reede, 18. september 2009

ISA SUUDLUS

Üks võrratu õnnistus saab meile osaks, kui meid asetatakse istuma taevastesse paikadesse. Milles see õnnistus seisneb? Armus, mille Jumal on kinkinud meile läbi Jeesuse Kristuse (vt.Efeslastele 1:6). Kreekakeelne tähendus sellele salmile viitab eriliselt suurele soosingule. Sellele, et me oleme Jumala lemmikud ja väga erilised Tema jaoks, kuna meil on oma koht Kristuses.

Kuna Jumal võttis vastu Kristuse ohvri, näeb Ta vaid ühte isikut: Kristust ja kõiki, kes usu kaudu Temaga seotud. Jumala silmis on meie lihalik pool surnud. Aga kuidas? Jeesus korraldas kõik meie vana loomusega seonduva ristil, mistõttu kui Jumal meie peale vaatab, näeb Ta vaid Kristust. Seetõttu peame ka meie hakkama end nägema nagu Jumal meid näeb. Mis omakorda tähendab seda, et me ei saa fokuseerida ainuüksi oma pattudele ja nõrkustele, aga peame pöörama oma tähelepanu ka võidule, mille Kristus meie eest ristil võitis.

Tähendamissõna kadunud pojast annab imelise näite vastuvõtust, mis kuulub ka meile läbi Kristuses oleva taevase positsiooni. Te ju teate seda lugu: noor mees nõudis isalt välja oma päranduse ja kulutas siis selle viimse kui sendini patuse elu peale maha. Seejärel, kui poeg oli jõudnud täielikku pankrotti – nii moraalses, emotsionaalses kui füüsilises mõttes – mõtles ta oma isa peale. Ta oli täiesti veendunud, et on kaotanud kogu oma isa armu ja soosingu ning kartis, et isa on täis raevu ja vihkamist tema suhtes.

Piiblist võime lugeda, kuidas see noor mees oli omadega täiesti läbi, kurvastades siiralt oma patu pärast ja kisendades täiest hingest: „Ma olen väärtusetu! Ma olen patustanud taeva vastu.“ See olukord peegeldab kõiki neid inimesi, kes jõuavad meeleparanduseni läbi jumaliku kurvastuse.

Kadunud poeg ütles iseendale: „Ma asun teele ning lähen oma isa juurde.“ (Luuka 15:18). Ta lasi käiku oma nn. “ligipääsu õnnistuse“. Saate te mõttest aru? Kadunud poeg pöördus oma patust, jättis kogu maailma selja taha ning lähenes avatud uksele, mille isa oli tõotanud lahti jätta. Tema suhtumine peegeldas meeleparandust ja õiget lähenemisviisi.


Seega, mis sai sellest kadunud pojast? „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“ (Luuka 15.20) Milline imeline vaatepilt. Patune poeg sai andeks, kogedes oma isa armastust ja vastuvõttu ilma vähimagi vihkamise – või hukkamõistuta. Kogedes oma isa suudlust, ta teadis, et on vastuvõetud.