esmaspäev, 2. november 2009

PIDADES KINNI ELUSÕNAST

Paulus kirjutab: ”…pidades kinni elusõnast. Nii saan kiidelda Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega tühja vaeva näinud.” (Filiplastele 2:16) Paulus kujutas siin ette päeva, mil me seisame Kristuse palge ees ja lunastuse saladused saavad avalikuks.


Piibel ütleb meile, et sel päeval avanevad meie silmad ja me saame nägema Issanda au Teda kartmata. Meie südamed saavad süüdatud põlema, kui Ta avab meile universumi saladused ja ilmutab meile nende taga peituvat väge. Ja korraga me näeme kõike, mis oli meie jaoks reaalselt kättesaadav keset me maiseid katsumusi: taeva väge ja vahendeid, kaitsvaid ingleid, Püha Vaimu ligiolu.


Adudes kõigi nende asjade võrratust, ütleb Issand meile: ”Kõigi nende aegade jooksul olid minu sõjamehed sinu poolel; terve armee kõikvõimsaid saadikuid, kes saadetud ainuüksi sinu pärast. Tegelikult ei ähvardanud sind ükski oht, mis Saatana poolt saadetud ja sa poleks pidanud tundma hirmu ühegi homse ees.”


Siis näitab Kristus meile Isa ja milline meeliülendav hetk veel see saab olema. Seistes oma Taevase Isa majesteetliku trooni ees, mõistame me tõeliselt Tema armastust ja hoolt meie suhtes ja korraga me tajume täiel määral, et: ”See oli, on ja saab igavesti olema meie Isa, võrratu ”MINA OLEN”


See on ka põhjus, miks Paulus ”pidas kinni” tõesõnast Jumala ustavuse suhtes. Sel aulisel päeval poleks ta tahtnud seista Issanda ligiolus ja mõelda: ”Kuidas ma küll võisin nii pime olla? Miks ma küll ei usaldanud täielikult Jumala plaani? Kogu minu muretsemine ja küsimused olid ilma asjata!”


Paulus õhutab meid, öeldes: “Ma tahan rõõmustuda päevast, mil mu silmad läevad’ tõeliselt lahti. Ma tahan nautida igat ilmutust teadmises, et ma usaldasin Jumala tõotusi ega andnud järgi oma kahtlusi täis tegudele. Ma tahan olla kindel, et ma pidasin kinni tõesõnast keset kõiki mu kannatusi ja katsumusi ning et ma võitlesin head võitlust ja jäin ustavaks Issandale.”


Ja siis võtab Paulus kõik need mõtted kokku, öeldes: ”Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole.” (Filiplastele 3:13) Ehk lühidalt öelduna: ta pidas võimatuks usaldada Jumala kätte oma tulevik ilma esmalt andmata Talle üle oma minevik.