esmaspäev, 31. oktoober 2011

PUHASTADES OMA KEELT

Prohvet Jesaja toob meile näite sellest, kuidas puhastada oma keelepruuki.

1. Jesaja hoidis Jumala ligi ja palus nägemust Tema pühaduse kohta, öeldes: „…nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel“ (Jesaja 6:1)

Igaüks, kes tahab elada Jumalale meelepärast elu, peab hoidma pidevalt Tema ligi, kuni saab osa Jumala ilmutusest Tema pühaduse kohta. Kogu tervenemine ja kõik tõelised õnnistused ning võidud saavad alguse Tema trooni eest. Sest ainuüksi see on see paik, kus me näeme Jumalat Tema pühaduses!

2. Jumala püha ligiolu oli paik, kus Jesaja tuli patutunnetusele oma keelepruugi suhtes. ”Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat." (Jesaja 6:5).

Miks kostis Jesaja, et ta on „roojane mees huultelt“? Aga seetõttu, et ta oli näinud Au Kuningat! Jumala ligiolus viibides muutuvad me üleastumised eriti patusteks. Tema pühaduse valgus paljastab kõik, mis pole Tema sarnane!

3. Jesaja lubas Jumalal puudutada end ja puhastada end oma püha tulega. ”Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud." (Jesaja 6:6-7).

Jumala Sõna on elav süsi ja Püha Vaim selle tuli! Läbi selle sõnumi praegu saad sa puudutatud Püha Vaimu läbi ja Jumal tahab tabada su keelt oma tulega, et seda pühitseda. Ja Ta tahab seda teha, kui sa vaid laseks Ta Sõnal end tõe tunnetusele tuua. Ja Ta tõesti on ainukene, kes saab seda teha. Sinu osa on lihtsalt tunnistada nõnda nagu Jesaja seda tegi: „Häda mulle, ma olen roojane!“

Lase sel sõnal siis minna otse oma südamesse ja puhastada sind oma tulega. Tunnista: „Jah Issand, see olen mina! Ma ei lase sel sõnal lihtsalt minna endast mööda! Puhasta mu huuled ja mu keel. Puhasta mu suu ja mu süda!“

reede, 28. oktoober 2011

HOOLIMATUD SÕNAD

„Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi." (Matteuse 12:36-37). Me kipume arvama, et me sõnad langevad lihtsalt maha ja hääbuvad või kaovad kuhugi õhku, kadudes ei tea, kuhu. Kuid see pole nii! Meie sõnad elavad edasi ja ei sure mitte!

Sa võid öelda: „Aga ma rääkisin seda kuulujuttu vaid ühele oma sõbrale ja ta lubas, et ei räägi kellelegi. Et see kõik jääb vaid tema teada.“ Kuid see ei jää! Iga väiksemgi sõna, mis lähtub sinu ja minu huulilt, saab kirja pandud igavikku ja me kuuleme neid kõiki ükspäev kohtujärje ees.

Mäletan, kuidas langesin kord ise meeletu süütunde alla, kui olin jaganud üht üsna kõlvatut „külajuttu“ ühe oma sõbraga. See, mida talle rääkisin, vastas küll tõele, sest puudutas ühe pastoriga seotud moraalset olukorda. Ta nimi kerkis esile me vestluse käigus ja ma ütlesin oma sõbrale: „Ära usalda teda, kuna mul on andmeid ta kohta!“ Niipea, kui olin seda öelnud, kogesin end süüdi ja Püha Vaim sosistas mulle: „Lõpeta kohe praegu! Mitte keegi ei pea sellest teadma! Ära ütle enam sõnagi, sest sel pole mõtet nagunii. Mis sest, et see vastab tõele, sina ei pea seda enam korrutama!“

See, mida olin jõudnud öelda, oli juba iseenesest halb. Kuid seejärel pahvatasin välja veel ka üsna pikantsed detailid kogu loo kohta. Ma teadsin, et oleksin pidanud vait olema ja koheselt kogesin ka Püha Vaimu manitsust. Seetõttu helistasin hiljem oma sõbrale ja ütlesin: „Vabanda palun tagarääkimise pärast. See kõik läks üle piiri. Palun ole nii hea ja jäta see enda teada ning püüa isegi mitte mõelda sellele.“

Kas see mu patt on kaetud Jeesuse verega? On, sest ma andsin endale täiesti aru, et olen pattu teinud ja lasin Püha Vaimul näidata endale minusse jäänud käsumeelest lähtuvat uhkust. Ma lasin Tal muuta mind alandlikuks ning tervendada end! Mistõttu nüüd, kui ma hakkangi midagi kellegi kohta rääkima, kuuletun Pühale Vaimule niipea kui kuulen Teda selgelt ja konkreetselt ütlevat: „Lõpeta!“

neljapäev, 27. oktoober 2011

SÜDAME KÜLLUSEST LÄHTUVAD SÕNAD

Millal iganes ma lapsena midagi ulakat ütlesin, pesi ema mu suu seebiga puhtaks. Kuid mitte suu polnud see, mis vajas puhastust, vaid hoopis mu süda! Sest suu räägib ainult sellest, mida süda täis. Need on Jeesuse enda sõnad, kelle sõnul mõtlematud, kurjad ja sobimatud sõnad lähtuvad vaid mittepuhtast südamest.

Usklikena pole me võtnud Issanda sõnu keele talitsemise kohta tõsiselt. Tema jaoks on see aga südameasi! Sest minu hoolimatu sõnavara ei kahanda ainuüksi minu vaimulikkust, aga paneb mind ka silmitsi seisma tõsiasjaga, et mu süda pole puhas. Seetõttu, kui ma räägin kedagi taga, teen rumalaid nalju, tõmban kellelegi vee peale või tõstan oma häält ja karjun oma pereliikmete peale, peaksin ma küsima iseendalt: „Mis laadi musta ja räpast jama on mu sisse veel jäänud, mis paneb mind nõndaviisi rääkima?“ Ma pean katsuma oma südame läbi ja küsima: „Kust see kõik tuleb? Mu sees peab olema midagi, millega ma pole veel tegelenud, sest vastasel korral ma ei räägiks nii. Miks ma klatšin? Miks ma lasen hoolimatutel, haiget tegevatel sõnadel tulla üle oma huulte? Millised püünised hoiavad mu südant ikka veel ikkes?“

Jeesus rõhutab selle teema tõsidust, öeldes: „Kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja.“ (Matteuse 12:34-35). Jeesus ütleb siin: „Kui sa oled hoolimatu oma sõnade suhtes – norid, virised, hädaldad, räägid taga – siis on sul tõsised südameprobleemid! Su süda pole õige Jumala ees ja see probleem on väga sügav. Sinu sisse on jäänud mõned vaenlase varamud, nõnda, nagu maolgi on mürgikotid oma lõugade taga. Seetõttu, kui sinust lähtub surmavat mürki, on see tingitud sellest, et need mürgikotid pole tühjaks lastud!“

Millal iganes ma lasen millelgi ebapuhtal tulla üle oma huulte, pean ma peatuma ja ütlema Issandale: „Isand, tundub, et mu südames on endiselt mõni kadeduse või himu juur. Seetõttu kaevu palun sügavale mu südamesse ja juuri välja kõik kibestumise, uhkuse ja kõige muu juured, mis sealt leiad!“ Jumal tahab jõuda selle kurjani sinu südames; selle mürgikotini, mis varjul sinu sees! Ta tahab juurida selle välja ning tervendada sind täiesti!

kolmapäev, 26. oktoober 2011

TALTSUTA OMA KEELT

„Aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.“ (Jakoobuse 3:8).

Jakoobus räägib selles salmis uskliku keelest. Ta kutsub kogudust üles valvama oma keele üle, enne kui see neid hävitab! Sa võid küsida: kui tõsine see keele talitsemine siis on? Kas see „taltsutamatu keel“ võib tõesti olla nii patune?

Kontrollimatu keele kasutus muudab me usu täiesti väärtusetuks! Jumala silmis võib see muuta iga su vaimuliku tegevuse tühiseks: „Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine.“ (Jakoobuse 1:26).

Jakoobuse viide siin sellele „kellelegi“ tähendab inimesi koguduses. Mitte narkomaane ega tänava rahvast, vaid Kristuse ihu liikmeid, kes väliselt nii kangesti pühad ja aulised. Nad on küll aktiivsed jumalariigitöös, kuid nende keele kasutus on ohjeldamatu ning täiesti kontrolli alt väljas! Jakoobus nullib ära kõik need, kes väliselt pühad, lahked, õrnad ja armastavad, kuid kes laksutavad keelt nii oma koguduse, töö või perekonna suhtes, levitades usinasti kuulujutte või olles varmad neid ise kusagilt kinni püüdmas. Nad virisevad ja vinguvad ning Jumal ütleb, et nende usk – kõik see vaimulikkuse väline paraad – on täiesti tühine ning mõttetu!

Mu armsad, mina ei taha seista üks päev Jumala kohtujärje ees ja saada teada, et kogu mu töö Issandale – kõik mu vaimulikud püüdlused – on olnud asjata! Ma ei taha kuulda Teda ütlemas: „David, sa tegid mu nimel võimsaid tegusid. Toitsid vaeseid ja riietasid alasti olijaid, ajasid välja kurje vaime ja rajasid rehabilitatsioonikeskusi narkomaanidele ning kodusid alkohoolikutele. Jah, sa kuulutasid isegi lugematul arvul tuhandetele inimestele ja võitsid paljusid minu Kuningriiki, kuid seda kõike ilma asjata! Sinu huulilt lähtus küll palju julgustavaid sõnu, kuid samas ka palju kibestumist, vaenulikkust ja kadedust! Sa võtsid mu hoiatusi keele talitsemise osas liiga kergelt!“

Sa võid nüüd spekuleerida ja mõelda: „No Jumal ei saa ometigi olla nii südametu, et nullib ära kogu mu vaimulikkuse ainuüksi mõne pahatahtliku sõna või ütlemise pärast!“ Ma räägin siin kristlastest, kes pole kunagi valitsenud oma suud ja on rääkinud Jumala rahva vastu nii, et silm ka ei pilgu! Kuid Jumala Sõna ütleb: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1 Korintlastele 13:1-3)

teisipäev, 25. oktoober 2011

HISKIJA – MEES, KES VÕITIS SURMASUU!

„Neil päevil jäi Hiskija haigeks ja oli suremas. Ja prohvet Jesaja, Aamotsi poeg, tuli ta juurde ning ütles temale: "Nõnda ütleb Issand: Sea oma elumaja asjad korda, sest sa sured ega saa terveks! Siis Hiskija…palus Issandat.“ (Jesaja 38:1-2).

Hiskija oli kuningas, kes nautis võidurõõmu.
Pääsenud Jumala ime läbi
kuningas Sanheribi sõjaväe käest.
Ta oli rikas ja tuntud.
Kui aga haigus teda jalust niitis,
viies teda silmitsi surmaga,
hoiatas prohvet:
„Ole valmis surema,
sest sinu aeg on läbi.“
Kuid kuningas armastas elu,
mistõttu ta pööras oma näo seina poole
ja hüüdis ning palus Jumalat
uue võimaluse eest elule.
Jumal kuulis ja kinkis talle 15 aastat.
Kuidas aga peaks üks inimene elama,
kes on saanud võidu surma üle?
Nõnda nagu paljud teisedki,
kes on seisnud silmitsi surmaga.
Kas mitte elama igat päeva tänutundes,
pühendades end alandlikult
nii Jumala kui ininkonna heaks?
Kuid inimlik loomus ei arva nii.
Kuningas hakkas kummardama iseenda väärtust.
Ta uppus materialismi mülkasse,
uhkeldades oma varaga kõigi võõraste ees.
Prohveti teine sõnum puudutas
kohtumõistmist tema järeltulijate üle
nende uhkuse ja tänamatuse pärast.
Ja kui palju on tänapäevalgi inimesi,
kellele antud veel üks võimalus elada;
kuid seda vaid selleks,
et kulutada see vaid isekatele ambitsioonidele,
millel pole mingit väärtust.
Igavik paljastab kord kõik,
kelle jaoks oleks parem olnud surra
kui et põgeneda nüüd karistuse eest.

esmaspäev, 24. oktoober 2011

KUHU ME LÄHEME SÖÖMA?

Miika 7.peatükk sisaldab endas kõige mõjuvõimsamaid sõnumeid, mida uue lepingu kohta eales kuulutatud on. Oma võrratus jutluses kõneleb Miika tolle aja Iisraeliga, aga samas ka tänapäeva kogudusega. Ta alustab oma jutlust südantlõhestava appihüüuga – millegagi, mis kostub veel tänapäevalgi vaimulikult nälginud usklike seas: „Häda mulle!....Ühtegi kobarat ei ole süüa.“ (Miika 7:1).

Miika kirjeldab nälja mõju Iisraelile – nälja, mis oli tingitud toidu ja Jumala Sõna puudumisest. Selles omakorda kajavad Aamose poolt varem prohveteeritud sõnad, mille kaudu Jumal ütles:
"Vaata, päevad tulevad," ütleb Issand Jumal, "mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele. Siis nad…uitavad, otsides Issanda sõna, aga nad ei leia.“ (Aamos 8:11-12).

Iisraelis oli lõikusaeg ja viinapuu istandused oleksid pidanud olema lookas viljast, kuid viinapuude küljes polnud ühtegi kobarat. Miika nägi, kuidas rahvas läks viinapuuaedadesse vilja otsima ja korjama, kuid ei leidnud midagi. Läbi oma prohvetliku silma nägi Miika ka suuri rahvahulki viimseil päevil ühest kohast teise jooksmas, et ometigi kuulda tõelist Jumala sõna. Ta nägi vaimusilmas usklikke, kes tormasid ühest kogudusest teise, ühest ärkamisest teise ja ühe rahva seast teise rahva sekka – seda kõike vaid selleks, et kustutada oma janu ja nälga ning leida toidust oma hingele. Ja nende appihüüded kõlavad veel tänagi: „Häda mulle – ühtegi kobarat pole!“

Maal valitseb suur nälg. Ja vaatamata sellele, et suured massid jooksevad vaimuliku toiduse järele, on neid, kes tõeliselt Jumala Sõna järele igatsevad, vaid väike käputäis. (vt. Miika 7:14, 18). Ja see tõde kehtib tänapäeval sama palju kui muistses Iisraelis. Vaid vähesed tänapäeva kristlased janunevad tõeliselt puhta Jumala sõna järele. Selle asemel nuumab enamust neist end Soodoma õuntega, ahmides toidust väärastunud evangeeliumi kuulutusest.

reede, 21. oktoober 2011

PÜHA TÕE TORKAVAD NOOLED

Ma usun, et Jumal peab meis saatma korda ühe töö enne, kui võime haarata kinni Tema lepingu tõotusest. Milles aga seisneb kõik see eelnev töö, millest kõik ülejäänud sõltub? Jeremija ütleb meile: „…ja ma annan neile südamesse minu kartuse, et nad ei lahkuks minust.“ (Jeremija 32:40). Jumala eelnev töö meie sees enne lepingu pärandit, on panna oma kartus me südameisse Püha Vaimu töö läbi.

Jeremija räägib siin Jumala uue lepingu juurde kuuluvast varustatusest, mitte vana lepingu omast. Samuti annab Jumal meile väga selgelt teada, kuidas see lepingu esmane töö käib. „Ja ma annan neile südamesse minu kartuse.“ Sellega ütleb Ta meile, et me ei saa jumalakartust kuidagimoodi ise üles õhutada, tehes seda kas käte peale panemise läbi või kõigest väest ise pingutades. Ei! Ainukene viis, kuidas see püha töö saab tehtud me sees, on läbi selle, kui Jumala Vaim seda ise teeb. Jumal ütleb meile selles piiblilõigus: „Ma saan tegema imelisi asju te sees. Ma saadan omaenda Püha Vaimu, et see elaks teie sees ja kingiks teile uue südame. Tema annab teile väe, et surmata kõik lihalikud teod ja Tema on see, kes juhib teid täielikku vabadusse patust. Lõppeks aga suunab Ta teid tahtma ja täitma minu head tahet.“

„Küll aga on üks töö, mida minu Vaim peab tegema su sees enne seda kõike. Ta paneb su sisse tõelise jumalakartuse patu suhtes. Ta juurutab sinusse eheda aukartuse minu pühaduse ees, et sa ei taanduks minu käskudest. Sest vastasel korral juhib patt sind alati rappa.“

Kõige lihtsamalt öeldes – Püha Vaim muudab meie vaatenurka patule. Ta teab, et seni, kuni me võtame oma pattu kergelt, ei saa me kunagi tõeliselt vabaks. Kuid, kuidas siis Püha Vaim seda teeb? Kasutades Jumala patutunnetusele toovat Sõna – püha tõe torkavaid nooli.

neljapäev, 20. oktoober 2011

KUIVANUD LUUD VÕIVAD ELADA!

Hesekieli 37 peatükk räägib meile Jumala igatsusest selle kohta, et me haaraksime kinni Tema uue lepingu tõotusest, õppides, kuidas tõeliselt elada selle lepingu õnnistuses.

Me kõik oleme kuulnud „kuivanud luudest“, millest Hesekiel räägib. Siinkohal on oluline mõista, et need samad elutult maas lebavad luud kuulusid lepingu alla. Seda seetõttu, et Issand oli öelnud neile: „Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!“ (Hesekiel 37:4). Nad olid kuulnud Jumala lepingu tõotust: „Ma panen oma Vaimu teie sisse ja te saate elama!“

Kuid vaatamata sellele, et uue lepingu tõotus oli kuulutatud nende luude üle, ei olnud nad hakanud nautima sellega kaasaskäivaid õnnistusi. Ka paljud tänapäeva kristlased teavad Jumala uut lepingut, kuid nad ei suuda seda uskuda, sest see tundub liiga hea, et olla tõsi. Nad ütlevad: „Ma tean küll, et Jumal on andnud mulle oma Püha Vaimu, et see elaks mu sees. Ma tean ka seda, et see on Püha Vaimu töö, mis paneb meil kuuletuma Kristusele. Ja ma nii väga igatseks kogeda seda õnnistust, kuid kuidas ma küll saaksin seda oma ellu?“

On midagi, mida me peame tegema. Hesekiel kirjutab, et Jumal käskis tal prohveteerida. Nõnda ütleb Issand Jumal: „Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!" (37:9). Ja siis Hesekiel ütleb, et ta kuulutas nõnda nagu Jumal oli teda käskinud: „…ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele - päratu suur vägi.“ (37:10).

Korraga seisis Hesekieli ees üks ilmatuma suu armee – täis elu ja hingamist! Püha Vaim oli täitnud kõik need surnud ihud eluga ja nüüd olid nad valmis lahinguks. Nad olid hetkega sisenenud täielikku uue lepingu õnnistusse ja nautimisse. Jumala Vaim oli saanud oma õige koha nende sees ja viis täide kõik muudatused, mida oli lubanud.

kolmapäev, 19. oktoober 2011

OLE VALMIS SUREMA

Sõlmides uue lepingu, kohustas Jumal end omaenese vande kaudu varustama meid kõige toimiva väe ja jõuga, täitmaks igat lepingu nõuet ja punkti. Seega, kui Jumal ütleb: „Ma teen seda“, on meie asi usus vastata: „Las see sündida!“

Lubage ma näitan teile üht võrratut tõde uue lepingu kohta. Eelnevalt kehtis arusaam, et Jumal ei jõua kunagi piisavalt oma laste ligi ja Tema lapsed ei jõua sellisel määral Tema ligi, nagu Ta seda igatseks. Seetõttu liidab ja seob ja ühendab Ta meid enese külge ja ennast meie külge läbi uue siduva lepingu. Uus leping pole midagi muud, kui Tema pühendumise väljendus hoidmaks oma lapsi kukkumast, ning lohutamaks ja kinnitamaks meile, et patu vägi ja võim saavad murtud meis elava Püha Vaimu läbi. See tõde on ainukene lootus nende usklike jaoks, kes on kaotanud oma julguse võitluses vargsi sisse hiilinud patuga. Ainuüksi uue lepingu ilmsiks saamise läbi võime me õppida omama võitvat väge patu üle.

Surm on ainukene viis vanast lepingust uude. Lihalik usk peab surema – ei mingeid püüdlusi enam, et uskuda! Kui ma tahan omada usku – seda tõelist, mida Kristuski omas – on Tema see, kes peab seda mulle andma. Meil küll on juba üks usumõõt, kuid kui vastab tõele, et me ei suuda midagi iseenestes, tähendab see seda, et me vajame Tema usku. Seetõttu nimetabki Piibel seda „Kristuse usuks“.

Oled sa patuhaige? Igatsed sa tõesti kogu hingest elada püha elu, vaba kõigist harjumuslikest lihahimudest? Siis ole valmis surema. Ole valmis seisma silmitsi ristiga. Vana leping viib sind ei-kuhugi. Kui sa aga oled loobunud igasugusest lootusest saada patust jagu omaenese inimlikust jõust ja tahtest, oled sa valmis sisenema aulisesse ja reaalsesse vabadusse, mille uus leping endaga kaasa toob.

teisipäev, 18. oktoober 2011

KASU KUULUB MEILE

Jumal andis oma Poja, Tema Poeg andis oma elu ja kasu sellest kõigest kuulub meile!

Ühise kokkuleppe tulemusena sõlmisid Isa ja Poeg lepingu, mille kohaselt hoida alal Kristuse seeme. See sai sõlmitud ka selleks, et kindlustada meile vastupidamine kuni lõpuni.

„Tema hüüab mind: Sina oled minu Isa, mu Jumal, mu päästekalju! Ent mina teen ta esmasündinuks ning kõige kõrgemaks kuningaks üle ilmamaa. Ma hoian oma helduse temale igavesti ja mu leping temaga jääb püsima. Ma sean tema soo igaveseks ja tema aujärje nii kauaks kui taeva päevad. Kui ta lapsed hülgavad mu Seaduse ega käi mu määruste järgi, kui nad teotavad mu korraldusi ega pea mu käske, siis ma küll nuhtlen nende üleastumisi vitsaga ja nende pahategusid hoopidega, kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust. Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt. Ma olen korra vandunud oma pühaduse juures; tõesti, ma ei valeta Taavetile. Tema sugu püsib igavesti ja tema aujärg nagu päike minu ees.“ (Psalmid 89:27-37).

„Tuginedes lepingule tõotas Jumal oma Pojale järgmist: „Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks.“ (Jesaja 42:6). Jumal ütles sellega: „Minu käsi saab alati hoidma sinu kätt ja sa ei ole kunagi lahutatud minu väest. Ma luban, et hoian sind kõigi vaenlase kavalate käikude eest!“

See sama Isa tõotus on kättesaadav meilegi tänu Tema Pojale, kelle ristisurm on meid liitnud sama lepinguga. Jumal tõotas oma Pojale: „Kui sina lähed, siis ma hoian alal iga viimsegi kui su seemne nõnda, nagu ma olen hoidnud ja kaitsnud Sindki. Ma ei loobu oma ustavusest ei Sinu ega Su laste suhtes.“

TALTSUTA OMA KEELT

„Aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.“ (Jakoobuse 3:8).

Jakoobus räägib selles salmis uskliku keelest. Ta kutsub kogudust üles valvama oma keele üle, enne kui see neid hävitab! Sa võid küsida: kui tõsine see keele talitsemine siis on? Kas see „taltsutamatu keel“ võib tõesti olla nii patune?

Kontrollimatu keele kasutus muudab me usu täiesti väärtusetuks! Jumala silmis võib see muuta iga su vaimuliku tegevuse tühiseks: „Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine.“ (Jakoobuse 1:26).

Jakoobuse viide siin sellele „kellelegi“ tähendab inimesi koguduses. Mitte narkomaane ega tänava rahvast, vaid Kristuse ihu liikmeid, kes väliselt nii kangesti pühad ja aulised. Nad on küll aktiivsed jumalariigitöös, kuid nende keele kasutus on ohjeldamatu ning täiesti kontrolli alt väljas! Jakoobus nullib ära kõik need, kes väliselt pühad, lahked, õrnad ja armastavad, kuid kes laksutavad keelt nii oma koguduse, töö või perekonna suhtes, levitades usinasti kuulujutte või olles varmad neid ise kusagilt kinni püüdmas. Nad virisevad ja vinguvad ning Jumal ütleb, et nende usk – kõik see vaimulikkuse väline paraad – on täiesti tühine ning mõttetu!

Mu armsad, mina ei taha seista üks päev Jumala kohtujärje ees ja saada teada, et kogu mu töö Issandale – kõik mu vaimulikud püüdlused – on olnud asjata! Ma ei taha kuulda Teda ütlemas: „David, sa tegid mu nimel võimsaid tegusid. Toitsid vaeseid ja riietasid alasti olijaid, ajasid välja kurje vaime ja rajasid rehabilitatsioonikeskusi narkomaanidele ning kodusid alkohoolikutele. Jah, sa kuulutasid isegi lugematul arvul tuhandetele inimestele ja võitsid paljusid minu Kuningriiki, kuid seda kõike ilma asjata! Sinu huulilt lähtus küll palju julgustavaid sõnu, kuid samas ka palju kibestumist, vaenulikkust ja kadedust! Sa võtsid mu hoiatusi keele talitsemise osas liiga kergelt!“

Sa võid nüüd spekuleerida ja mõelda: „No Jumal ei saa ometigi olla nii südametu, et nullib ära kogu mu vaimulikkuse ainuüksi mõne pahatahtliku sõna või ütlemise pärast!“ Ma räägin siin kristlastest, kes pole kunagi valitsenud oma suud ja on rääkinud Jumala rahva vastu nii, et silm ka ei pilgu! Kuid Jumala Sõna ütleb: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1 Korintlastele 13:1-3)

esmaspäev, 17. oktoober 2011

KUTSUTUD OSADUSSE

Apostel Paulus kirjutas: „Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.“ (1Korintlastele 1:9).

Vaid see üksainus salm juhib meid tõeni, mis võib kanda meid läbi ükskõik, millisest elutormist. Siin peitub üks lihtne tõde, mis võib hoida me südamed rahus isegi siis, kui kõik me ümber vappub. Siin on Jumala Sõna, mis võib hoida meid hirmu eest, mis vallutab kogu ülejäänud maailma ja see tõde peitub selles, et me õpime tundma Jumala ustavust läbi selle, kui püsime osaduses Jeesusega. „Kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.“ (1Korintlastele 1:9).

Meid ei ole kutsutud usaldama omaenda tarkust. Meid ei ole kutsutud usaldama lihalikku loomust, inimesi või mida iganes muud, mis on sellest maailmast. Jeesus ütleb meile: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Matteuse 11:28).

Ainuüksi Kristus ise saab olla meie rahu, kindluse ja rahulolu allikas. Olen ise kogenud seda rahulolu, kui olen usu läbi näinud oma Issandat aus – armastamas mind ja kutsumas mind oma kallisse ligiollu, öeldes mulle, et Temast on mulle rohkem kui küll. Ma ei pea Teda kuidagi moodi paluma või anuma või Teda kartma. Mida enam ma kõigis asjus Jeesusele vaatan, seda enam ma tean, kui rahul Ta on, sest ilma usuta on võimatu olla Talle meelepärane.

Kahjuks aga on ka palju neid, kes küll armastavad Jeesust, kuid kes raskuste keskel sattuvad paanikasse ja muretsevad end halliks. Nad kulutavad oma aega püüdlustele leida väljapääs oma katsumustest või neis kuidagi ellu jääda. Nad ei pööra tähelepanu Tema kutsele „tulla ja olla“ koos Temaga. Ma ei räägi siinkohal tunni või paari veetmisest palves päevas. Ma räägin Temale keskendumisest läbi kogu päeva. „Lakkamata palvetamisest“ (1Tessalooniklastele 5:17). See on lihtne, vaikne vestlus – lihtsalt Temaga rääkimine ja Tema tundma õppimine, et kui siis rasked ajad tulevad, ei pea me keskendunult tormama oma palvekambrisse ja hüüdma appi kui võõrad.

Ta kuuleb kõiki appihüüde – olgu need valjud või vaiksed – ja vastab alati oma ustavuses.

reede, 14. oktoober 2011

KUIV MAA

Jumala nõue on, et meie tee peale läbi Kõrkjamere jääks ka kuiva maad. Tema tahe oli, et „Iisraeli lapsed saaksid minna kuiva mööda läbi mere!“ (2Moosese 14:16). Hämmastaval kombel kasutab Jumal seda sama fraasi neljal korral, öeldes oma rahvale, et: „Te lähete üle, tehes seda läbi kuiva maa.“ Me näeme seda sama fraasi ka siis, kui iisraellased olid minemas Kaananimaale. Teel tõotatud maale ületasid nad Jordani läbi kuiva maa.

Lihtsamalt öelduna tähendab kuiv maa üht teed. Ja kui sa sellel käid, siis järelikult oled sa minemas kuhugi. See ei tähenda jalge alt pinnase kaotamist või tagasikäiku, vaid seda, et see kuiv maa on Jumala plaan, Tema töö sinu elus ja platvorm imede kordasaatmiseks. Sa oled liikumas ühe ilmutuse poole; uue võidu poole Kristuses ja millegi suurema poole.

Piibel kinnitab seda. Pange tähele, kus vaarao ja tema sõjavägi kaotasid lahingu: Jumala poolt antud kuival maal. See kuiv maa on just see paik, kus Saatan tuleb sind ründama. Ta tahab rünnata sind just siis, kui sa kõige nõrgem oled. Samas aga on see just see sama kuiv maa, kus Issand eemaldab Saatana vägedelt ja võimudelt nende „sõjavankrite rattad“. „Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile merre järele; ei jäänud neist üle ühtainsatki.“ (2Moosese 14:28).

Jumal ütleb meile tegelikult järgmist: „Ma tahan õpetada sind liikuma usus – mitte selles, mida sa kuuled või näed, vaid just seal, kus sa oled kõige kuivema koha peal. Ma tahan, et sa oleksid kindel, et isegi kui sa ei kuule mu häält või ei näe, mis on ees ootamas – kui sa oledki seal oma kuivas paigas – et ma siis ometigi olen sind juhtimas kuhugi.“ Jumal on tõotanud muuta me põuased maad värsketeks allikateks. „Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivab janust, siis mina, Issand, kuulen neid…Ma panen jõed voolama viljatuil künkail ja allikad orgude põhjas; ma muudan järveks kõrbe ja veelätteiks põuase maa.“ (Jesaja 41:17-18).

Armas Jumala püha, oled sa selles kuivas paigas? Jumal ütleb sulle: „Üsna peagi näed sa lõikust! Seal, kus kunagi oli kuiv maa, saab peagi puhkema elu su jalge ees. Ja mina olen selle loonud! Püsi paigal ja vaata, mida mina su heaks seal kuival maal teen.“

neljapäev, 13. oktoober 2011

JUMAL EI LOOBU KUNAGI

"Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?“ (Luuka 15:4).

Jeesus räägib siin lambast, kes oli oma aedikus. Ilmselgelt kirjeldab see Kristuse karja liiget – kedagi, kes on hästi toidetud ja juhitud armastava karjase poolt. Ometigi on see lammas kaduma läinud ja karjane on läinud teda otsima. Pange tähele, mida Jeesus ütleb selle karjase kohta: „Ta läheb selle ühe kadunud järele, kuni ta leiab ta.“ Jumal ei loobu kunagi kellestki, kes Talle kuulub ja kes on omadega metsa läinud. Selle asemel läheb Ta hoopis seda lammast otsima, kutsudes ta tagasi oma embusesse ning tuues tagasi oma karja juurde. Ehk lühidalt öeldes: sa võid langeda oma patus kasvõi põrgu servani, kuid ometigi tuleb Ta sulle järele. Taavet tunnistas: „Kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!“ (Psalmid 139:8).

Me kõik oleme kuulnud väljendit: „Põrgu on lahti!“ Just selline on elu nende jaoks, kes põgenevad Jumala eest. Nende „ase surmavallas“ tähendab kohutavat olukorda. See tähendab olla nii patust haaratud ja minna Jumalast nii kaugele, et sa langed lõpuks elutusse uima. Ja seda uima saadab pidev näriv hirm, mis sosistab: „Sa vajud üha sügavamale ja sügavamale põrgusse ja sa ei pruugi enam kunagi jõuda tagasi Jumala juurde.“ Kuid Kristuse sõnum meile on järgmine: „Sa võid olla teinud oma aseme surmavalda, kuid minu jaoks pole sa iialgi nii sügavas patus, et ma ei suudaks sinuni jõuda ja sind avali süli enese juurde tagasi tuua.“

Kui karjane leiab oma kadunud, vigastada saanud lamba, kannab Ta selle haavata saanud olendi oma kotta. Seejärel kutsub aga kõik oma sõbrad ja naabrid kokku ning kuulutab: "Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!" (Luuka 15:6). „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ (Luuka 15:7).

kolmapäev, 12. oktoober 2011

MÕTTEID USUST JA ARMASTUSEST

Luba mul jagada mõned väga tervendavad mõtted usust ja armastusest. Mina usun, et Jumal teeb imesid usupalvete peale. Ja ma usun igasse tõotusesse, mis kirjas Jumala Sõnas. Kuid läbi rohkete kannatuste ja pisarate olen ma avastanud midagi imelist Jumala tegevusviiside kohta. See, mida järgmiseks loed, peaks aitama sul uuendada oma kindlust Issandas ja vabastama sind püüdest usust oma mõistusega aru saada.

Siin on minu järeldused:

  • Kui sa ei suuda pakkuda Jumalale täiuslikku usku, paku Talle täiuslikku armastust! „Täiuslik armastus ajab hirmu välja.“ Täiuslik armastus kätkeb Jumala rahu, mis on Tal varuks iga oma lapse jaoks. Ta tahab, et me hingaksime Tema armastuses, uskudes, et Ta tuleb alati meile appi kui isa, kes jookseb oma haiget saanud lapse juurde. Ja Ta teeb seda sõltumata meie nõdrast usust.

Lõpeta oma usu mõõtmine või hindamine. Ja lõpeta ka püüe mõista usku mõistusega. Piiblis on öeldud: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1 Korintlastele 13:13). Kui sa tahad üldse milleski spetsialiseeruda, siis spetsialiseeru armastuses, sest ka usk töötab armastuse kaudu.

  • Kui Jumal ei vasta mõningatele meie palvetele, siis võime olla kindlad, et Tal on mõni väga mõjuv igavikuline põhjus, miks Ta seda ei tee.

See kõik taandub ühele asjale: Jumalal on kogu vägi ja Ta võib teha mida iganes. Tema jaoks pole miski võimatu. Ka on Ta tõotanud vastata igale palvele, mis palutud Jeesuse nimel, mistõttu me peame paluma täie usukindlusega, oodates ka vastust. Kuid kui Jumal peaks viivitama vastusega või valima hoopis mõne teise tee me jaoks, on Tal selleks ka kindlasti väga mõjuv põhjus. Seetõttu peame me uskuma, et mis iganes me eludes ka ei toimuks, Jumal töötab selle üks päev meie kasuks (Roomlastele 8:28). Meie Taevane Isa teab täpselt, kuhu me oleme teel ja mida me vajame ja Ta annab meile parima õigel, Püha Vaimust juhitud ajal (Matteuse 7:11).

Jumal ei lase su katsumustel sinu üle võimust võtta. Sa võid küll oma arust jõuda teatud murdepunktini, kuid samas jääd sa siiski ellu ja elad edasi, rääkides kõigile Tema ustavusest. Kuid seda kõike muidugi siis, kui sa ei paaduta oma südant, vaid langed Tema käte vahele ja usud Tema igavesse armastusse.

teisipäev, 11. oktoober 2011

KATASTROOF

Üks teadlane ütles ühe katastroofi kohta: „Kogu maailm värises.“ Teine nimetas seda „kõige kohutavamaks looduslikuks hävinguks kogu maailma ajaloos.“ Nad kirjeldasid veealust maavärinat, mis mõned aastad tagasi kogu Aasia rannikut tabas ja mille käigus kümned tuhanded inimesed hukkusid. Samas näeme me jätkuvalt katastroofide toimumist endi ümber.

Kui taolised kohutavad sündmused juhtuvad, lähen ma Isa ette vaid ühe küsimusega: „Issand, mida see kõik tähendab? Oli see vaid lihtsalt seletamatu loodusõnnetus või on selle juhtumise taga mõni põhjus, mida su lapsed teadma peaksid?“

Me leiname kirjeldamatu valu ja meeleheite pärast, mida suured rahvahulgad kogevad. Me palume kogu südamest kõigi pärast, kes saanud kannatada. Meie endi teenistus on saatnud tuhandeid dollareid läbi erinevate kristlike abiorganisatsioonide, et ehitada üles kogudusi ja kodusid hävinud piirkondades. Piibel ütleb meile, et meie Taevasele Isale lähevad korda iga haiget saanud hinge tunded ja et Püha Vaim trööstib kõiki usklikke kõigi kannatada saanud rahvaste seas.

Ameeriklased on kaastundlik ja helde rahvas ja ma olen tänulik Jumalale kõigi inimeste eest, kes palvetavad, annetavad ja lähevad appi neile, kes abi vajavad. Kuid samas miski mu südames ei anna rahu. Kõigi nende hävingute tõeline ulatus ei tundu meile kohale jõudvat ja me oleme kuidagi tuimad kõige toimuva suhtes.

Ma tänan Jumalat kõigi heade õnnistuste eest erinevais maailma paigus, kaasaarvatud Ameerikas. Kuid kui vallapääsenud loodusjõud ei suru meid põlvedele – kui me ei koge aukartust kohutavate looduskatastroofide ees - , siis mis valemiga vaigistada Jumala pilkajad? Oleme me tõesti juba täiesti immuunsed šokile?

Mõelge kõige järgneva peale:

  • Jumala nime kõrvale heitmine ühiskonnast poliitilise korrektsuse nimel
  • Kogu maailm pöördumas ilmalikkuse ja materialismi poole
  • Kogudus muutumas rohkem maailma nägu kui maailm seda ise ongi
  • Vägivalla ja ükskõiksuse kasv
  • Piibli kui Jumala Sõna mitteaktsepteerimine
  • Ajad, mil “kõike, mida raputada annab”, ka raputatakse
  • Tähelepanelikud inimesed tajumas, et “keegi nokitseb looduse kallal ja asjad, mida keegi seletada ei oska, lihtsalt sünnivad“
  • Ühiskond jätkamas oma kiirustamist ilma ühegi “pausita Jumalale”; ilma ühegi püüdluseta mitte pilgata Jumalat.

Nende asjade juhtumine viitab ajale, kus me oleme jõudnud väga lähedale vaimsele kangestumisele või juba ületanud selle piiri, mida ükskõik kui suur kogus jumalikku armu ei suuda enam elustada.

Jumal on halastaja ja armuline, olles valmis andestama. Peegeldugu siis Jeesuse armastus ja kaastunne läbi Tema jüngrite ajal, mil Issanda päev on ligi.

esmaspäev, 10. oktoober 2011

KEEGI MÕISTAB

„Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.“ (Psalmid 139:1).

Mitte keegi peale Jumala ei mõista mind.
Tema mõistab mu kõige salajasemaid mõtteid.
Sõna ei ole veel mu keelel,
kui Jumal juba teab sellest.
Ta on mind ümbritsenud
ja Tema käsi puhkab mu peal.
See teadmine on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.
On aegu, mil pimedus piirab mind,
kuid Tema uurib mu südant
ja teab seda kõike.
Ta teab kõiki mu kurje mõtteid;
ainuüksi Tema tarkus
suudab mõista mind.
Päeval, mil’ Teda appi hüüan
Ta vastab mulle
ja kosutab oma jõuga mu hinge.
Pimedus ja valgus on võrdsed Ta ees.
Ta mõistab mu pimedust
ja annab mulle oma valguse.
Ta saab minust aru.

reede, 7. oktoober 2011

JUMAL KIRJELDAB OMA ARMASTUST OMA LASTE VASTU

Jumal kirjeldab end järgmiselt: „Mina õpetasin Efraimi (Iisraeli) käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.“ (Hoosea 11:3)

Originaalversioonis kõlab see salm järgmiselt: „Ma tulin nende juurde keset nende meeleheidet ja hoidsin neid hellalt keset raskeid ja karme paiku. Ma hoidsin neid oma kätel kui põetaja!“ Kuid Hoosea 11:7 ütleb: „Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda…“ See sõna kalduvus viitab pingete ja kahtluste all kõikumisele. Iisrael polnud kindel Jumala armastuses ja hoolitsuses iseenda suhtes, mistõttu Jumal ütles Hooseale: „Mu rahvas kahtleb minu armastuses nende vastu. Nad tegelikult ei tunnegi mind ja on ebakindlad minu armastuses!“

Ja see vastas tõele! Iisrael ei uskunud, et Jumal võiks endiselt armastada neid. Nad olid abielurikkujad, tagasilangejad ja kahtlejad, mistõttu eeldatavasti mõtlesid nad: „Oleme tõmmanud Jumala pahameele eneste peale. Oleme teadlikult pattu teinud, mistõttu Ta kindlasti mõistab me üle kohut!“ Kuid Jumal ütles: „Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim…? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus.“ (Hoosea 11:8).

Pane tähele Tema kinnitavaid ja tervendavaid sõnu iseenda kohta: „Sest mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane, muidu nõrkeksid mu palge ees nende vaim ja hinged, keda ma ise olen teinud.“ (Jesaja 57:16). Issand ütles: „Kui kõik, mida sa minus näed, on viha, ei peaks su vaim vastu, sest see oleks liiga palju kanda su jaoks!“

„Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin, lõin teda, peitsin enese ja olin vihane, ent tema käis taganejana omaenese südame teed. Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning pakun ta leinajaile huultevilja.“ (Jesaja 57:17-18). Kas see kõlab sedamoodi, nagu Jumal annaks alla oma laste suhtes, kui need on eksinud?

Oled sa ehk minemas läbi sügavate vete praegu? Siinkohal ei pea ma tingimata silmas kiusatusi või katsumusi. Pigem räägin olukordadest, mis on su teele ootamatult sattunud ja sa ei suuda mõista, miks? Tuuled ja tormid käivad sust’ üle ja olukorrad on raskemad kui sa kanda suudad. Nad tulevad sinuga kaasa nii su koju, kogudusse, tööpaika kui kuhu iganes mujale. Kuid Jumal tahab sind kanda läbi! Ta tahab taastada sinu vaimse tervise! Kui sa vaid suudaksid hetkel uskuda, et Ta armastab sind vaatamata sinu põikpäisusele ja et Ta soovib näidata end sulle kui Jumalikku hoidjat, on sellest juba rohkem kui küll!

neljapäev, 6. oktoober 2011

TÄIDETUD LOOTUSE, RÕÕMU JA RAHUGA!

Kui sa tahad kogeda Jumala rahu oma elus, pead sa loobuma teatud asjade tegemisest:

  • Sa pead lõpetama peamurdmise selle üle, kuidas küll Jumal kõik asjad välja töötab.
  • Sa pead lõpetama muretsemise ja närvitsemise: „Ärge muretsege ühtigi…“ (Fil.4:6).
  • Sa pead lõpetama Jumalale omapoolsete arvamuste avaldamise selle kohta, mis sinu meelest on sinu jaoks parim.
  • Ja mis kõige olulisem: sa pead lõpetama arvamise, nagu sa oleksid üks suur hädapätakas ja et sa pole meelepärane Jumalale!

Saatana üks suurimaid lõkse röövimaks kristlaste rahu, on veenda neid selles nagu nad peaks omast jõust pingutama selle nimel, et olla meelepärased Jumalale. Mind ründab ta sellega pidevalt!

Vahel, kui vajan üht vaikset paika, kus paluda, hüppan autosse ja sõidan mõnda kõrvalisse paika. Võin kiita Jumalat ja nautida Tema ligiolu, silmitsedes samas rohelisi põlde või metsi. Kuid siis sähvatab mulle pähe mõte, et ma ei teegi midagi kasulikku Issanda heaks!

Mu palved kõlavad millegi sellise sarnaselt: „Issand, ma ei tee just eriti palju su Kuningriigi heaks. Kõik, mida ma teen, on see, et ma palvetan, saan sõnumeid jutluste tarvis ja käin kirikus ning jutlustan. Kogu maailm on teel põrgusse ja mina ei liiguta lillegi su heaks!“

Oled sa kunagi kogenud taolisi mõtteid? Sa teed kõik, mis võimalik, et olla meelepärane Jumalale ja ometigi ei tunne sa end pühana. Mina tunnen end vaevu pühana ja see kehtib isegi mu parimatel aegadel – isegi siis, kui jutlustan täieliku Püha Vaimu võidmise all! Sa võid nüüd öelda: „Sina, vend David? Sa tunned aegajalt, et su töö Issanda silmis on tühine?“ Just nii! Saatan lihtsalt sõidab sisse ja paneb meid kõiki tundma end väärtusetute ja tühistena. Ja neile kohutavatele tunnetele järgi andes kaotamegi oma rahu!

Pane tähele Pauluse palvet meie eest: „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Roomlastele 15:13).

Uskuge Tema headusesse. Uskuge Tema armastusse ja halastusse. Ärge süüdistage Teda selles, otsekui Ta oleks pahane ja vihane te peale või et ei räägi teiega. Las Tema rahu valitseda te südameis ja üle kogu te elu!

kolmapäev, 5. oktoober 2011

TEMA RAHU

„Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 4:6-7).

Seda salmi hiljaaegu üle lugedes, rabas mind miski, mida ma kunagi varem näinud polnud. Paulus juhendab meid lõpetama oma muretsemine, minema Jumala ette oma palvete ja anumisega ning tänama Teda vastuste eest. Kuid ta ei maini sõnagi nende vastuste saamise kohta! Paulus ei räägi sõnakestki juhtnööride, - pääste, - imede või tervenemise saamisest. Selle asemel ütleb ta hoopis, et me saame Jumala rahu!

Jumal vastab kõigile meie palvetele ja anumistele oma rahuga: „teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks…Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 4:6-7). Ehk teisisõnu: Jumala esimene vastus igale meie palvele ja südamehüüule on Tema rahu! See on üks asi, mis on omane kõigile palvetajatele: ükskõik, kui halvas seisus nad ka oma palvekambrisse ei siseneks – nad väljuvad sealt ikka täis Jumala rahu! Jumal on piiranud end omaenda valitsuskorraga, mida teatakse ka kui Jumala ettenägelikkust või hoolt. Ta toimetab siin ja seal, valmistades inimeste südameid ja juhtides sündmuste käiku, kuid – seni, kuni asjad alles toimivad selle nimel, et tuua sulle palvevastust, ütleb Tema: „Ma ei anna sulle seda, mida sina vajalikuks pead, vaid seda, mida mina vajalikuks pean – rahu su südamesse ja hinge!“

Paljud meist maadlevad Jumalaga palves. Me anume Teda pisarsilmi nuttes, taome taevauksele ja kuulutame igat tõotust. Kuid kui päevad, nädalad ja kuud mööduvad, hakkame me mõtlema: „Miks sa küll ei vasta, Issand? Mis küll mu palveid takistab? Mida ma küll teinud olen, mis sind kurvastab või solvab?“

Kuid fakt on see, et Jumal on juba öelnud meile: „Siin on mu rahu, mis ületab kogu mõistuse! Võtke see ja laske sel valitseda oma südameis seni, kuni mina teie heaks asju korraldan!“ Me peame püsima Jumala rahus seni, kuni Tema tõotus on Püha Vaimu läbi täitunud! Seetõttu – hoidke kinni Tema rahust ja laske sel valitseda oma südameis!

teisipäev, 4. oktoober 2011

LASKE JUMALA RAHUL VALITSEDA

„Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“ (Koloslastele 3:15).

See üks salm sisaldab võrratut korraldust: Jumal kutsub tervet Kristuse ihu üles laskma Tema rahul valitseda oma südamete, meelte ja ihude üle! Jumala rahu peaks olema kui vahemees me eludes, valitsedes kõige üle. Ja kui selle üleskutse jaoks peaks üldse olema mingi õige aeg, siis on see aeg just praegu – keset tänapäeva segadust ja möllu!

Miks käskis Jumal algkogudusel lasta valitseda oma rahul nende elude üle? Aga seetõttu, et Ta teadis, mis ajad on tulemas ja Ta tahtis neid ette valmistada! Ainuüksi mõne aasta pärast peale seda pidi meeletu mäsu tabama neid. Neid ootasid ees piinamised ja tagakius; rasked ajad, kodude kaotused, kogu maise vara konfiskeerimine ja isegi rünnakud õelate inimeste poolt, kes kristlasi tappes arvasid, et teevad Jumalale teene. Jumal hoiatas oma rahvast, valmistades neid ette: „Te peate olema juurdunud minu rahusse, kuna ainuüksi see kannab teid läbi meeletutest muudatustest, mis ees ootamas!“

„Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega.“ (Filiplastele 4:9).

Hetkel on paljudes kogudustes valitsemas võlts rahu – rahu, mis eelolevatel rasketel aegadel kaob. See on põikpäiste, patust pimestatud kristlaste rahu! Mooses nimetas taolisi usklikke „enese pool õnnistatuteks“ ehk teisisõnu enese petjateks. Ta hoiatas Iisraeli, et needus tabab kõiki õelaid sõnakuulmatuid Jumala lapsi, kes elavad abielurikkumistes ja teenivad ebajumalaid. Ta ütles, et nad varjavad oma patuseid teid võlts rahuga: „…ühtegi, kes kuuldes selle sajatuse sõnu, õnnistab südames iseennast, öeldes: "Minu käsi käib hästi, isegi kui ma elan südamekanguses!" - et juuasaanut ei hävitataks koos janusega.“ (5 Moosese 29:18). Mooses kirjeldab siin Jumala last, kes otsustab rahuldada oma kurje ihasid! Ta leiab endale mõnusa õpetuse, mis ütleb, et sõltumata patustamise jätkamisest on see igati vastuvõetav, ta on endiselt päästetud ja taevakarjas kirjas. Ta ütleb iseendale: „Teen nii nagu heaks arvan, kaotamata rahu oma südamest!“

Mis iganes ka ei juhtuks Ameerika või ükskõik, millise teise maailma rahvaga – ükski põrguvägi ei saa teilt röövida Jumala rahu, mis on teie hinge istutatud läbi Jeesuse Kristuse! Jumal hoiab oma rahu oma rahva üle.

„Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu…“

esmaspäev, 3. oktoober 2011

RAVI USKMATUSE VASTU

Lappasin läbi erinevaid materjale ja leidsin terve nimekirja moodustest, kuidas „ravida“ uksmatust, kuid ükski neist asjust ei puudutanud mind. Seetõttu palusin Jumalalt midagi lihtsamat ja Ta andis mulle kaks mõtet, kuidas saada lahti uskmatusest oma südames:

1. Haara kinni igast oma hirmust, murest ja koormast ning vii need kõik Jeesuse ette, jättes need Tema kanda! „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1 Peetruse 5:7).

Mu armsad, see on Jumala isiklik kutse teile. Tema palve on: „Anna see kõik mulle! Ära kanna seda enam tundigi rohkem. Ma hoolin kõigest, mis sinuga toimub ja olen samas piisavalt suur, et kanda hoolt selle eest!“

Hiljaaegu tagasi helistas üks inimene, kes oli väga raskes seisus ja palus julgustuse sõna. Kuid ma olin sel päeval niigi ülekoormatud ja tundsid, et ei suuda kanda veelt üht koormat, mistõttu ütlesin talle: „Anna andeks, aga sa pead helistama mõni teinekord. Mul on hetkel liiga palju tööd.“ Tänu Jumalale, et Tema ei ole kunagi liigselt koormatud! Tal pole kunagi liiga palju tööd! Ta õlad on piisavalt tugevad, et kanda kõigi oma laste koormaid! Seetõttu Ta julgustabki meid takka, öeldes: „Andke see kõik mulle!“

„Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!“ (Psalmid 55:23). Käi oma nimekiri kohe praegu läbi, öeldes: „Jumal, ma annan Sulle selle, selle ja selle. Ma annan sulle selle koorma, selle mure, selle suhte ja selle probleemi.“ Ja seda tehes ole täiesti kindel, et Ta hoolib sellest kõigest!

2. Astu täies usus välja kirjapandud Jumala Sõnale. Võta vastu Jumala väljakutse elada Tema Sõna kohaselt!

“Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust." (Matteuse 4:4). Sa pead olema võimeline ütlema: „Ma kas elan või suren tuginedes Jumala Sõnale enda suhtes!“

Luba mul küsida: kuidas on võimalik, et me usaldame Tema Sõna oma igavese pääste osas, kuid mitte oma igapäeva vajaduste ja murede osas? Me võime uskuda Teda ka kõige raskemategi asjade osas! Miks on meil näiteks raske uskuda Tema abisse, juhtimisse ja väesse patu üle? “Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama.” (Juuda 24). Jumal on seda kõike tõotanud sulle, mistõttu lase Temal kanda kõiki koormaid ja hoida sind! Mine Jumala ette ja pane Ta Sõna proovile. Ütle Talle, et sa paned oma elu kaalule selle pärast! Näita Talle, et sa usud ja usaldad iga Tema sõna ja saa õnnistatud!