VAHEPEALSED
Need, kes otsustavad elada kusagil vahepeal, omavad ka sarnaseid loomuomadusi. Kahe ja poole suuruseid hõime (Ruuben, Gaad ja pool Manassest) võib leida tänapäevalgi ja seda nende näol, kes keelduvad põrmustamast oma ebajumalaid ning suremast sellele maailmale. Nende heebreakeelsed nimed paljastavad neid täiega!
Ruuben tähendab „poega, kes näeb!“ Ta oli Jaakobi esmasündinu, kes tänu himule kaotas oma esmasündinu õiguse. Jaakob ise ütles oma poja Ruubeni kohta: „Veena oled sa vooganud - esikohale sa ei jää.“ Ruuben läks oma isa surivoodi juurde tolle viimsel tunnil ja isa ütles talle: „...sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid selle, sina, kes tõusid mu voodile.“ (1 Moosese 49:4)
Ruubenil jagus silmi vaid selle maailma jaoks – selle asjade, himude ja lõbude jaoks. Ta oli ebastabiilne, sest ta süda oli pidevalt tiritud siia-sinna ja see sama vaimsus kandus üle ka tema järeltulevatele põlvedele. Siin oli terve suguharu, kes oli kiindunud maailma ja võitles selle nimel, et saada oma tahtmist.
Gaad tähendab nii „vedamist kui ka sõdalast“. Ehk lihtsamalt öeldes sõdureid, kellel on vedanud. Mooses ütles Gaadi kohta: „Ta valis enesele esimese maaosa...“ (5 Moosese 33:21). Väliselt oli see suguharu väga kuulekas, täites täpselt Issanda seadusi, kuid kõik see oli ajendatud vaid isiklikest huvidest. Gaad oli nii haaratud omaenese probleemidest ja vajadusest „kuidagimoodi hakkama saada“. Tema mõtteviis oli: „Ma sõdin Issanda sõjaväes, olles sõnakuulelik ja täites kõike, mida Jumal minult ootab. Kuid esmalt pean ma oma osa elult kätte saama. Ma pean kõigepealt kindlustama iseenda ja oma pere heaolu ja alles seejärel olen ma vaba tegema taas rohkem Issanda heaks!“
Manasse tähendab „unustama, eirama“. Manasse oli Joosepi esmasündinud poeg, kellele oleks pidanud kuuluma ka esmasündinu õigused. Kuid juba lapsepõlves oli temas maad võtmas üks muret tekitav omadus ja Jaakob nägi selle vaimus ära. Manasse pidavat üks päev unustama oma isa Jaakobi teed ja hülgama Issanda seadused.
Mõtle nüüd kompaktselt kõigi nende omaduste peale, mis kuuluvad just täpselt neile „vahepealsetele kristlastele“. Oma vaimulikes veendumustes paigalpüsimatud kui vesi; mitte iialgi arenemas Jumala asjades; leiged, nõdrad oma himudes ja kontrollitud lihalike vajaduste poolt; eirates Jumala Sõna, võtmata tõsiselt Issanda seadusi; tehes omaenese valikuid selle asemel, et usaldada Jumalat; unustades mineviku õnnistused ja lahendused; soovimatus lasta minna teatud ebajumalatel; õigustades omaenda otsuseid; soovimatus surra kõigele, mis meelitab neid tagasi sinna „vahepeale“!