reede, 6. november 2009

TAEVAS

”Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!”


(1 Korintlastele 15:57) Paljud kristlased tsiteerivad seda salmi iga päev, rakendades seda keset oma katsumusi ja kannatusi. Ometigi kontekst, milles Paulus seda ütleb, on nii palju sügavam. Ainult kaks salmi varem ütleb Paulus: "Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?" (15:54,55)


Paulus kasutas ilukirjanduslikke termineid väljendamaks oma igatsust taeva järele. Ta kirjutas: ”Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse.” (2 Korintlastele 5:1-2). Ja siis ta lisab, öeldes: ”Ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.” (5:8)


Tuginedes Paulusele, on taevas – Issanda ligiolus viibimine kogu igaviku – midagi, mida me peaksime igatsema kogu oma südamest.


Mõtiskledes kõige selle üle, tekkib mu silme ette auline kujutelm. Esiteks kujutan ma ette Jeesuse kirjeldust suurest kokkusaamisest, kus inglid ”koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni.” (Matteuse 24:31). Ja kui siis kõik need suured rahvahulgad on kokku kogutud, kujutan ma ette ühte võrratut taevast võidumarssi, kus miljonid igavikku läinud Jumala lapsed laulavad kiitust oma Issandale nõnda, nagu seda kunagi tehti templis. Seejärel tulevad kõik märtrid; need, kes varasemalt olid igatsenud õigluse järele maa peal, hüüdes nüüd ühest suust: ”Püha, püha, püha!” Ja kõik tantsivad suurest rõõmust, hõisates: ”Võit! Võit Jeesuses!” Siis aga kõlab üks võimas möire, üks heli, mida pole iialgi varem kuuldud - see on Jeesuse Kristuse kogudus, kuhu kuulub lugematul hulgal rahvusi ja hõime.


See võib tunduda sulle tõese, samas ebausutavana, kuid Paulus ise tunnistas sellest. Kui see ustav sulane viidi nägemuse kaudu taevasse, ”kuulis ta öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.” (2 Korintlastele 12:4). Paulus ütles, et ta oli täiesti keeletu sellest, mida ta seal kuulis. Ma usun, et just need olidki need helid, mida ta kuulis. Talle anti ülevaade lauludest ja kiitusest Jumalale, mille tõid esile need, kes rõõmustasid tema ligiolus, olles saanud täieliseks oma ihude poolest ja täidetud tema rahu ning rõõmuga. Need olid nii aulised helid, et Paulus võis neid küll kuulda, kuid ei saanud neid järgi korrata.