JUMAL EI LOOBU KUNAGI

"Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?“ (Luuka 15:4).

Jeesus räägib siin lambast, kes oli oma aedikus. Ilmselgelt kirjeldab see Kristuse karja liiget – kedagi, kes on hästi toidetud ja juhitud armastava karjase poolt. Ometigi on see lammas kaduma läinud ja karjane on läinud teda otsima. Pange tähele, mida Jeesus ütleb selle karjase kohta: „Ta läheb selle ühe kadunud järele, kuni ta leiab ta.“ Jumal ei loobu kunagi kellestki, kes Talle kuulub ja kes on omadega metsa läinud. Selle asemel läheb Ta hoopis seda lammast otsima, kutsudes ta tagasi oma embusesse ning tuues tagasi oma karja juurde. Ehk lühidalt öeldes: sa võid langeda oma patus kasvõi põrgu servani, kuid ometigi tuleb Ta sulle järele. Taavet tunnistas: „Kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!“ (Psalmid 139:8).

Me kõik oleme kuulnud väljendit: „Põrgu on lahti!“ Just selline on elu nende jaoks, kes põgenevad Jumala eest. Nende „ase surmavallas“ tähendab kohutavat olukorda. See tähendab olla nii patust haaratud ja minna Jumalast nii kaugele, et sa langed lõpuks elutusse uima. Ja seda uima saadab pidev näriv hirm, mis sosistab: „Sa vajud üha sügavamale ja sügavamale põrgusse ja sa ei pruugi enam kunagi jõuda tagasi Jumala juurde.“ Kuid Kristuse sõnum meile on järgmine: „Sa võid olla teinud oma aseme surmavalda, kuid minu jaoks pole sa iialgi nii sügavas patus, et ma ei suudaks sinuni jõuda ja sind avali süli enese juurde tagasi tuua.“

Kui karjane leiab oma kadunud, vigastada saanud lamba, kannab Ta selle haavata saanud olendi oma kotta. Seejärel kutsub aga kõik oma sõbrad ja naabrid kokku ning kuulutab: "Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!" (Luuka 15:6). „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ (Luuka 15:7).