teisipäev, 3. november 2009

LÄBI KÕIGE

Läbides kohtuprotsessi Roomas, viibis Paulus kohutavates tingimustes. Vangis valvasid teda kõige karmimad sõdurid, kelle jalgadega oli Paulus ahelaid pidi kokku liidetud. Need mehed olid julmad ja kalkide südametega, kirudes kõike ja kõiki. Nad olid näinud elus nii mõndagi ja nende jaoks tähendas iga vangistatu süüdiolevat kurjategijat. S.h.siis ka Paulus.

Kujuta ette seda häbi ja piina, mida Paulus selles olukorras tundis. Tal ei olnud mingitki võimalust olla omaette; mitte ühtainust vabaduse hetke. Igat tema sõprade külaskäiku jälgiti väga hoolikalt, eeldavasti saatjaiks valvurite pilked Pauluse vestluste üle. Taolises olukorras oleks olnud rohkem kui kerge röövida selle Jumala mehe väärikust.

Mõtle: siin oli mees, kes oli olnud väga aktiivne ja kellele meeldis rännata nii maad kui merd mööda, kohtumaks Jumala rahvaga ja pidamaks osadust nendega. Paulusele pakkus suurt rõõmu külastada kogudusi, mida ta ise oli erinevais maailma paigus rajanud ja nüüd oli ta sõna otseses mõttes aheldatud kõige jumalakartmatumate ja kalkide meeste külge.

Paulusel oli selles olukorras kaks valikuvõimalust. Ta oleks võinud end täiel määral üles kütta, esitades ikka ja jälle sedasama enesekeskset küsimust: ”Miks mina?” Ta oleks võinud langeda ka masenduse mülkasse, ajades end oma meeleheitlike mõtetega hulluks ja mõelda: ”Siin ma olen – ahelais ja kinni seotud; minu teenistusel on kriips peal, samal ajal kui teised naudivad hingede võitmist! Miks?”

Kõige selle asemel otsustas aga Paulus küsida hoopis järgmist: “Kuidas saaks minu hetkeolukord tuua au Kristusele? Kuidas saaks tuua minu katsumustest esile midagi võrratult head?” See Jumala sulane oli otsustanud: “Ma ei saa muuta oma olukorda. Ma võin sama hästi kui surra siin.

Ometigi ma tean, et mu elu on paika pandud Jumala poolt ja seetõttu tahan ma tõsta kõrgeks Issanda nime ja olla tunnistuseks kogu maailmale ajal, mil ma olen ahelais.” ”Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.” (Filiplastele 1:20)

Pauluse suhtumine demonstreerib meile ainukest viisi, kuidas pääseda oma pimedast muretsemise ja õnnetuse orust. Ühest küljest on ju võimalik raisata kõik oma homsed närvilisele ootusele saamaks lahti oma kannatustest. Kuid kui see on meie peamine eesmärk, jääme me täielikult ilma rõõmust ja imest, mis kaasneks vabaduse tundega keset katsumust.

Mõtle Pauluse sõnadele: ”Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks.” (Filiplastele 1:12). Ehk teisisõnu ütleb Paulus siin: ”Ärge haletsege mind või arvake, et ma tunnen hirmu oma tuleviku pärast. Ja palun ärge öelge mulle, et mu töö on lõpetatud! Jah, ma olen keset ahelaid ja kannatusi, kuid ometigi - evangeelium saab kuulutatud läbi selle kõige!”