teisipäev, 10. mai 2016

JUMALA TÄNASE PÄEVA VARUARMEE

Tahan siinkohal kõnelda igale kristlasele, kes olukordadest tingituna ei saa minna välismisjonile. Viitan siinkohal neile, kes on ustavad palves, ohvrimeelsed andmises ja toetavad misjonitöö suhtes. Kõigile neile usklikele on väga selge sõnum 1 Saamueli raamatus 30:24 „Sest missugune on selle osa, kes läheb sõtta, niisugune on ka selle osa, kes jääb varustuse juurde. Saak tuleb jaotada võrdselt!” Te olete sõjarinde varustusliin, mistõttu osa sõjasaagist kuulub ka teile.

Sel aulisel päeval, mil me lahing on läbi saanud – mil lõpuks ometi saame langetada oma vaimsed mõõgad – seisavad paljud Issanda ees enda arvates tühjade kätega. Need märkamatud, tundmata pühad, ütlevad iseendile: „Mul pole midagi, mida Issanda ette viia. Ma ei teinud suurt palju midagi. Ma ei juhtinud just eriti palju hingi Jeesuse juurde.“

Kuid milline auline hetk see neid ees ootab, kui Jeesus sõjasaaki jagama hakkab. Nad saavad haaratud ülevoolavast rõõmust, kui nende silmad avanevad nägema, kui oluline roll neilgi selles lahingus oli. Need, kes arvasid, et neil pole mingeid häid tegusid ega saavutusi ette näidata, saavad võrdselt osa kogu sõjasaagist! Nende seas on nii lesknaisi, koduseid kui pensionäre, kes kõik andsid ennast ohverdavalt misjonitöö tarbeks.

Mõeldes neile märkamata jäänud Jumala pühadele, näen silme ees Ameerika naisi, kes Teise Maailmasõja ajal kandsid hoolt oma kodude eest. Ajal, mil nende abikaasad, vennad ja peigmehed sõjatandril sõdisid – nii Vaiksel Ookeanil, Euroopas kui Aafrikas – rügasid need naised kodutandril. Nad töötasid pikki päevi, valades higi ja pisaraid, tehaste tugevad sireenid kõrvus huilgamas. Olukorrad ei lasknud neil naistel olla lahinguväljal, nii et nad tegid seda tagarindel, toetades oma kalleid. Ilma nende töö ja rikkaliku panuseta tootmises, poleks sõda suudetud kunagi võita.

Mu armsad, see on tegelik pilt iga tundmatu Jumala püha igavikust, kes arvab, et tal pole Jeesusele midagi anda.