AINUKE LAHENDUS - Gary Wilkerson
See viis, kuidas Paulus Korintose kogudusele kirjutab, paneb kergesti arvama, et nad maadlesid sagedaste, suurte pattudega. Samas aga on fakt seegi, et neil oli eriliselt palju Püha Vaimu ande. Sest ainuüksi tänu korintlastele võime me teada vaimuandidest, kuna Pauluse kiri neile näitab, kui võimsalt need annid neis tegutsesid. Kuid sõltumata sellest, et korintlastel olid rohked teadmised Jumala asjadest, puudus neil siiski armastus, mida Jeesus meilt kõigilt ootab. Seetõttu andis Paulus neile selles osas kõvasti pihta: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1 Korintlastele 13:1-3).
Pane tähele Pauluse poolt öeldud sõna siin – ei midagi. See on see, mida Korintose koguduse armastus oli väärt. Ta ütles neile, et nad ei saavuta kunagi Jumala eesmärke, sest Kristuse armastus – see loobun-elust-ristil-armastus – on raske ülesanne, mida pole võimalik täita muidu, kui vaid Vaimu abil.
See võib nüüd tunduda kummalise tõlgendusena su jaoks 1 Korintlaste 13 peatükist, sest enamus meist teab ju seda peatükki kui „armastuse peatükki“ Piiblis. Isegi mittekristlased on sellest teadlikud, kuna seda loetakse nii paljudes pulmades. Selles kontekstis võetuna pole 1 Korintlaste 13 ptk midagi enamat, kui vaid viisakas tervitustekst mõnel kaardil. Tegelikkuses aga on see peatükk vastukaaluks kõigile lihalikele pattudele, mida Paulus 2 Korintlaste 12 peatükis loetleb. Seal on mainitud riidu, kadedust, raevutsemist, isepäisust, keelepeksu, salanõusid, hooplemist ja korralagedust. Samas pane nüüd tähele selle kontrasti 1 Korintlaste 13 peatükiga: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.“ (1 Korintlastele 13:4-7).
Võrreldes seda nimekirja esimese nimekirjaga, võime näha, kuidas 1 Korintlaste 13 ptk on vaimulikuks lahenduseks patu probleemile. Kui aus olla, siis ainukeseks lahenduseks.
Pane tähele Pauluse poolt öeldud sõna siin – ei midagi. See on see, mida Korintose koguduse armastus oli väärt. Ta ütles neile, et nad ei saavuta kunagi Jumala eesmärke, sest Kristuse armastus – see loobun-elust-ristil-armastus – on raske ülesanne, mida pole võimalik täita muidu, kui vaid Vaimu abil.
See võib nüüd tunduda kummalise tõlgendusena su jaoks 1 Korintlaste 13 peatükist, sest enamus meist teab ju seda peatükki kui „armastuse peatükki“ Piiblis. Isegi mittekristlased on sellest teadlikud, kuna seda loetakse nii paljudes pulmades. Selles kontekstis võetuna pole 1 Korintlaste 13 ptk midagi enamat, kui vaid viisakas tervitustekst mõnel kaardil. Tegelikkuses aga on see peatükk vastukaaluks kõigile lihalikele pattudele, mida Paulus 2 Korintlaste 12 peatükis loetleb. Seal on mainitud riidu, kadedust, raevutsemist, isepäisust, keelepeksu, salanõusid, hooplemist ja korralagedust. Samas pane nüüd tähele selle kontrasti 1 Korintlaste 13 peatükiga: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.“ (1 Korintlastele 13:4-7).
Võrreldes seda nimekirja esimese nimekirjaga, võime näha, kuidas 1 Korintlaste 13 ptk on vaimulikuks lahenduseks patu probleemile. Kui aus olla, siis ainukeseks lahenduseks.