UHKUS JA PÜHA VAIMU HÄÄL

Las ma selgitada, mis vahe on uhkusel ja alandlikkusel.

 

Alandlik inimene ei ole see, kes ei pea end miskiks, lastes pea norgu ja öeldes: „Ma pole keegi!“ Pigem on ta inimene, kes sõltub täielikult ja kõiges ning kõikjal oma Issandast. Ta teab, et ainuüksi Jumal saab teda juhtida, anda talle jõudu ning indu ja et ilma selle kõigeta on ta lihtsalt kadunud!

 

Uhke inimene seevastu võib küll väliselt, nii moe pärast, armastada Jumalat, aga kõik tema mõtted ja teod tuginevad ainuüksi temale endale. Oma loomu poolest tähendab uhkus lihtsalt sõltumatust Jumalast ja see tähendab ka seda, et uhke inimene langetab kõik oma otsused tuginedes oma kainele mõistusele, oskustele ja võimetele. Ta ütleb: „Jumal on kinkinud mulle terava mõistuse ja Ta ootab, et ma kasutaks seda. Oleks ju rumal paluda Tema juhtimist iga väiksemagi detaili üle oma elus!“

 

Taoline inimene ei ole õpetatav, sest ta „teab ju kõike“. Ta võib ehk tähele panna neid, kes on temast kõrgemal positsioonil või tuntumad temast, kuid mitte neid, kes on temast „allpool“.

 

Kuid mitte ainuski sõna, mille uhke inimene vastu võtab, ei lähtu Jumalast! Ka on võimatu, et taoline inimene suudaks langetada õiglasi otsuseid või rääkida Jumala mõtteid, sest Püha Vaim ei ole tema sees andmas tunnistust tõest. „Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.“ (Õpetussõnad 14:12)

 

Uhkus tähendab sõltumatust – alandlikkus sõltuvust. Alandlik kristlane on see, kes ei astu sammugi ega langeta ühtainustki otsust ilma Issandaga nõu pidamata. Piiblis on öeldud, et Jumal juhib õiglase inimese samme, aga Ta ei saa juhtida sõltumatut vaimu. Ehk lühidalt öelduna – Jumal igatseb täit kontrolli – mistõttu võimalda seda Talle. 

 

"Jumal paneb vastu ülbeile, aga alandlikele annab armu!" (Jakoobuse 4:6)