kolmapäev, 18. mai 2016

TÄIESTI VEENDUNUD

Aabraham ei kõikunud oma usus. Pigem oli ta „täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:21). Ta uskus, et Jumal on võimeline tegema eimillestki midagi. Ja nii ta on – meie Issand loob midagi ei millestki. Sellest annab kinnitust kasvõi 1 Moosese raamat, kus näeme, et Jumal lõi kogu maailma eimillestki. Ta loob üheainsa sõnaga ja nii võib Ta luua imesid meiegi heaks – eimillestki.

Kui kõik muu laguneb koost – kui iga su mõte ja plaan on omadega luhta jooksnud – siis see on just see aeg, mil usaldada kõik Jumala hoolde. See on aeg loobuda oma kindlameelsusest selles osas, et leiad oma pääste ja lahendused kusagilt mujalt. Ja kui sa siis oledki valmis lõpuks uskuma, pead sa võtma Jumalat mitte kui potiseppa, kes vajab savi, vaid kui loojat, kes teeb midagi eimillestki. Kasutamata mitte midagi sellest maailmast või selle materjalidest, tegutseb Jumal viisidel, mida sa poleks osanud uneski ette näha.

Kui tõsiselt võtab Jumal me usku Temasse keset võimatusi? Vastus sellele küsimusele peitub Sakariase, Ristija Johannese isa loos. Sakarias sai ingli külastuse osaliseks, kes ütles talle, et ta naine Eliisabet saab tooma ilmale väga erilise lapse. Kuid Sakarias, kes oli juba sama elatunud kui Aabraham, keeldus seda uskumast. Ainuüksi Jumala tõotusest ei piisanud talle, mispeale ta vastas inglile: „Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas.” (Luuka 1:18) Ehk lihtsamalt öeldes – Sakarias arvestas kõigi võimatustega, öeldes: „See pole võimalik. Sa pead tõestama mulle, kuidas see kõik saab sündima.“ See lihtsalt ei tundunud loogiline.

Sakariase kahtlused valmistasid aga Jumalale pahameelt, nii et ingel ütles talle: „Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.” (Luuka 1:20) Kogu loo sõnum on väga selge: Jumal ootab, et me usuks Teda, kui Ta meile midagi ütleb. Sama kinnitab Peetruski, kui ta kirjutab: „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1 Peetruse 4:19)