reede, 12. august 2011

JUMALA VARUSTATUS JA TINGIMUSTETA ARMASTUS

Tähendamissõna kadunud pojast puudutab tegelikult kahte poega – ühte poega, kelle enda varud jõuavad lõpukorrale ja teist poega, kes keeldub saamast osa oma isa võimalustest. See tähendamissõna räägib ka Isa tingimusteta armastusest ja varustatusest tema kojas.

Noorem poeg läks isa juurde ja ütles: "Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!" (Luuka 15:12). See osa, mille ta kätte sai – ja mille ta ka laiaks lõi – esindab tema enda huvisid: tema andeid, võimeid ja kõike muud, mille abil ta oli harjunud elu -ja selle raskustega toime tulema. Ta ütles: „Ma olen piisavalt tark ja nutikas ning hea taustaga. Võin minna, kuhu iganes ja saada omal käel hakkama!“

See noorema poja suhtumine kirjeldab paljusid tänapäevagi kristlasi. Samas aga, niipea, kui olukorrad raskeks muutuvad, on korraga me endi vahendid otsas! Me oleme kärmed kulutama kõike, mis meil on, iseendi peale! Oleme võimelised leidma ka väljapääsuteid teatud raskustest ning ammutama seesmist jõudu teatud katsumuste jaoks, kuid varem või hiljem niidab hinges valitsev põud meid siiski maha! Sa oled omadega õhtal ega tea enam, mis suunas minna. Ka su sõbrad ei oska sind aidata. Tunned end tühja ja haigetsaanuna ning su sees pole enam midagi, millest ammutada. Sa oled omadega läbi ja su võitlused on võideldud! Kõik, mis sulle on jäänud, on hirm, masendus, tühjus ja lootusetus.

Tiirled sa endiselt Saatana seaküna ümber, ahmides tühjust ja surres nälga? Sest just sama lugu juhtus kadunud pojaga! Tal endal polnud enam midagi, millest ammutada! Ta oli kulutanud ära kõik oma vahendid ja mõistis nüüd, kuhu enese peale lootmine ta välja oli toonud. Ja just sel hetkel meenusid talle isakoja rikkalikud annid. Ta ütles: „Mina nälgin siin, aga mu isakojas on piisavalt toidust, mida teistelegi jagada!“ Ja ta otsustas minna tagasi ning saada osa oma isa rikkalikust varustatusest!

Sellest tähendamissõnas pole üht ainsatki sõna, mis viitaks asjaolule nagu oleks kadunud poeg tulnud tagasi koju armastusest oma isa vastu. Tõsi küll – ta oli valmis meelt parandama. Muide, ta langes isegi põlvili isa ette maha, öeldes nuttes: „Isa, anna mulle andeks! Olen patustanud sinu ja Jumala vastu. Ma ei ole väärt, et tulla tagasi su kotta.“, kuid ta kunagi ei öelnud: „Isa, ma tulin tagasi, sest ma armastan sind!“

See lugu on kinnitus sellest, et Jumala armastus meie vastu pole seotud ühegi tingimusega ega sõltu ka meie armastusest Tema vastu. Tõde on see, et Tema armastas meid isegi siis, kui meie oma südameis Temast alles kaugel olime. Vat see on tingimusteta armastus!