SALAPATUST KINNIHOIDMISE OHT
Iisebeli õpetusele kolm omast tunnust olid leitavad ka Iisebelis endas, kes oli valeõpetuste juur ja kehastus Vanas Testamendis. Jeesus muutis ta nime sünonüümiks valeõpetustele, mis väidavad, et miski halb võib olla hea ja miski rüve puhas. Heebrea keeles tähendab Iisebel „vooruslik, korralik, ebajumalakummardamiseta“. Kujutage ette! Kutsuda Piibli kõige jumalakartmatumat, ebajumala kummardajat, sepitsevat, vihkamist täis naist korralikuks ja patuta. Nimetada midagi väga halba heaks. Ja kui irooniline see ka poleks – isegi vooruslikuks.
Kuidas temast sai vooruslik? „Aga Ahab, Omri poeg, tegi kurja Issanda silmis, rohkem kui kõik need, kes enne teda olid olnud. Kas sellest veel vähe oli, et ta käis Nebati poja Jerobeami pattudes? Ta võttis naiseks Iisebeli, siidonlaste kuninga Etbaali tütre, ja läks ning teenis Baali ja kummardas teda.“ (1 Kuningate 16:30-31). Ahab tähendab „märgistatud oma isa loomusega“. Iisebel esindab valeõpetust ja Ahab on tema ohver. Piibel annab mõista, et sellest ainuüksi ei piisanud, et Ahabi süda oli patu, ebajumalakummardamise ja kompromisside poole kaldu. Ta kaasab oma ellu ka saatanliku mõju, mis kinnistab veelgi ta patte. „Tõesti, ei ole olnud Ahabi sarnast, kes enese müüs tegema, mis Issanda silmis on kuri, sellepärast et ta naine Iisebel teda kihutas.“ (1 Kuningate 21:25).
Kogu loo mõte on selles, et kristlastel, kes viljelevad oma elus salajast pattu ja himusid, on kalduvus võtta omaks ja saada seotud valeõpetusega, mis ainuüksi õhutab takka ja kinnitab neid nende pattudes. Viimane asi, mida Ahab vajas, oli Iisebel. Naine tõi temas esile vaid halvima, suurendas seda ja hävitas ta. Nõnda on ka valeõpetusega. Kui sinugi elus on pattu, ihasid või ilmalikkust, siis viimane asi, mida vajad, on õpetus, mis toob esile halvima sinust.
Kui Taavet tegi pattu Batsebaga, ei vajanud ta mõnda valeprohvetit siluma ta pattu ja ütlema, kui väga Jumal teda ikka armastab. Ta vajas kompromissitut prohvetit Naatanit, kes sirutas oma sõrme ja hüüdis: „Sina oled see mees!“ Need, kes jagavad Kristuse õpetust, toovad inimeste jaoks välja erinevuse hea ja kurja vahel. Nende huulilt ei kõla mingit surra-murra juttu. „Nad peavad õpetama mu rahvale vahet püha ja mittepüha vahel ja tegema neile teatavaks, mis on roojane ja mis on puhas.“ (Hesekieli 44:23).
Meil on terve põlvkond „sassi läinud“ lapsi, kes ei tee vahet kurjal isegi siis, kui seda näevad. Valeprohvetid on neid petnud. Nad nimetavad seda heaks, kui lillapäised sadomasohhistidest rokkarid laval tähtsalt ringi karglevad ja end seksuaalselt väänutavad. Meile öeldakse, et seks väljaspool abielu on igati OK, kui sa tõesti teist inimest armastad ja austad. Valeprohvetitest on saanud patu kaitsjad.
Kuidas temast sai vooruslik? „Aga Ahab, Omri poeg, tegi kurja Issanda silmis, rohkem kui kõik need, kes enne teda olid olnud. Kas sellest veel vähe oli, et ta käis Nebati poja Jerobeami pattudes? Ta võttis naiseks Iisebeli, siidonlaste kuninga Etbaali tütre, ja läks ning teenis Baali ja kummardas teda.“ (1 Kuningate 16:30-31). Ahab tähendab „märgistatud oma isa loomusega“. Iisebel esindab valeõpetust ja Ahab on tema ohver. Piibel annab mõista, et sellest ainuüksi ei piisanud, et Ahabi süda oli patu, ebajumalakummardamise ja kompromisside poole kaldu. Ta kaasab oma ellu ka saatanliku mõju, mis kinnistab veelgi ta patte. „Tõesti, ei ole olnud Ahabi sarnast, kes enese müüs tegema, mis Issanda silmis on kuri, sellepärast et ta naine Iisebel teda kihutas.“ (1 Kuningate 21:25).
Kogu loo mõte on selles, et kristlastel, kes viljelevad oma elus salajast pattu ja himusid, on kalduvus võtta omaks ja saada seotud valeõpetusega, mis ainuüksi õhutab takka ja kinnitab neid nende pattudes. Viimane asi, mida Ahab vajas, oli Iisebel. Naine tõi temas esile vaid halvima, suurendas seda ja hävitas ta. Nõnda on ka valeõpetusega. Kui sinugi elus on pattu, ihasid või ilmalikkust, siis viimane asi, mida vajad, on õpetus, mis toob esile halvima sinust.
Kui Taavet tegi pattu Batsebaga, ei vajanud ta mõnda valeprohvetit siluma ta pattu ja ütlema, kui väga Jumal teda ikka armastab. Ta vajas kompromissitut prohvetit Naatanit, kes sirutas oma sõrme ja hüüdis: „Sina oled see mees!“ Need, kes jagavad Kristuse õpetust, toovad inimeste jaoks välja erinevuse hea ja kurja vahel. Nende huulilt ei kõla mingit surra-murra juttu. „Nad peavad õpetama mu rahvale vahet püha ja mittepüha vahel ja tegema neile teatavaks, mis on roojane ja mis on puhas.“ (Hesekieli 44:23).
Meil on terve põlvkond „sassi läinud“ lapsi, kes ei tee vahet kurjal isegi siis, kui seda näevad. Valeprohvetid on neid petnud. Nad nimetavad seda heaks, kui lillapäised sadomasohhistidest rokkarid laval tähtsalt ringi karglevad ja end seksuaalselt väänutavad. Meile öeldakse, et seks väljaspool abielu on igati OK, kui sa tõesti teist inimest armastad ja austad. Valeprohvetitest on saanud patu kaitsjad.