MILLES SEISNEB LAITMATU ELU?

Apostel Pauluse kohaselt seisneb laitmatu uskliku käitumine järgnevas:

1. Olla laitmatu tähendab seda, et sinus ei esine midagi eksitavat. „Sest meie manitsus ei tule mitte eksimeelest, ei ebapuhtast mõttest ega kavalusest.“ (1Tessalooniklastele 2:3). Laitmatu kristlane on see, kelle südames ei esine mingit pettust. Paulus ütles: „Ma polnud mingi petis, kes rääkis üht ja elas teist. Kogu mu elu ja käitumine oli kui avatud raamat.“

2. Olla laitmatu tähendab mitte puutuda seda, mis ebapuhas. „Sest meie manitsus ei tule mitte…ebapuhtast mõttest.” (1Tessalooniklastele 2:3).

Paulus rõhutab viimase juures eelkõige sensuaalsust või iharust. Ta ütleb: „Te ei kuulnud mu suust ühtainustki rüvedat sõna. Minu kõne oli puhas, lähtudes puhtast südamest.“ Paulusel oli kontroll oma ihu üle. Ükski lihalik himu ei ajanud teda takka; mitte üks hooruse vaim ega himurus ei kontrollinud ta meeli. Ta oli vaba mees!

Usklik, kes teeb roppe nalju, räägib seksuaalselt kahemõttelisi jutte või vahib kilava pilguga ringi, on keegi, kelle süda pole veel puhtaks saanud! Jumal ütleb: „Kui sa tahad laitmatult elada mu ees, peavad sul ka olema puhtad kõrvad, puhas süda ja puhas suu!“

3. Olla laitmatu, tähendab loobuda kavalusest. „Sest meie manitsus ei tule mitte… kavalusest.“ (1Tessalooniklastele 2:3).

Kristlane, kelles ei ole kavalust, ei püüa olla ütlemata nutikas, loov ja manipuleeriv. Ta ei oma varjatud tagamõtteid ja ta on avatud ning aus. Paulus ütles: „Ma ei meelitanud teid kavalusega jumalariiki ega kasutanud ka ilusaid sõnu või mänginud te tunnetega. Ma jagasin evangeeliumi just nii nagu see oli!“

Paulus ei mänginud kunagi mingeid sõnamänge – ta ei kasutanud psühholoogilisi võtteid selleks, et inimestele meeldida. Paulus ütles: „Vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi;” (1Tessalooniklastele 2:7). Kui aga patt trügis sisse, sõitles ta seda välguga taevast! Ta ei igatsenud ega vajanud ühegi inimese heakskiitu – samas armastas kõiki inimesi kogu südamest. „Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks. Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt.” (1Tessalooniklastele 2:5-6).

Paulus oli alati teadlik, et Jumal jälgib teda ning katsub läbi kõik tema motiivid. Ta „hoidus igasuguse kurja eest“ (1Tessalooniklastele 5:22) ja elas otsekui Jeesus naaseks tunni aja pärast!