TEMA LIGIOLU KAOTUS
Ilmutuse raamatu 3-peatükis võtab Jeesus kokku kogu oma sõnumi kõigile seitsmele pastorile-kogudusele Ilmutuse raamatus. Ta ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20). Seda juhtub liiga sageli, et kristlased ei ava oma südame ust Jeesusele. Nad pole isegi kodus, kui Ta koputab. Selle asemel on nende uksel silt: „Kallis Issand, olen hetkel haiglas inimesi külastamas ja hiljem vanglas Sinu sõna kuulutamas. Näeme kirikus!“
Paljud kogudused teevad tänapäeval Kristuse nimel palju häid ja õilsaid tegusid. Neil on erinevad programmid pea kõigi inimlike vajaduste täitmiseks ning koguduseliikmed elavad puhast ning õiget elu, olles igati valvsad, et mitte teha pattu. Kuid miski on muutnud neid. Kord oli aeg, kus need samad usklikud olid täiega pühendunud oma suhtele Jeesusega. Ei möödunud päevagi, mil nad poleks veetnud aega vaid Temaga. Kuid nüüd on kõik teisiti. Nad tervitavad Jeesust vaid linnulennult, olles jälle teel kuhugi midagi tegema. Kui tõsiselt aga Jeesus seda kõike võtab?
Jeesus hoiatavad meid: „Midagi on mu koguduses kaduma läinud. Minu kallis ligiolu. Seetõttu peate leidma tee tagasi oma salajasse palvekambrisse; sellesse lähedasse osadusse minuga. Vastasel korral kõrvaldan ma oma ligiolu te juurest. Sest kõik teie head teod – nii teie jutlused, evangeliseerimine kui andmine – peavad lähtuma koos veedetud ajast minuga. See kõik peab tulema minu käest.“
Efesose kogudus (vt Ilmutuse 2:1-11) oli kaotanud midagi, mida ta kord omas – Kristuse reaalse ligiolu enda keskel. Nad olid hakanud võtma seda iseenesestmõistetavana ja see mõjutas ka nende teenistust. Kord oli aeg, mil nad armastasid üksteist ja hoolisid üksteisest, kuid nüüd võtsid nad oma kaaslasigi iseenesestmõistetavana. See kõik aga omas hävitavat mõju nende töödele ja headele tegudele. Nad olid nii hõivatud inimeste teenimisega, et nende tegudest sai nende tähelepanu keskpunkt ja mitte Kristuse armastus. Tema võimas ligiolu oli puudu.
Seetõttu hoiataski Jeesus neid: „Kui te seda ei muuda – kui te ei taasta oma nälga minu järele – võtan ma teilt teie tunnistuse, nii et oma häid tegusid tehes pole teil enam mingit meelevalda. See kõik on kui üks suur null.“
Paljud kogudused teevad tänapäeval Kristuse nimel palju häid ja õilsaid tegusid. Neil on erinevad programmid pea kõigi inimlike vajaduste täitmiseks ning koguduseliikmed elavad puhast ning õiget elu, olles igati valvsad, et mitte teha pattu. Kuid miski on muutnud neid. Kord oli aeg, kus need samad usklikud olid täiega pühendunud oma suhtele Jeesusega. Ei möödunud päevagi, mil nad poleks veetnud aega vaid Temaga. Kuid nüüd on kõik teisiti. Nad tervitavad Jeesust vaid linnulennult, olles jälle teel kuhugi midagi tegema. Kui tõsiselt aga Jeesus seda kõike võtab?
Jeesus hoiatavad meid: „Midagi on mu koguduses kaduma läinud. Minu kallis ligiolu. Seetõttu peate leidma tee tagasi oma salajasse palvekambrisse; sellesse lähedasse osadusse minuga. Vastasel korral kõrvaldan ma oma ligiolu te juurest. Sest kõik teie head teod – nii teie jutlused, evangeliseerimine kui andmine – peavad lähtuma koos veedetud ajast minuga. See kõik peab tulema minu käest.“
Efesose kogudus (vt Ilmutuse 2:1-11) oli kaotanud midagi, mida ta kord omas – Kristuse reaalse ligiolu enda keskel. Nad olid hakanud võtma seda iseenesestmõistetavana ja see mõjutas ka nende teenistust. Kord oli aeg, mil nad armastasid üksteist ja hoolisid üksteisest, kuid nüüd võtsid nad oma kaaslasigi iseenesestmõistetavana. See kõik aga omas hävitavat mõju nende töödele ja headele tegudele. Nad olid nii hõivatud inimeste teenimisega, et nende tegudest sai nende tähelepanu keskpunkt ja mitte Kristuse armastus. Tema võimas ligiolu oli puudu.
Seetõttu hoiataski Jeesus neid: „Kui te seda ei muuda – kui te ei taasta oma nälga minu järele – võtan ma teilt teie tunnistuse, nii et oma häid tegusid tehes pole teil enam mingit meelevalda. See kõik on kui üks suur null.“