neljapäev, 19. november 2009

IMELINE RAHU

Jeesus annab meile teada enamast kui vaid ühest põhjusest, miks me vajame Tema rahu. Kristus ütles oma jüngritele Johannese 14:30 ”...sest selle maailma vürst tuleb”. Mis kontekstis Ta seda ütles? Ta oli just öelnud oma 12-le jüngrile: ”Ma ei räägi enam teiega palju...” ja siis selgitas, miks: ”...sest selle maailma vürst tuleb”.

Jeesus teadis, et Saatan on juba tegutsemas, ”märgistades” Juudast reetmaks Jeesust. Ta teadis ka seda, et kogu Jeruusalemma vaimulik hierarhhia oli ammutamas oma mõjuvõimu põrguvägedelt. Samuti oli Ta teadlik, et Saatanast inspireeritud rahvajõuk Tema vahistab. Just seetõttu ütleski Jeesus oma jüngritele: ”Saatan, kurjem kurjemate seast, on tulemas, mistõttu ma ei räägi teiega enam suurt palju rohkem.”


Jeesus teadis, et Ta vajab aega olla Isaga, valmistumaks eesseisvaks konfliktiks. Ta oli kohe kohe sattumas õelate meeste küüsi, kellest Ta just äsja oli rääkinud ja Ta teadis, et Saatan teeb kõikvõimaliku kõigutamaks Tema rahu. Kurat püüdis Teda igal võimalikul viisil kiusata ja heidutada, et murda Jeesuse usku Isasse; teha ükskõik, mida, et takistada Jeesust jõudmast ristile.

Ka sina võid keset oma elu keeristorme mõelda, et: ”Kõik on läbi! Sellest ma küll välja ei tule!” Aga Jeesus ütleb: ”Ma tean, millest sa läbi lähed. Tule ja ammuta minu rahust!”


Sa võid hetkel minna läbi oma elu kõige raskemast ajast, kus kõik tundub lootusetu ja ebakindel. Sul on tunne, et puudub igasugune väljapääs ja iga uuele rajale pöördumine toob endaga kaasa veel enam stressi, segadust ja tüdimust.


Kuid see ei oma mingit tähtsust, millest sa oled läbi minemas! Su elu võib välja näha otsekui tornaadolt löögi saanuna. Sa võid kogeda katsumusi, mis muudavad su teiste silmis tänapäeva-Iiobiks. Kuid keset kõiki oma raskusi, hüüdes appi Püha Vaimu ja paludes Tal kasta end uuesti Kristuse rahusse, Ta ka teeb seda.


Inimesed näitavad su peale ja ütlevad: ”Selle inimese maailm on ju täiega kokku varisenud. Ometigi on ta otsustanud usaldada Jumala Sõna, sõltumata, kas ta jääb ellu või sureb.
Kuidas ta küll seda suudab? Ta oleks pidanud juba ammu alla andma. Ja ometigi pole ta seda teinud! Läbi kõigi nende katsumuste pole ta kordagi läinud kompromissile selles, millesse ta usub. Milline võrratu rahu! Rahu, mis ületab kogu mõistuse!”