KUIVANUD LUUD VÕIVAD ELADA!

Hesekieli 37 peatükk räägib meile Jumala igatsusest selle kohta, et me haaraksime kinni Tema uue lepingu tõotusest, õppides, kuidas tõeliselt elada selle lepingu õnnistuses.

Me kõik oleme kuulnud „kuivanud luudest“, millest Hesekiel räägib. Siinkohal on oluline mõista, et need samad elutult maas lebavad luud kuulusid lepingu alla. Seda seetõttu, et Issand oli öelnud neile: „Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!“ (Hesekiel 37:4). Nad olid kuulnud Jumala lepingu tõotust: „Ma panen oma Vaimu teie sisse ja te saate elama!“

Kuid vaatamata sellele, et uue lepingu tõotus oli kuulutatud nende luude üle, ei olnud nad hakanud nautima sellega kaasaskäivaid õnnistusi. Ka paljud tänapäeva kristlased teavad Jumala uut lepingut, kuid nad ei suuda seda uskuda, sest see tundub liiga hea, et olla tõsi. Nad ütlevad: „Ma tean küll, et Jumal on andnud mulle oma Püha Vaimu, et see elaks mu sees. Ma tean ka seda, et see on Püha Vaimu töö, mis paneb meil kuuletuma Kristusele. Ja ma nii väga igatseks kogeda seda õnnistust, kuid kuidas ma küll saaksin seda oma ellu?“

On midagi, mida me peame tegema. Hesekiel kirjutab, et Jumal käskis tal prohveteerida. Nõnda ütleb Issand Jumal: „Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!" (37:9). Ja siis Hesekiel ütleb, et ta kuulutas nõnda nagu Jumal oli teda käskinud: „…ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele - päratu suur vägi.“ (37:10).

Korraga seisis Hesekieli ees üks ilmatuma suu armee – täis elu ja hingamist! Püha Vaim oli täitnud kõik need surnud ihud eluga ja nüüd olid nad valmis lahinguks. Nad olid hetkega sisenenud täielikku uue lepingu õnnistusse ja nautimisse. Jumala Vaim oli saanud oma õige koha nende sees ja viis täide kõik muudatused, mida oli lubanud.