reede, 30. august 2013

IGNOREERIDES JUMALA SÕNA

Olen kindel, et Joosafat arvas end igati õigesti käituvat, kui tõotas liituda Ahabiga sõjaks. Piibel muide ütleb: „Ja Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda sõna!” (2 Ajaraamatu 18:4). Ta ütles: „Küsigem Issanda nõu selles osas, et mitte tegutseda enne, kui Temalt midagi kuuleme!“

Jumal tegi oma sõna Joosafatile ja Ahabile vägagi selgeks, jätmata vähimatki kahtlust sellest, mida Tema kogu sõjaplaanist arvas: „See on juba ette hukule määratud! Kui lähete, siis iseenda vastutusel, sest lahinguväljal ei oota teid midagi enamat kui vaid kaotus ja surm!“ (2 Ajaraamatu 18:17). Sel hetkel tundus, et Joosafat on isegi valmis kuuletuma tõelisele prohvetlikule sõnumile ja tegema kõik, mis Jumal käskis. Ja ometigi on piibliõpetlased olnud sajandeid hämmingus sellest, mis tegelikult juhtus: vaatamata selgele sõnale Jumalalt, otsustas Joosafat seda ignoreerida!

Mu armsad, te võite uhkeldada palju tahes selle üle, kui väga Jumalat armastate ja kui väga tahate Talle kuuletuda. Aga seni, kuni te ei murra end vabaks jumalakartmatute sõprade pettusest, otsimaks Püha Vaimu tunnetust, ignoreerite te Jumala Sõna täiega!

Sa võid ju saata oma sõpra lahingus, aga niipea, kui asi kriitiliseks läheb, annab ta sind vaenlasele üle. Just see sama juhtus Joosafatiga, kui ta läks sõtta ühes Ahabiga. Õel kuningas sättis asjad nii, et Joosafat saaks surma. Ta käskis Ahabil riietuda oma kuninglikku rüüsse, samal ajal kui ise kandis sõduri rüüd. Ahab arvas, et sel moel ründab vaenlane hoopis Joosafati ja mitte teda. Kuid kui irooniline see ka poleks – Ahab ise sai surma ja seda tänu noolele, mis tungis läbi pisikese prao ta rüüs. Ja korraga oli Joosafat ümbritsetud vaenlase sõdureist, kes olid valmis teda tükkideks rebima. Kuningas teadis, et seisab silmitsi surmaga, mistõttu hüüdis Jumalat appi. Piibel ütleb meile: „Issand aitas teda: Jumal meelitas nad tema kallalt ära.“ (2 Ajaraamatu 18:31).

See sõda oli täielik katastroof. Iisraeli sõjavägi põgenes, kus see ja teine, otsekui lambad ilma karjaseta. Joosafat aga pöördus tagasi Jeruusalemma – sõber Ahab surnud ja sõjavägi lüüa saanud. Ainuüksi Jumala arm oli see, mis teda ennast surmast päästis!

Võin vaid ette kujutada neid mõtteid, mis Joosafati peast läbi käisid, kui ta Jeruusalemma poole tagasi kiirustas: „Oo Jumal, tänu Sulle, et päästsid mu! Nüüd tean, milline oht peitub jumalakartmatutega ühes mestis olemise taga. Ma ei tee seda enam kunagi, Issand! Ei taha enam olla osa sellest ilmalikust süsteemist. See on nüüd läbi!“