EELIJA
Eelija viha Iisraeli rahva pattude pärast oli nii suur seetõttu, et ta armastas nii väga Jumala rahvast. Ta ei vihanud inimesi, aga ta vihkas nende pattu. Ta ei igatsenud kättemaksu, vaid ta süda igatses nii väga, et Iisraeli rahvas pööruks tagasi Jumala poole. Selleks, et mõista seda vaimsust ja väge, mis Eelija üle oli, pead sa kuulma tema südantlõhestavat appihüüdu Karmeli mäel: „Vasta mulle, Issand! Vasta mulle, et see rahvas saaks teada, et sina, Issand, oled Jumal ja et sina pöörad tagasi nende südamed!” Siis Issanda tuli langes alla…Kui kogu rahvas seda nägi, siis heitsid nad silmili maha…” (1Kuningate 18:37-39).
Eelijale ei läinud vähimalgi määral korda, et teda prohvetiks peeti. Ainukene asi, mida ta igatses, oli see, et Jumala austus saaks taastatud ja tagasilangenute südamed pööruks tagasi Issanda poole. Ja kuigi tõelised prohvetid võivad jätta karmi mulje patu suhtes, on nad südamelt armulised, lahked ja kannatlikud. Ja kui nad näevad tõelist piibelliku meeleparandust, on nad ka seaduserikkujate ülesehitajad ja taastajad.
Usun, et tänapäevalgi eksisteerib tõelistest karjastest koosnev Eelija kogukond. Mitte kõik jutlustajad pole tagasilangenud või eneseimetlejad. Kuulen üha kasvavast hulgast pühadest karjastest, keda on haavatud ja hüljatud hoolimatute lammaste poolt. Osa neist on sõna otseses mõttes kogudusest välja visatud, kuna nad on kuulutanud pühasid standardeid. Kuid julmemad võtted kõigist teistest on nn. prohveteeringud ja väljaütlemised, mis ei sisalda mingit armu ega lepitavat aspekti neis. Seetõttu, kui kuuled kunagi mõnda „prohvetit“ kuulutamas needusi kellegi üle, võid kindel olla, et ta ei ela Kristuse vaimus. Taolise näol on sageli tegu uhke, iseennast Eelijaks pidava kujuga, kes on täis üleolevust ja himusid. Jumala Sõna ütleb selgelt: „Õnnistage, aga ärge needke!“ (Ro.12:14). Need aga, kes käivad ja külvavad oma sõnadega needust, peaksid värisema järgmiste hoiatuste ees: „Ta armastas needmist - see tabagu teda! Temale ei meeldinud õnnistamine - see jäägu temast kaugele! Ta riietas end needmisega nagu kuuega - see tungigu nagu vesi tema sisemusse ja nagu õli ta kontidesse!“ (Psalmid 109:17-18).
Eelija kogukond hõlmab endas nutvat rahvast ja iga prohvetlik sõna, mis lähtub nende huulilt, lähtub huulilt, mis märjad pisaraist. Murtuses ja jumalikus kurvastuses elavad nad oma elu meeleparanduses. Nad keelduvad vaatamast patule läbi sõrmede ja nad ei karda ühtki inimest ega kuradit, kui tarvis seista Kristuse au eest.
Eelijale ei läinud vähimalgi määral korda, et teda prohvetiks peeti. Ainukene asi, mida ta igatses, oli see, et Jumala austus saaks taastatud ja tagasilangenute südamed pööruks tagasi Issanda poole. Ja kuigi tõelised prohvetid võivad jätta karmi mulje patu suhtes, on nad südamelt armulised, lahked ja kannatlikud. Ja kui nad näevad tõelist piibelliku meeleparandust, on nad ka seaduserikkujate ülesehitajad ja taastajad.
Usun, et tänapäevalgi eksisteerib tõelistest karjastest koosnev Eelija kogukond. Mitte kõik jutlustajad pole tagasilangenud või eneseimetlejad. Kuulen üha kasvavast hulgast pühadest karjastest, keda on haavatud ja hüljatud hoolimatute lammaste poolt. Osa neist on sõna otseses mõttes kogudusest välja visatud, kuna nad on kuulutanud pühasid standardeid. Kuid julmemad võtted kõigist teistest on nn. prohveteeringud ja väljaütlemised, mis ei sisalda mingit armu ega lepitavat aspekti neis. Seetõttu, kui kuuled kunagi mõnda „prohvetit“ kuulutamas needusi kellegi üle, võid kindel olla, et ta ei ela Kristuse vaimus. Taolise näol on sageli tegu uhke, iseennast Eelijaks pidava kujuga, kes on täis üleolevust ja himusid. Jumala Sõna ütleb selgelt: „Õnnistage, aga ärge needke!“ (Ro.12:14). Need aga, kes käivad ja külvavad oma sõnadega needust, peaksid värisema järgmiste hoiatuste ees: „Ta armastas needmist - see tabagu teda! Temale ei meeldinud õnnistamine - see jäägu temast kaugele! Ta riietas end needmisega nagu kuuega - see tungigu nagu vesi tema sisemusse ja nagu õli ta kontidesse!“ (Psalmid 109:17-18).
Eelija kogukond hõlmab endas nutvat rahvast ja iga prohvetlik sõna, mis lähtub nende huulilt, lähtub huulilt, mis märjad pisaraist. Murtuses ja jumalikus kurvastuses elavad nad oma elu meeleparanduses. Nad keelduvad vaatamast patule läbi sõrmede ja nad ei karda ühtki inimest ega kuradit, kui tarvis seista Kristuse au eest.