TEGELEDES JEESUSE SÕNADEGA
„Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?“ (Luuka 16:12) Ehk teisisõnu ütleb Jeesus: „Te ütlete, et tahate saada ilmutust; midagi, mis võimaldaks teil teha suuremaid asju. Samas aga, kuidas saaks teile usaldada sellist usku, kui te pole osanud ringi käia sellega, mida teised on teie kätte usaldanud?“
Jeesuse sõnad panid jüngreid eeldatavasti kukalt kratsima. Nende Isand ju teadis, et neil polnud suurt palju midagi - veel vähem midagi sellist, mida keegi teine oleks neile andnud! Nad olid loobunud kõigest selle nimel, et olla Tema jüngrid ja nad olid järginud Teda nii hästi kui olid osanud. Seetõttu ei tundunud Jeesuse sõnad kuidagi haakuvat nendega.
Mida Jeesus küll silmas pidas, kui Ta ütles: „võõra varaga“? (Luuka 16:12) Ta räägib siin meie ihudest ja hingedest, mille Tema lunastas omaenese verega. „Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!“ (1Korintlastele 6:20)
Jeesus ütleb meile: „Teie ihud ei kuulu enam teile endile. Ja kui te ei kanna hoolt selle ihu eest – kui te ei lase mul vaadata eneste sisse, tegeleda teie patuga ja pühitseda teid – siis, kuidas te saate loota, et ma usaldaks midagi suuremat teie kätte?“
Jüngrid olid palunud suuremat usku ja Jeesusel oli koheselt vastus valmis nende jaoks: "Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: "Juuri end üles ja istuta merre!" ja see kuulaks teie sõna.“ (Luuka 17:6)
Mida Jeesus küll selle näitega öelda tahab? Mina usun, et see näide viitab oma südamete puhtaks juurimisele. Jeesus räägib kurjuse juurtest; varjatud asjadest, mille suhtes meil kui Tema jüngritel tuleb midagi ette võtta. Ta ütleb: „Enne, kui te saate uskuda Jumalalt mägede kõigutamist, peate te kõrvaldama kõik juured ja selleks ei lähe vaja mingit suurt apostellikku usku. Kõik, mida te vajate, on lihtsalt väike kogus usku. Ma palun teil teha midagi väga lihtsat: juurida välja patu juured. Ma tahan, et te uuriks oma südant ja kõrvaldaks sealt kõik, mis pole minu sarnane.“