KUI SA EI TEA, MIDA TEHA

Kolm vaenlaste armeed olid ründamas Juudat ja kuningas Joosafat kutsus kogu rahva Jeruuselemma kokku, et panna paika sõjaplaan. Ta vajas nii plaane kui ka otsustavaid samme edasiseks käitumiseks. Midagi tuli koheselt ette võtta, kuid selle asemel seisis Joosafat oma rahva ees, valades avalikult välja oma südame Jumala ees. 

 

„Vaata, need maksavad nüüd meile kätte, tulles meid välja ajama sinu omandist, mille sa meile oled andnud pärida. Meie Jumal, kas sa ei tahaks nende üle kohut mõista? Sest meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole!" (2 Ajaraamatu 20:11-12)

 

Me elame ajastul, kus kõik on üsna kõikuv ja ebakindel ning peaaegu iga inimene on kannatamas ühel või teisel viisil. Praktiliselt keegi enam ei tea, mida teha. Meie juhtidel pole õrna aimugi sellest, mis on toimumas maailmas või majanduses. Ärimaailm on aga veelgi enam segaduses, kus majandusteadlased vaidlevad üksteisega selle üle, mis on tulemas. Psühholoogid ja psühhiaatrid on pahvid kõigi nende muutuvate jõudude tõttu, mis mõjutavad inimesi.

 

Kuid sa ei saa istuda käed rüpes – lihtsalt niisama leotades – lastel Jumalal kanda hoolt kõige eest! Sest see pole kaugeltki see, mis tähendab „oma pilgu kinnitamist ainuüksi Issandale.“ Me vaatame Issanda poole mitte kui need, kes teavad, mida teha, vaid kui need, kel pole aimugi, mida nad tegema peavad. Küll aga teame me seda, et Ta on Kuningas, kes istub kõigi veevoogude peal. Tema on kõige Issand ja me teame, et isegi kui maailm peaks poolduma kaheks ja varisema kokku, on Tema ometigi me kindel kalju. Meie pilgud on kinnitatud ülestõusnud Issandale ja kui me ei tea, mida teha, siis meie usk kinnitab meile, et Tema teab ikka.