jeesusele: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” (Johannese 6:7). See oli tol ajal tohutu suur raha. Ja isegi, kui neil oleks olnud ressurssi osta toitu, poleks sellest siiski kogu sellele massile piisanud. Lugedes Filippuse vastust, jä mulle kuidagi kõlama see: „Ei jätku.“ Kui sageli tabab see mõte meidki, kui takistustega silmitsi seisame? Kui sageli mõtleme isegi: „Ma pole kindel, on’s mul kõik, mida tarvis. Mul pole piisavalt ressursse ja ma kahtlen, on mul isegi võimeid selleks? Olen ma ikka piisavalt tugev Kristuses? On mul ikka piisavalt palju Püha Vaimu? Issand, olen ma tõesti kursilt kõrvale kaldumas?“
Üks on kindel: Jeesus oli Filippuse jaoks valmistanud suure võidu, ainult Filippus ise ei näinud seda veel. Sama tõde kehtib ka meie puhul: Jumal on kutsunud meid ootama Temalt suuri asju elus koos Temaga. Seega, mis juhtub, kui me olukorrad nõuavad usku? Usume me siis, et Ta on võimeline saatma korda ime, mida vajame? Või laseme me end oma piiratusel kõrvale juhtida? Jeesuse väljakutsel Filippusele oli oma põhjus: „Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha.“ (Johannese 6:6)