SÜTITAV TULI by Jim Cymbala
Naastes lühikeselt, aga kosutavalt reisilt, tervitasin oma koguduse rahvast ühe tähtsa sõnumiga oma südames. Alustasin järgnevalt: „Vennad ja õed, kogen tõesti oma südames, et Jumal on rääkinud me koguduse tuleviku kohta. Olles pisut eemal, hüüdsin Jumala poole palvega aidata meil – aidata mul – mõista, mida Ta meilt kõige enam ootab? Usun, et kuulsin järgnevat:
See pole midagi uhket, erilist või silmatorkavat. Kuid samas tahan öelda täie tõsidusega: tänasest päevast alates saab palvekoosolekust meie koguduse baromeeter. See, mis juhtub teisipäeva õhtuti, saab olema meie edukuse või põrumiste mõõdupuu, sest see on ka see, mille põhjal Jumal meid õnnistab.
Kui hüüame Issanda poole, on Ta oma Sõnas tõotanud vastata meile, tuua päästmatud enese juurde ja valada oma Vaim välja me keskel. Kui me aga ei hüüa Jumala poole, pole Ta ka tõotanud midagi – mitte kui midagi. Nii lihtne see ongi. Ükskõik, mida ma ka ei jutlustaks või millesse me ei väida end uskuvat – kogu me tulevik sõltub me palveajast. See on see mootor, mis hoiab koguduse käigus. Jah, ma tahan, et te tuleks endiselt pühapäeviti kirikusse, aga teisipäeva õhtud on need, mis tegelikult loevad.
Samal hommikul oli meil külas üks pastor Austraaliast (või oli see Uus-Meremaalt?), mis meie puhul on üsna harv nähtus. Olles tutvustanud teda ja kutsunud ta üles jagama paar tervitussõna, tuli ta ette ja ütles vaid ühe mõtte: „Kuulsin kõike, mida te pastor ütles ja siin on üks mõte, mille üle järele mõelda: te võite hinnata koguduse populaarsust seeläbi, kes tulevad sinna pühapäeva hommikuti. Te võite hinnata pastori või evangelisti populaarsust seeläbi, kes tulevad pühapäeva õhtuti. Kuid Jeesuse populaarsust saab hinnata seeläbi, kes tulevad palvekoosolekule.“ Seejärel aga astus lavalt maha ja oligi kõik. Ma ei näinud teda enam kunagi.
See pole midagi uhket, erilist või silmatorkavat. Kuid samas tahan öelda täie tõsidusega: tänasest päevast alates saab palvekoosolekust meie koguduse baromeeter. See, mis juhtub teisipäeva õhtuti, saab olema meie edukuse või põrumiste mõõdupuu, sest see on ka see, mille põhjal Jumal meid õnnistab.
Kui hüüame Issanda poole, on Ta oma Sõnas tõotanud vastata meile, tuua päästmatud enese juurde ja valada oma Vaim välja me keskel. Kui me aga ei hüüa Jumala poole, pole Ta ka tõotanud midagi – mitte kui midagi. Nii lihtne see ongi. Ükskõik, mida ma ka ei jutlustaks või millesse me ei väida end uskuvat – kogu me tulevik sõltub me palveajast. See on see mootor, mis hoiab koguduse käigus. Jah, ma tahan, et te tuleks endiselt pühapäeviti kirikusse, aga teisipäeva õhtud on need, mis tegelikult loevad.
Samal hommikul oli meil külas üks pastor Austraaliast (või oli see Uus-Meremaalt?), mis meie puhul on üsna harv nähtus. Olles tutvustanud teda ja kutsunud ta üles jagama paar tervitussõna, tuli ta ette ja ütles vaid ühe mõtte: „Kuulsin kõike, mida te pastor ütles ja siin on üks mõte, mille üle järele mõelda: te võite hinnata koguduse populaarsust seeläbi, kes tulevad sinna pühapäeva hommikuti. Te võite hinnata pastori või evangelisti populaarsust seeläbi, kes tulevad pühapäeva õhtuti. Kuid Jeesuse populaarsust saab hinnata seeläbi, kes tulevad palvekoosolekule.“ Seejärel aga astus lavalt maha ja oligi kõik. Ma ei näinud teda enam kunagi.
__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.