neljapäev, 22. oktoober 2015

JEESUSE SÕNUMI TUUM

Peale Jeesuse surnuist ülestõusmist, oli meeleparandus Kristuse esimese jutluse peamiseks tuumaks. Peetrus ütles neile suurtele rahvahulkadele, kes olid nelipüha päeval kokku tulnud: „Jeesuse Naatsaretlase…olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.“ (Apostlite teod 2:22-23). Kui inimesed seda kuulsid, tabas neid tohutu patutunnetus. See kuulutatud sõna tungis nende südameisse, kuna Püha Vaim oli tulnud oma täies väes. Ja Jeesuse kohaselt ongi see just Jumala Vaimu töö. Ta ütles, et Püha Vaim tuleb ja „toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.“ (Johannese 16:8).

Rahvas oli sellest nii läbi raputatud, et nad ei suutnud isegi liigutada. Korraga käisid nende silme eest läbi kõik elu ja surma küsimused, mistõttu nad hüüdsid Peetruse poole ja küsisid, mida nad tegema peavad? Ta vastas: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks…„Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!” (Apostlite teod 2:38, 40). See piiblilõik illustreerib meeleparandust kui Jeesuse sõnumi tuuma. Sest kui sõnumis ei peitu patutunnetust – ei mingit tõde patu ja süü kohta, ei mingit torget südames – pole ka Püha Vaimu selles. Ta lihtsalt pole kaasas ühegi jutlusega, millega neid asju ei kaasne.

Peetrus polnud huvitatud rahvahulkade solvamisest nelipüha päeval. Tema ainus eesmärk oli ilmutada neile tõde. Kui aga Püha Vaim ilmutab tõde, toob see ka alati kaasa patutunnetuse. See tungib sügavale me südamesse ja katsub läbi kõik me südamesopid. Kahjuks aga ei juhtu seda enam paljudes tänapäeva kogudustes. Me teenistus saab hulgaliselt kirju, kust kõlab läbi üks ja sama jutt: „Mul on naaber, kellele olen juba kuid kuulutanud Jeesusest. Võtan ta isegi kirikusse kaasa, et ta võiks kuulda seal sõna oma südame olukorra kohta ja vajaduse kohta Issanda järele. Kuid mu pastor ei räägi sõnagi patust. Jutlustes pole sõnagi millestki, mis tooks patutunnetusele ja mis tõstaks esile vajaduse Jeesuse puhastava ja vabastava väe järele. Nii et mu naaber tunneb end veelgi mugavamalt oma patuelu elades.“

Milline tragöödia! Jumala jaoks on see kindlasti enam kui kurvastav, et inimesed leiavad kogudustes sees enam kinnitust oma patule, kui väljaspool seda. Jeesuse sõnul aga ei pääse keegi oma patust, kui ta ei seisa silmitsi tõega ja kui Püha Vaimu ligiolu ning vägi ei too teda patutunnetusele.