esmaspäev, 5. august 2013

ARM JA VASTUTUS by Gary Wilkerson

Mul on töö juures üks vaikimisi toimiv süsteem; üks refleks, mis hakkab tööle siis, kui olen jäänud veidi kaugemale Jumalast. Pean siinkohal silmas oma kalduvust hakata pigem sebima ja toimetama, kui et toetuda Jumala armule taastamaks oma osadust Temaga.

Usun, et enamusel meist on taoline süsteem, mis on ka põhjus, miks Paulus rõhutab ikka ja jälle Jumala armu olulisust läbi kogu Uue Testamendi. Ta raiub lausa täht tähe haaval, kui oluline on mõista ja omada armu selleks, et omada õiget suhet Jumalaga. Samas aga toimib meis ka see vaikesüsteem pidevalt edasi – see kange tõmme katta oma puudujäägid tegudega. Põhjus, miks kõnelen armust nii tihti, on selles, et ma vajan seda! Aegajalt mu kogudus arvab, et pingutan sellega juba üle, sest inimesed ütlevad mulle: „Ma tean küll, et elan armu all, aga mis siis minu vastutus ja osa on?“ Hea küsimus. Millist osa me mängime armu lepingus, kus Jumal on täitnud juba kõik vajalikud sätted meie päästeks?

Paljude me jaoks ei oma armu tähendus mingit mõju ega väge me igapäeva eludes. Me teame, et Jumal on kinkinud meile läbi oma Poja ja Püha Vaimu palju kalleid ja väärtuslikke ande, mistõttu arvame, et need ei tohiks kunagi otsa saada. Kui aga saavad, oleme üllatunud. Samas aga ei tähenda see seda, et oleme paadunud patused ja Jumal raputab kõige selle peale kurvalt pead.

Me veename iseendid, et oleme enamaks võimelised, mistõttu pingutame täiest väest, et palvetada, lugeda Piiblit ja olla kaasas jumalariigi tööga. Me teeme kõiki neid asju, teades samas rohkem kui hästi, et ükski neist asjadest ei taasta meile paremat positsiooni Jumala ees. Kas me tõesti arvame, et enamad teod on need, mida Jumal meilt ootab? Et 2 tundi palvet mõjub paremini kui 1 tund? Kas Ta tõesti tahab, et oleksime rohkem hõivatud?

Püüdest päästa iseennast tuleb esile vaid kaks asja. Esiteks – me väldime seismast silmitsi oma patususega. Teiseks, mis muide on palju hullem – me röövime iseendilt võimaluse ammutada Jumala sügavaist armuallikaist. Paulus seisis selle dilemmaga silmitsi juba algkoguduse aegadel. Kui Galaatia koguduse kristlased püüdsid olla Jumalale meelepärased läbi käsutegude, ütles Paulus neile: „Oh mõistmatud galaatlased, kes on teid ära sõnunud, teid, kelle silme ette Jeesus Kristus oli joonistatud ristilööduna? Ma tahan teie käest teada ainult seda, kas te saite Vaimu Seaduse tegude tõttu või ususõnumi kuulamise tõttu.“ (Gal.3:1-2). Ehk teisisõnu küsis Paulus: „Kas te tõesti arvate, et suudate oma tegudega ületada risti töö?“