JUMALA USALDAMINE
Iga kristlane väidab, et usaldab Jumalat. Samas aga leidub siiski palju Jumala lapsi, kes pole valmis maailma tabavateks tumedateks pilvedeks. Nii kaua aga, kuni meil puudub eriline ja vankumatu usaldus oma Issanda vastu, pole me ka valmis rasketeks aegadeks ei nüüd ega tulevikus.
Kui mäslev torm võtab täiega maad ja ebakindlus langeb pilvena kogu inimkonna üle, ei tule suured hulgad kristlased sellega toime. Olles haaratud hirmust, kaob nende huulilt võidulaul. Kes on need usklikud, kel saab puuduma valmisolek tormides püsima jäämiseks? Need on need, kes pole arendanud oma palveelu koos Jumalaga ega ole juurdunud Tema Sõnasse.
Jumalasulased on aastaid õhutanud kristlasi võtma igapäevaselt aega palveks Jumala ees. Tänu Jumalale, et paljud on õppinud valama välja oma südameid Jeesuse ees, saades vastutasuks püha usu ja usalduse Tema vastu. Pole kahtlustki, et tänu Jumala Sõnale toetumisele kasvab nende usk igapäevaselt. Seda seetõttu, et osadus Jumalaga kasvatab usaldust. Valades Jumala ees välja kõik oma mured, võime tulla Ta ligiolust ühe hingamise ja kindla teadmisega, et „võime loota Tema peale igal ajal, valades välja oma südamed Tema ette“ (vt Psalmid 62:9) Sellele piiblisalmile tuginedes on Jumala peale lootmine ja oma südame välja valamine lahutamatud. Kui tahame usaldada Jumalat igal ajal, sh ka rasketel aegadel, peame pidevalt valama oma südameid välja Tema ees.
Mida hirmuäratavamaks ajad muutuvad, seda enam tõuseb Jumala rahvast, kes muutub üha julgemaks ja julgemaks. Need on usklikud, kes hüüavad igapäevaselt appi Issanda nime. „Nii võime julgesti öelda: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?” (Heebrealastele 13:6). Ilmutus Jumala Sõnast kannab neid läbi ka kõige raskematest aegadest.
Taavet õppis hüüdma Issanda poole igas oma eluraskuses. Ikka ja jälle jooksis see jumalakartlik mees oma salajasse palvepaika, valades kõik oma hirmud Issanda ette välja: „Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu…Ta päästis minu.“ (2 Saamueli 22:7, 18).
Kui mäslev torm võtab täiega maad ja ebakindlus langeb pilvena kogu inimkonna üle, ei tule suured hulgad kristlased sellega toime. Olles haaratud hirmust, kaob nende huulilt võidulaul. Kes on need usklikud, kel saab puuduma valmisolek tormides püsima jäämiseks? Need on need, kes pole arendanud oma palveelu koos Jumalaga ega ole juurdunud Tema Sõnasse.
Jumalasulased on aastaid õhutanud kristlasi võtma igapäevaselt aega palveks Jumala ees. Tänu Jumalale, et paljud on õppinud valama välja oma südameid Jeesuse ees, saades vastutasuks püha usu ja usalduse Tema vastu. Pole kahtlustki, et tänu Jumala Sõnale toetumisele kasvab nende usk igapäevaselt. Seda seetõttu, et osadus Jumalaga kasvatab usaldust. Valades Jumala ees välja kõik oma mured, võime tulla Ta ligiolust ühe hingamise ja kindla teadmisega, et „võime loota Tema peale igal ajal, valades välja oma südamed Tema ette“ (vt Psalmid 62:9) Sellele piiblisalmile tuginedes on Jumala peale lootmine ja oma südame välja valamine lahutamatud. Kui tahame usaldada Jumalat igal ajal, sh ka rasketel aegadel, peame pidevalt valama oma südameid välja Tema ees.
Mida hirmuäratavamaks ajad muutuvad, seda enam tõuseb Jumala rahvast, kes muutub üha julgemaks ja julgemaks. Need on usklikud, kes hüüavad igapäevaselt appi Issanda nime. „Nii võime julgesti öelda: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?” (Heebrealastele 13:6). Ilmutus Jumala Sõnast kannab neid läbi ka kõige raskematest aegadest.
Taavet õppis hüüdma Issanda poole igas oma eluraskuses. Ikka ja jälle jooksis see jumalakartlik mees oma salajasse palvepaika, valades kõik oma hirmud Issanda ette välja: „Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu…Ta päästis minu.“ (2 Saamueli 22:7, 18).