teisipäev, 20. august 2013

NAD LOOBUSID OMA SÕJAVARUSTUSEST

„Kui Mooses nägi, et rahvas oli ohjest valla (ing.k „alasti“), sest Aaron oli ta valla päästnud kahjurõõmuks nende vaenlastele, siis Mooses astus leeri väravasse ja ütles: „Kes on Issanda poolt, tulgu minu juurde!” (2 Moosese 32:25-26). See väljend „ohjest valla“ on heebreakeelne sõna para, mis tähendab ka „alasti olekut, paljastamist, lahti laskmist“. Ühtlasi viitab see ka „uuele algusele“.

Üks tänapäeva õlle reklaamidest õhutab kaasaja põlvkonda „laskma õhtul vabaks“. Mis teisisõnu tähendab heita kõrvale kõik mineviku moraalsed piirangud, raputada maha kõik seadused ja teha meelehead iseendale. Ajada oma asja ja teha ükskõik mida, mis meele rõõmsaks teeb.

See, et nad Moosese ajal riided seljast heitsid (pääsesid ohjest valla), polnud märk nende rikutusest. Pigem oli see üks märguanne või sõnum, mille nad saatsid paganatele, kes neid jälgisid. Kujutad sa ette amalekke ümbritsevates mägedes, kes nägid seda ebatavalist vaatepilti? Need samad vaenlased, kes olid ennist värisenud Jumala töö ees nende keskel, naersid ja pilkasid nüüd Jumala rahvast, öeldes: „No vaadake neid vaid. Nad on täpselt nagu meie! Nende Jumalal pole mingit mõjujõudu. Nad isegi ei usalda Teda! Nad tahavad lõbutseda ja himustada nii nagu kõik meiegi. Milline silmakirjalikkus!“

Vaid selle ühe ohjest valla olemise –ja alasti olekuga kahandasid nad oma Jumala väärtust jumalakartmatute silmis! Nad jätsid Jumalast mulje, otsekui Ta oleks südametu, julm, abitu ja hoolimatu. Nad mustasid kõikvõimsa Jumala au ja kuninglikkust. Nad polnud enam mingiks eeskujuks ning keegi ei imetlenud, kartnud või austanud neid.

Nad olid pidutsemise nimel langetanud oma sõjavarustuse! Nad seadsid ohtu Jumala päästeplaani nende suhtes. Nad saatsid maailmale sõnumi: „Me ei taha enam sõdida oma vaenlastega! Ei taha osutada pidevat vastupanu! Oleme näinud piisavalt hülgamist, ohvreid, tuleviku lootusi ja kaugel, kaugel sirendavaid õnnistusi. Aga me tahame elada täna ja praegu! Tahame nautida elu ja iseendid! Tahame jätkuvat lusti ja pillerkaari.“

Kogu loo rikutus seisnes aga järgnevas: sellest sai nende uus algus. Ei mingeid võitlusi enam! Ja kui neid ootaski ees raske ja julm kõrb, loobusid nad lihtsalt võitlemast, andes parima, mis neil oli – omaenese jõust.