reede, 27. november 2009

SÜDAME AVARDAMINE

Evangelistid George Whitefield ja John Wesley on olnud läbi aegade suurimad jutlustajad. Nad kuulutasid tuhandetele inimestele nii väliteenistustel kui ka tänavatel, parkides ja vanglates, tänu millele paljud leidsid tee Jeesuse juurde. Kuid siis kerkis kahe mehe vahel üles õpetuslik vaidlus teemal, kuidas üks inimene saab pühitsetud? Mõlema õpetuslikud suunad kaitsesid kiivalt oma seisukohti, pildudes omavahel õelusi ja tuues kaasa mõlemate meeste järgijate omavahelisi kohatuid vaidlusi.


Kord tuli üks George Whitefield’I järgijaist tema juurde ja küsis: “Kas me saame nägema John Wesley’t taevas?”, mõeldes samal ajal tegelikult: ”Kuida võib Wesley üldse päästetud saada, kui ta õpetab nii valet asja?!”


Whitefield vastas, “Ei, me ei saa nägema John Wesley’t taevas, kuna ta saab olema nii kõrgel, otse Kristuse trooni lähedal ja veelgi lähemal Issandale, et me lihtsalt pole võimelised teda nägema.”


Paulus nimetas taolist vaimsust “südame avardamiseks”, mille ta ise oli muide läbi teinud, kirjutades Korintose kogudusele, kus mõned inimesed olid teda süüdistanud südame kõvaduses ja teised kirunud tema õpetust. Paulus kinnitas neile: “Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud.” (2 Korintlastele 6:11)


Kui Jumal avardab su südant, kaovad korraga kõik piirangud ja barjäärid. Sa ei näe enam asju kitsarinnaliselt, vaid leiad end olevat juhitud Püha Vaimu poolt nende juurde, kes on kannatamas. Ja kõik ”kannatanud” saavad haaratud sinu kaastundlikust vaimust, olles otsekui magnetiga tõmmatud su ligi.


Seega, kas su süda kogeb kaastunnet, kui sa näed kannatavaid inimesi? Tekkib sul kiusatus öelda neile õdedele-vendadele, kes on takerdunud patuahelaisse või omavad muid probleeme, mis on valesti? Paulus õpetab meile, et eksinuid tuleb taastada õrna ja leebe vaimsusega. Nad vajavad samasugust lähenemist kui Jeesusel oli.


Siin on minu südamehüüe kõikide mu järelejäänud elupäevade suhtes: ”Jumal, kõrvalda kõik kitsarinnalisus mu südamest. Ma igatsen sinu kaastunde vaimu kõigi suhtes, kes on kannatamas...sinu andestavat vaimu, kui ma näen kedagi, kes on langenud....sinu taastavat vaimu, et võtta ära nende koormad. Kõrvalda igasugune eraldatus mu südamest ja suurenda minu võimet armastada oma vaenlasi. Kui ma puutun kokku kellegagi, kes elab patus, siis ära lase mul teda hukka mõista. Pigem lase minu sees peituval allikal saada jumaliku armastuse jõeks tema jaoks ja las tema vastu ülesnäidatud armastus panna teda omakorda armastama teisi.”