neljapäev, 17. september 2009

KINNITADES OMA USKU

Ma olen kindel selles, et inimesed kaotavad oma lootuse tänu sellele, et nad on kaotanud oma usu. Nad on kuulnud mitmeid jutlusi, lugenud paljusid raamatuid, kuid kõik, mida nad enda ümber näevad, on ehedad näited põhjaläinud usust. Kristlased, kes üks hetk haarasid kinni usust, on keset oma raskusi kaotanud usalduse Jumala vastu. Kuid kuhu nad siis lootuse saamiseks pöörduvad? Püha Vaim andis mulle väga selge sõnumi: „Sa pead kinnitama oma usKu! Häälesta oma süda uskuma ja usaldama Jumalat absoluutselt kõiges ja kõikjal.“

 

„Kinnitama“ oma usku tähendab „stabiliseerima, vankumatuks muutma, juurduma, sammastele tuginema, aluse rajama“. Piibel ütleb, et see kõik on meie võimuses. Jakoobus kirjutab: „Sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7)

 

Nendes salmides paneb Jumal kogu vastutuse iga uskliku peale. Tegelikult ütleb Jumal selle kaudu ka järgmist: „Kui maailm vaatab mu laste peale keset neid ärevaid ja hirmuäratavaid aegu, peavad nad nägema usku. Sest ajal, mil kõik muu kõigub paigast, peab usk jääma kindlaks ja vankumatuks. Mistõttu sina, kes sa oled usklik – ankurda oma usk! Sina, kes sa oled kristlane – võta üks kindel seisukoht ja ära iialgi loobu sellest.“

Ma olen veendunud selles, et maailm ei vaja kuulda rohkem jutlusi usust. Nad peavad nägema neid jutlusi saamas reaalsuseks: nägema mõne mehe või naise elu, kes elab oma usu välja maailma ees. Ainuüksi nii on uskmatutel võimalik tulla ja saada osa võimsast vankumatu usus tunnistusest.

Taavet kirjeldas seda kõike Psalmides 31:20, kui ta rääkis „neist, kes sinu (Jumala) juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes!“ Ta rääkis usklikest, kel kindel usaldus Jumala vastu ja kelle pühendunud elud särasid kui valgusekiired neile, kes olid pimeduses.

Kui sina oled otsustanud kinnitada oma usku, kandes iga ainsamagi koorma ja katsumuse Kristuse ette, jättes kõik Tema hoolde ja hingates usus, pannakse sind täiega proovile.


Ükskord, olles keset oma usu ankurdamise ja selles vastupidamise protsessi ning pannes maha kõik oma koormad Issanda ette, sain ma ühe telefonikõne, mis šokeeris mind täiega. Hetkeks kogesin kui üht suurt hirmulainet voogamas mu üle, kuid siis kuulsin Püha Vaimu sosistamas vaikselt: „Hoia kinni oma usust. Ära anna alla. Ma ei ole kaotanud kontrolli selle olukorra üle, mistõttu lihtsalt püsi kindlana.“ Ma ei unusta iialgi seda rahu, mis mind sel samal hetkel täitis ja päeva lõpuks oli mu süda täis rohket rõõmu, kui võisin öelda Issandale: „Ma usaldasin sind. Ma ei kõikunud. Aitäh sulle!“