VIIBIVAD JA TAGASILÜKATUD PALVED
„Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.“ (Jaakobuse 4:3).
Jumal ei vasta ühelegi palvele, mis upitaks meid või aitaks kaasa kiusatuste mõjule me elus. Esiteks: Jumal ei vasta ühegi inimese palvetele, kelle süda on täis himusid ja pattu. Kõik vastused sõltuvad sellest, kas viljeleme oma südameis kurjust, himusid ja salajasi patte või mitte. „Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud.“ (Psalmid 66:18). Testimaks seda, kas meie palved on himupõhised või mitte, tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas tuleme toime viibivate või tagasilükatud vastustega. Himudele tuginevad palved nõuavad kiireid vastuseid. Kui himustav süda ei saa kiiresti ihaldatavat asja, hakkab ta niutsuma ja vinguma, kuni minestamiseni välja või hoopis nurisema ja virisema, jõudes lõpuks selleni, et süüdistab Jumalat kurtuses. „Miks me paastume, kui sa seda ei näe?“ (Jesaja 58:3).
Himustav süda ei oska näha Jumala au Tema viivitustes ja tagasi lükkamistes. Samas, kas Jumal mitte ei saavutanud rohkem selle läbi, kui keeldus vastamast Kristuse palvele päästa Teda surmast? Külmajudinad tulevad peale, kui mõtlen, kus me täna küll omadega oleks, kui Jumal oleks sellele palvele vastanud? Jumal oma õigsuses on kohustatud viivitama või tagasi lükkama me palved seni, kuni need on puhastatud kõigest isekusest ja himudest.
Kas võib leiduda mõni lihtne põhjus, miks enamus meie palved takerduvad kuhugile? Võib selleks olla meie pidev flirtimine himude ja salajaste pattudega? Oleme me unustanud, et ainult need, kes puhtad kätelt ja südamelt võivad astuda pühale mäele? Ainuüksi täielik harrastatavate pattude hülgamine lööb taevaluugid valla ja toob esile Jumala õnnistused.
Selle asemel, et alistuda Jumalale, jookseme me aga ühe nõustaja juurest teise juurde, püüdes leida abi meeleheite, tühjuse ja rahutusega toimetulekuks. Kuid see kõik on asjata, kui patt ja himud pole me südameist välja juuritud. Patt on kõigi meie probleemide juur ja rahu saab tulla vaid siis, kui alistume ja hülgame kõik oma salajased patud.
Jumal ei vasta ühelegi palvele, mis upitaks meid või aitaks kaasa kiusatuste mõjule me elus. Esiteks: Jumal ei vasta ühegi inimese palvetele, kelle süda on täis himusid ja pattu. Kõik vastused sõltuvad sellest, kas viljeleme oma südameis kurjust, himusid ja salajasi patte või mitte. „Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud.“ (Psalmid 66:18). Testimaks seda, kas meie palved on himupõhised või mitte, tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas tuleme toime viibivate või tagasilükatud vastustega. Himudele tuginevad palved nõuavad kiireid vastuseid. Kui himustav süda ei saa kiiresti ihaldatavat asja, hakkab ta niutsuma ja vinguma, kuni minestamiseni välja või hoopis nurisema ja virisema, jõudes lõpuks selleni, et süüdistab Jumalat kurtuses. „Miks me paastume, kui sa seda ei näe?“ (Jesaja 58:3).
Himustav süda ei oska näha Jumala au Tema viivitustes ja tagasi lükkamistes. Samas, kas Jumal mitte ei saavutanud rohkem selle läbi, kui keeldus vastamast Kristuse palvele päästa Teda surmast? Külmajudinad tulevad peale, kui mõtlen, kus me täna küll omadega oleks, kui Jumal oleks sellele palvele vastanud? Jumal oma õigsuses on kohustatud viivitama või tagasi lükkama me palved seni, kuni need on puhastatud kõigest isekusest ja himudest.
Kas võib leiduda mõni lihtne põhjus, miks enamus meie palved takerduvad kuhugile? Võib selleks olla meie pidev flirtimine himude ja salajaste pattudega? Oleme me unustanud, et ainult need, kes puhtad kätelt ja südamelt võivad astuda pühale mäele? Ainuüksi täielik harrastatavate pattude hülgamine lööb taevaluugid valla ja toob esile Jumala õnnistused.
Selle asemel, et alistuda Jumalale, jookseme me aga ühe nõustaja juurest teise juurde, püüdes leida abi meeleheite, tühjuse ja rahutusega toimetulekuks. Kuid see kõik on asjata, kui patt ja himud pole me südameist välja juuritud. Patt on kõigi meie probleemide juur ja rahu saab tulla vaid siis, kui alistume ja hülgame kõik oma salajased patud.