kolmapäev, 4. mai 2016

JÄRGIDES JUMALA TÕOTUST

Jumal ootas Aabrahamilt tohutut sõnakuulelikkuse väljendust – seda, et Aabraham astuks tundmatusse tulevikku. Aabraham tegi selle sammu, omades ainsa pidepunktina Jumala tõotust: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!“ (1 Moosese 12:1).

Heebrealaste kirja autor ütleb: „Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika…ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.“ (Heebrealastele 11:8). Jumal ei laotanud Aabrahami ette selget ja põhjalikku reisiplaani. Ta ütles lihtsalt: „Võta oma pere, paki kõik asjad, jäta oma sugulased ja mine paika, mille mina sulle näitan.“ Olles 75-aastane, pidi Aabraham usaldama end täiesti Jumala ustavuse hoolde. Talle ei jagatud ühtki selgitust ega hoiatust võimalike eesootavate ohtude suhtes. Nii ta siis läks – teadmata, mis või kuidas. Ainus, millele ta tugineda sai, oli tõotus: „Mina näitan sulle ja mina õnnistan sind.“

Aabrahami naine Saara ei erinenud eeldavasti suurt palju tänapäeva naistest. Eeldavasti küsis ta seda sama, mida iga naine küsiks: „Kas me läheme Lõunasse või Põhja? Millised riided ma peaks kaasa pakkima? Kas me jääme kusagil ka paikseks, või oleme pidevas liikumises?“ Kõik aga, mida Aabraham öelda oskas, oli: „Jumal ütles, et tuleb minna, nii et me läheme. Tema ise näitab meile järgmise sammu, niipea, kui oleme hakanud liikuma.“

Meil on vahel kalduvus arvata, et kui Jumal käsib meil midagi teha ja me kuuletume sellele, kulgeb kogu ülejäänud tee kui lepse reega. Arvame, et Jumal on nii ütlemata rõõmus me sõnakuulelikkuse üle, et asetab meid hoobilt 4-realisele õnnistuste teele. Aabraham kuuletus Jumala sõnale, kuid üksainus sõnakuulelikkuse samm ei kätke endas veel kogu sõnakuulelikkuse teekonda.

Aabrahamil oli küll Jumala tõotus, kuid sellel tõotatud teekonnal pidi ta minema läbi nii Negevi kõrbest, lumistest mägedest, veel ühest kõrbest ja Kaanani maa sõdalastest. Kuniks lõpuks lõpetas keset Egiptuse näljaaega. Küll on tore, et Jumal ei hoiatanud Aabrahami ette teda eesootavast teekonnast! Oli ju tegu rajaga, mille sarnast Aabraham polnud kunagi varem kõndinud. Samas, keset seda kõike, ei sattunud ta mitte kordagi ohtu. Keegi ei saanud teda puutuda. Jumal oli tema kilp ja kaitse igal päeval ja tänu oma usule sai temast Jumala sõber.