neljapäev, 8. august 2013

PALVE JA SÕNAKUULELIKKUS

Me läheme vahel palves Jumala ette, otsekui Ta oleks mõni hää rikas sugulane, kes meid toetab ja annab meile kõik, mida eales palume, samas, kui me ise ei liiguta lillegi. Me sirutame palve ajal käed Jumala poole ja seejärel kiirelt tagasi taskusse. Me ootame, et Jumal toimetaks me palvete peale, samal ajal kui ise võtame puhkepoosi sisse ja mõtleme endamisi: „Tal on kogu vägi – minul mitte, mistõttu ma lihtsalt vaatan pealt, kuni Tema kogu töö ära teeb.“ Tundub nagu õige õpetus, aga tegelikult pole seda mitte. Jumal ei kannata ühtegi logelejast anujat oma ukselävel. Nõnda, nagu Ta ei luba meilgi olla heatahtlikud nende suhtes, kes ei viitsi ise tööd teha. „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!” (2 Tessalooniklastele 3:10).

Selles pole midagi ebapiibellikku, kui meie pisaratele lisandub ka higi. Võtame näiteks palvetamise võidu pärast mõne oma salajase himu üle, mis pidevalt pulbitseb me südames. Sa ju ei palu lihtsalt, et Jumal kõrvaldaks selle imemoel, istudes samal ajal ise käed rüpes, lootuses, et see himu lihtsalt kaob? Ükski patt pole veel kadunud kellegi südamest ilma inimese endapoolse panuseta. Nii oli ka Joosuaga. Ta oli öö läbi silmili Jumala ees, ägades Iisraeli lüüasaamise pärast. Kuid Jumal tõstis ta jalule, öeldes: „Tõuse! Miks sa lamad silmili maas? Iisrael on pattu teinud ja on rikkunud ka minu lepingu, mille ma nendega tegin…Tõuse, pühitse rahvast…“ (Joosua 7:10-13)

Jumalal on igati õigus ajada meid jalule ja öelda: „Mis sa loogerdad siin, oodates imet? Kas ma mitte pole käskinud sul põgeneda ainuüksi juba kurja varju eest? Sa pead tegema enamat kui vaid sõitlema oma himu – sa pead ka põgenema selle eest. Sa ei saa rahu enne, kui pole teinud seda, mis öeldud.“

Seetõttu ära süüdista Jumalat su palvete mittekuulmises, kui sina ei kuuletu Tema üleskutsele olla sõnakuulelik. Sest vastasel juhul teotad sa Jumala pühadust, süüdistades Teda sinu eiramises, samal ajal, kui peasüüdlane oled tegelikult sa ise.