SINU TASU ON SUUR
Paljud maailma hääled analüüsivad tänapäeval seda, miks inimesed on nii kohkunud ja vaevatud. Kuid nad ei suuda tulla lagedale millegi enama kui vaid ühte Paabeli segadust meenutavate põhjustega. Üks on kindel – ükski tõeline Jeesuse Kristuse armastaja ei saa häiritud võimalikust materiaalsete asjade hävingust. Pigem võivad teda halvata vaimse sfääri hädad. Paulus teadis meie kimbatuste ja hädade tõelist põhjust ja viitas ka neile Rooma kirjas 7:15-19: „Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ (Roomlastele 7:15, 19). Apostel ütleb: „See, mida ma kohe üldse ei taha teha, seda ma teen. Ja see, mida ma tahaks teha, et olla sõnakuulelik Jumalale, seda ma ei suuda!“
Paulus räägib siin tuhandetest siirastest usklikest. Nad on murtud, kuna lihtsalt ei suuda saavutada võitu oma patu üle. Nad küll tahaks käituda õigesti – elada puhta ja pühana Jumala ees – ja nad vihkavad pattu, mis neid nii kergesti ahvatleb ja nende suhet Kristusega lõhub, kuid ometigi pöörduvad nad tagasi selle poole! Ja siis nad ongi omadega meeleheitel, mures ja räsitud, hüüdes: „Vaene patune nagu ma olen! Ma ei taha seda enam ja ometigi tundub, et ma ei suuda sellele vastu seista! Miks ma küll olen nii nõrk? Ja kui kaua kogu seda võitlust taluma pean? Kas tõesti pean läbi kogu elu valama tonnide viisi pisaraid, tunnistades oma pattu ja parandades meelt ning pöördudes siis jälle tagasi selle juurde?“
Aabraham küsis Issandalt seda sama, kui tundus, et ta otsekui ei pääse dilemmast, millega silmitsi seisis. Ja Jumala vastus talle oli: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!” (1Moosese 15:1). Issand ütles talle: „Aabraham, ma annan iseennast sulle ja sellest piisab. Mina olen su kaitse ja suur tasu, sest ma olen see, kes ma olen. Sa ei pea enam iial kartma ühtki oma vaenlast seni, kuni elad, sest mina olen sulle Jumalaks!“
Paulus räägib siin tuhandetest siirastest usklikest. Nad on murtud, kuna lihtsalt ei suuda saavutada võitu oma patu üle. Nad küll tahaks käituda õigesti – elada puhta ja pühana Jumala ees – ja nad vihkavad pattu, mis neid nii kergesti ahvatleb ja nende suhet Kristusega lõhub, kuid ometigi pöörduvad nad tagasi selle poole! Ja siis nad ongi omadega meeleheitel, mures ja räsitud, hüüdes: „Vaene patune nagu ma olen! Ma ei taha seda enam ja ometigi tundub, et ma ei suuda sellele vastu seista! Miks ma küll olen nii nõrk? Ja kui kaua kogu seda võitlust taluma pean? Kas tõesti pean läbi kogu elu valama tonnide viisi pisaraid, tunnistades oma pattu ja parandades meelt ning pöördudes siis jälle tagasi selle juurde?“
Aabraham küsis Issandalt seda sama, kui tundus, et ta otsekui ei pääse dilemmast, millega silmitsi seisis. Ja Jumala vastus talle oli: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!” (1Moosese 15:1). Issand ütles talle: „Aabraham, ma annan iseennast sulle ja sellest piisab. Mina olen su kaitse ja suur tasu, sest ma olen see, kes ma olen. Sa ei pea enam iial kartma ühtki oma vaenlast seni, kuni elad, sest mina olen sulle Jumalaks!“