reede, 30. august 2013

IGNOREERIDES JUMALA SÕNA

Olen kindel, et Joosafat arvas end igati õigesti käituvat, kui tõotas liituda Ahabiga sõjaks. Piibel muide ütleb: „Ja Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda sõna!” (2 Ajaraamatu 18:4). Ta ütles: „Küsigem Issanda nõu selles osas, et mitte tegutseda enne, kui Temalt midagi kuuleme!“

Jumal tegi oma sõna Joosafatile ja Ahabile vägagi selgeks, jätmata vähimatki kahtlust sellest, mida Tema kogu sõjaplaanist arvas: „See on juba ette hukule määratud! Kui lähete, siis iseenda vastutusel, sest lahinguväljal ei oota teid midagi enamat kui vaid kaotus ja surm!“ (2 Ajaraamatu 18:17). Sel hetkel tundus, et Joosafat on isegi valmis kuuletuma tõelisele prohvetlikule sõnumile ja tegema kõik, mis Jumal käskis. Ja ometigi on piibliõpetlased olnud sajandeid hämmingus sellest, mis tegelikult juhtus: vaatamata selgele sõnale Jumalalt, otsustas Joosafat seda ignoreerida!

Mu armsad, te võite uhkeldada palju tahes selle üle, kui väga Jumalat armastate ja kui väga tahate Talle kuuletuda. Aga seni, kuni te ei murra end vabaks jumalakartmatute sõprade pettusest, otsimaks Püha Vaimu tunnetust, ignoreerite te Jumala Sõna täiega!

Sa võid ju saata oma sõpra lahingus, aga niipea, kui asi kriitiliseks läheb, annab ta sind vaenlasele üle. Just see sama juhtus Joosafatiga, kui ta läks sõtta ühes Ahabiga. Õel kuningas sättis asjad nii, et Joosafat saaks surma. Ta käskis Ahabil riietuda oma kuninglikku rüüsse, samal ajal kui ise kandis sõduri rüüd. Ahab arvas, et sel moel ründab vaenlane hoopis Joosafati ja mitte teda. Kuid kui irooniline see ka poleks – Ahab ise sai surma ja seda tänu noolele, mis tungis läbi pisikese prao ta rüüs. Ja korraga oli Joosafat ümbritsetud vaenlase sõdureist, kes olid valmis teda tükkideks rebima. Kuningas teadis, et seisab silmitsi surmaga, mistõttu hüüdis Jumalat appi. Piibel ütleb meile: „Issand aitas teda: Jumal meelitas nad tema kallalt ära.“ (2 Ajaraamatu 18:31).

See sõda oli täielik katastroof. Iisraeli sõjavägi põgenes, kus see ja teine, otsekui lambad ilma karjaseta. Joosafat aga pöördus tagasi Jeruusalemma – sõber Ahab surnud ja sõjavägi lüüa saanud. Ainuüksi Jumala arm oli see, mis teda ennast surmast päästis!

Võin vaid ette kujutada neid mõtteid, mis Joosafati peast läbi käisid, kui ta Jeruusalemma poole tagasi kiirustas: „Oo Jumal, tänu Sulle, et päästsid mu! Nüüd tean, milline oht peitub jumalakartmatutega ühes mestis olemise taga. Ma ei tee seda enam kunagi, Issand! Ei taha enam olla osa sellest ilmalikust süsteemist. See on nüüd läbi!“ 

neljapäev, 29. august 2013

USTAV SÕPRUS

Kui oled Jeesuse järgija – kui oled Temaga vereliinipidi seotud – püüab Saatan tuua su ellu kedagi, kes hävitaks kõik jumalast pärineva su sees! Sa võid nüüd muidugi mõelda, et: „Pea hoogu! Ma ei tahaks küll hakata oma sõprades kahtlema ja neid korraga kahtlustama.“ Kuid kui nad on su tõelised sõbrad, kes sinuga liidetud Kristuse Vaimu läbi, ei pea sa ka kartma oma suhete läbikatsumist nendega. Peaksid kaaluma kõiki oma suhteid Piibli valguses.

On üsna lihtne kindlaks teha, kas su lähedased suhted on Jumalast või külvatud su ellu vaenlase poolt, et sind hävitada. Lihtsalt mõtle oma parima sõbra peale ja vasta järgnevatele küsimustele:
  • Kas ta räägib taga või halvustab teisi? 
  • Vaidleb ta piibli kirjakohtade üle ja väitleb pidevalt, jõudmata eales tõeni? 
  • Nimetab ta jumalakartlikke inimesi „variserideks“? 
  • Peitub ta väljaütlemistes sõnakuulmatuse vaimsust, kadedust ja kahtlustamist? 
  • Pillub ta mürgitavaid märkusi oma abikaasa kohta? 
  • On tal õnnestunud külvata ka sinu meeltesse negatiivseid mõtteid teiste suhtes? 
  • Oled sa liitunud temaga, pritsides mürki nagu tema? 
Kui su sõber vastab ülaltoodud kirjeldusele ja see sõprus on sind kiskunud eemale Jeesusest, võid kindel olla, et Kurat ise on selle inimese su ellu istutanud. Temas on Ahabi vaim, kes on läkitatud hävitama Kristuse tööd sinu sees.

Teisalt aga – tõeline, jumalakartlik sõber seisab alati igas küsimuses Jumala Sõna poolel ja mitte sinu poolel vaid seetõttu, et olete sõbrad. Taoline sõber ei lase sul kibeduse patus praadida. Pigem armastab sind piisavalt, et öelda sulle tõde.

„Sõbra löögid on mõeldud siiralt, aga vihamehe suudlused on võltsid.“ (Õpetussõnad 27:6) 

kolmapäev, 28. august 2013

VAIKNE VÕRGUTUS

Las ma näidata teile, mis juhtub iga Jumala lapsega, kes loob suhteid kibestunud, ebaõige ja mässumeelse isikuga. Sellel on kohutavad tagajärjed. „Hirm Issanda ees valdas kõiki Juuda ümberkaudsete maade kuningriike ja need ei sõdinud Joosafati vastu.“ (2 Ajaraamatu 17:10). Joosafati kuningriik, Juuda, oli rikkalikult õnnistatatud ja edukas ning keegi ei julgenud tõusta selle vastu. Kuid peale seda, kui Joosafat hakkas suhtlema Ahabiga, ütleb Piibel: „Ja Iisraeli kuningas Ahab küsis Juuda kuningalt Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga Gileadi Raamotisse?” Ja Joosafat vastas temale: „Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas! Ma tulen koos sinuga sõtta.” (2 Ajaraamatu 18:3). Joosafat sai vabatahtlikult kaasatud lootusetusse sõtta, millega Jumalal polnud mingit pistmist. Heebrea keeles viitab siinses salmis mainitud sõna „küsima“ vaiksele võrgutamisele. Joosafat lasi end Ahabi poolt „võrgutada“ minema sõtta, öeldes: „Nagu sina, nõnda mina.“ Ehk teisisõnu: „Olen su sõber ja lähen sinuga lõpuni välja. Ma ei vea sind alt, mistõttu võid mu peale kindel olla!“

On keegi su lähedastest sõpradest kibestunud ja täis viha ning vihkamist, püüdes sõdida kellegi või millegi vastu? On ta ehk sõjajalal oma abielu, pere või iseendaga? Ja sina püüad talle Joosafati kombel abi ja julgustust pakkuda? Kui nii, siis ole ettevaatlik, sest peagi oled ise ka selle võrgus! Just nii. Leiad end peagi keset oma sõbra segadust, kus pead varsti seisukoha võtma. Sina aga tunned talle muudkui kaasa, kuni hetkeni, mil’ tal on lahutus käes!

Seetõttu – ole valvel! Sest millal iganes julgustad ja lohutad kedagi, kes mässab, astud Püha Vaimu vastu. Ja see teeb sind kaasosaliseks selle inimese patust. Kui traagiline see ka poleks, liitudes Ahabi sõjaga, kiirendas Joosafat vaid oma sõbra teed hävinguni! 

teisipäev, 27. august 2013

JUMALA VAIMU LÄBIMURRE!

Miika püüab me tähelepanu Vana Testamendi ühe aulisema prohveteeringuga. Ta kuulutas ette inimestest, kes järgivad Issandat uutele karjamaadele: „Ma tahan sind, Jaakob, koguda ühtekokku, ma tahan korjata Iisraeli jäägi; ma panen nad ühte nagu lambad tarasse, otsekui karja oma karjamaale - inimesi on rohkesti.“ (Miika 2:12).

Miika nägi Jumala rahvast vabastatuna; inimesi, kelle südamed löövad ühes rütmis ja kes on nii Jumala Vaimu poolt juhitud, et neid peetakse koguduse poolt usust taganejateks. „Sel päeval, ütleb Issand, kogun ma lonkajad ja korjan hajutatud, ja need, kellele ma olen kurja teinud. Ja ma teen lonkajaist allesjääjad ning väsinuist vägeva rahva. Ja Issand valitseb kui kuningas nende üle Siioni mäel sellest ajast ja igavesti.“ (Miika 4:6-7).

Kes moodustavad selle püha jäägi? Kindlasti mitte uhked ja enesekesksed teenistused; lihvitud ja ülesupitatud tähed. Ei! Need on läbikatsutud inimesed, kes on käinud läbi katsumuste tulest. Nende hulka kuuluvad tundmatud heidikud, keda suurelt ja võimsalt rajatud kogudused ei pea eikellekski. Need on inimesed, kes tõstavad oma hääle korruptsiooni vastu Jumala kojas. Jumal ütleb: „Mina toon nad kõik kokku!“ Kõik inimlikud püüded tuua Jumala teenrid kokku, on asjata. Ainuüksi Jumal saab seda teha. Ja on vaid üks asi, mis toob selle jäägi kokku, pannes neid seisma silmitsi Jumalaga. See on meeltparandav süda, mis liidetud ühte Kristusega.

Jerome, üks algkoguduse esiisasid ja piibliõpetlasi, kirjeldab neid kui „Jumala lapsi, kes omavad meeleparanduslikku hoiakut; kes on üle ilmalikest asjadest ja igatsevad taevasi asju.“ Need on inimesed, kellel on taevalik mõtteviis; kes on tüdinud kerglusest ja kompromissidest ja kes igatsevad pühaduse järele Jumala kojas. Juba praegu on olemas see püha jääk, kes tõusmas esile teiste seast. Iga Jumala mees ja naine, kelle süda on murtud Jumala kojas valitseva patu ja korruptsiooni tõttu, kogeb seda Jumala Vaimu liikumist! Ja selle esiletulek ning läbimurre on peagi sündimas! 

esmaspäev, 26. august 2013

TEMA ARMU RIKKUSED by Gary Wilkerson

„Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda, millega ta meid on ülirikkalikuks teinud…“ (Efeslastele 1:7-8). Mul on tunne, et me kogudustes pole jõudnud hakata veel puudutamagi Tema armu pinnast. Me küll aegajalt ammutame paar sõõmu Tema armukarikast, kuid kogu ülejäänud aja ja teekonna sõltume ikka iseenese võimetest ja jõust.

See pole meie valida, millistes valdkondades peame sõnakuulelikkust üles näitama. Peame tegema seda, milleks Issand meid kutsub. Kui Kristus on öelnud, et peame uuesti sündima, omama usku, paluma ja otsima Tema palet, armastama oma ligimest ja armastama oma naist nagu Kristus kogudust, siis kõik Tema korraldused on „jah“ ja „aamen“. Ometigi eelistavad teatud kogudused olla sõnakuulelikud vaid teatud valdkondades, aga mitte kõigis. Nad rõhutavad evangeliseerimise, sotsiaalse õiguse, poliitilise aktivismi, vaeste teenimise või palve tähtsust ja kuigi nad ise seda ei tunnista, näevad nad teiste koguduste rõhuasetusi vähemana Jumala silmis endi omast.

Kuid ükski kogudus, mis „kütab“ ühe silindriga kaheksa silindri asemel, pole Jumalale meelepärane. Ta lihtsalt ei lase meil ignoreerida teatud käske. Ükski isik või kogudus, kes ei kuuletu Jumala korraldustele, elab sõnakuulmatuses. Samas jälle – täiuslik sõnakuulelikkus pole ka ainuüksi me endi teha. Põhjus, miks rõhutame teatud sõnakuulelikkuse valdkondi oma elus rohkem kui teisi, on selles, et neid on lihtsalt lihtsam täita kui teisi. Võime isegi saada tasu nende täitmise eest, kuid see pole üldsegi mitte asja mõte.

Rõõmurikas ja võidukas elu ei sõltu vähimalgi määral sellest, kas täidame edukalt Jumala korraldusi või põrume neis. See kõik on seotud ainuüksi sellega, kuidas me kuuletume Jumala korraldustele. Lapsena kirikus käies õpetati mulle, et võin tuua esile vaimulikke muudatusi läbi omaenese tahte. Noortejuhid ütlesid meile: „Võite ise end muuta, nii et kiusatused ei tuleks enam tagasi. Võite tõmmata end välja ükskõik, millest!“ Selleks ei kulu just palju aega, et mõista, kui tulutu ettevõtmine see on.

Asja tuum on selles, et mitte me ise ei pea enestes midagi muutma, vaid laskma Jumala armul väestada meid nii, et see toob esile soovitud muutused – nii meis kui meie maailmas.

reede, 23. august 2013

MIIKA PROHVETEERING

Miika oli prohvet, kes nägi kogudust läbi Jumala silmade ja see pani ta hinge nutma ning halama. Ta nägi Vaimus seda, mida Jumal nägi – inimeste, juhtide ja karjaste sügavaid varjatud patte. Ta nägi ebajumalakummardamist! Abielurikkujast kogudust, kes teenis omale abielurikkuja palka. „Sellepärast pean ma kaeblema ja ulguma, käima paljajalu ja alasti…Sest tema haav on ravimatu. Jah, see on jõudnud Juudani, ulatub mu rahva väravani, lausa Jeruusalemmani.“ (Miika 1:8-9). Pange tähele Miika ägamist: „aga Issandalt tuleb õnnetus Jeruusalemma väravasse…sest sinus peitusid Iisraeli üleastumised.“ (Miika 1:12-13).

Miika nägi Jumala rahva seas parandamatut haigust ja ees ootavat kohtumõistmist, millest polnud pääsu. Vaadakem üheskoos, milleks Jumal mässumeelt nimetab ja mis on selle tagajärjed:

  1. Uutmoodi saamahimu skeem, mis töötatud välja Jumala sulaste poolt ning mis seotud raha, rikkuste ja eduga. 
  2. Rõhuasetus iseendal. „Häda neile, kes kavatsevad nurjatust…sest nende käes on võim. Nad ihaldavad põlde ja…kodasid, ja võtavad need ära; nad rõhuvad meest ja ta koda [minu rahvast]" (Miika 2:1-2). 
  3. Prohveti hoiatuste hülgamine ja rahva veenmine selles, et kohtumõistu jutt pole Jumalast, kuna see on vastuolus Tema loomusega! „Ärge kuulutage!”…Ons Issanda Vaim kannatamatu?“ (Miika 2:6-7) 
Valeprohvetid ja röövlitest karjased käskisid Miikal vait jääda! „Ära kuuluta nii palju kohtumõistust! Me oleme Jumala rahvas – Ta armastab meid. Meie üle ei mõisteta mingit kohut.“ Ehk otse öelduna: „Lõpeta! Lõpeta see kohtumõistu jutt Jumala rahva üle! Lõpeta see heade inimeste süüdistamine! See nüüd pole küll Jumalast.“ Kuid pange tähele Miika vastust: „Nad ütlevad mulle: „Nõnda ei kuulutata! Teotus ei ulatu meieni!” (Miika 2:6). Ehk teisisõnu – kui seda sõnumit ei kuulutataks, ei tõuseks ka süüdistus kunagi nende vastu. Aga: „Eks tee mu sõnad head sellele, kes sirgelt käib?“ (Miika 2:7). 

neljapäev, 22. august 2013

AUST AUSSE

Paulus räägib ühest teenistusest, kuhu iga kristlane on kutsutud ja mis ei nõua mingeid erilisi ande või talente. See peab saama osaks kõigile, kes on uuestisündinud – olgu selleks siis pastorid ja juhid või lihtsalt ilmikud. See teenistus on muide iga uskliku esmane kutsumine, millest lähtuvad kõik muud tegemised ja toimetused. Ükski teine teenistus, mis pole sündinud sellest kutsest, ei saa olla Jumalale meelepärane. Siinkohal käib jutt Issanda palge ees olemisest. „…meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas.“ (2Kor.3:18)

Mida see tähendab „vaadelda Issanda kirkust“ ehk au? Paulus räägib siin pühendunud, keskendunud ülistusest. Ajast, mis pühendatud Jumalale ainuüksi selleks, et olla Tema palge ees. Ja siis ta lisab kiiresti: „Sellepärast et meil on selline amet“ (2Kor.4:1). Paulus annab väga selgelt mõista, et Issanda palge ees olemine on teenistus, millele igaüks meist peab pühenduma.

Kreekakeelne tähendus sõnale vaatlema kannab endas väga tugevat sisu. See ei viita ainuüksi pilgu heitmisele, aga „pilgu kinnitamisele“. See tähendab otsust: „Ma ei liigu siit paigast. Ükskõik, mida ma ka ei plaani või ükskõik, mida ka ei püüa saavutada – pean alati minema esmalt Jumala ette.“

Paljud kristlased tõlgendavad valesti seda fraasi „vaatleme peegeldumas“. (2Kor.3:18). Nad mõtlevad koheselt peegli peale, kust Jeesuse pale neile vastu peegeldub. Kuid see pole see, mida Paulus silmas pidas. Ta räägib siin väga keskendunud pilgust; millestki, mis otsekui puurib läbi klaasi, et näha seal taga peituvat paremini. Nõnda samuti peame ka meie „kinnitama oma pilgu“, otsides pingsalt Jumala au Kristuse palgel. Peame sulgema end kõige pühamasse paika ainuüksi ühe igatsusega: vaadelda pingsalt ja suhelda sellise pühendumisega, et see muudab meid.

Paulus ütleb, et inimene, kes sulgeb end ühte paika Kristusega, vaadeldes Teda, saab muudetud. Mis siis juhtub, kui usklik vaatab Kristuse palgesse? Paulus ütleb: „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2Kor.3:18) 

kolmapäev, 21. august 2013

KRISTUSE KUTSE LAODIKEIA KOGUDUSELE

Issand hüüdis kõige viimasele kogudusele, milleks oli Laodikeia kogudus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20).

See on Kristuse viimane kutse oma kogudusele. Sest mingi hetk võtab võimust leiguse vaim ja suured hulgad jäävad lihtsalt külmaks. Kuid Jeesus ütleb oma rahvale: „Ma soovin teha end kuuldavaks. Avage mulle. Laske mind oma salajasse palvekambrisse. Lubage mul rääkida teiega ja teie minuga. Suhelgem omavahel. Sest see on ainukene viis, kuidas saan teid hoida kiusatuse tunnist, mis on tulemas üle kogu maailma.“

Kuid oma ilmutuses räägib Johannes päevast, mil meie Issand ei tunne end enam mahajäetuna. „Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja… ning Jumal ise on nende juures... Ja ta ütles… „Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast.“ (Ilmutuse 21:2-6).

See tähendab vaba ja täielikku suhtlust ilma ühegi eraldava vahemüürita. Ei mingeid tumedaid prille; ei mingit poolikut tunnetust, vaid palgest palgesse suhtlemine! Mõelda vaid, kui auline see on veeta kogu igavik Issandat kiites, kummardudes Tema palge ees. Kuid oled sa kunagi mõelnud, mida taoline imeline „kojuminek“ me Päästja jaoks tähendab? See, et kõik Ta lapsed on kodus ja jagavad vabalt osadust Temaga. Ta paneb meid kõiki istuma ja Tema kõige sügavamast sisemusest voolavad aulise tõe allikad. Nõnda nagu Ta tegi Emmause teel, nõnda alustab Ta meiegi puhul Moosesest ja tutvustab meile kõiki prohveteid. Ta jagab meiega kõiki universumi saladusi ja ilmutab iga väiksemagi plaani. Kõik pimeduse pilved kaovad ja Kristus on meiega igavesti!

Seetõttu – tõeline taevalik rõõm ei kuulu vaid meile, aga ka Talle. Meie suurim rõõm taevas saab olema näha Tema rõõmu, kui Ta suhtleb meiega silmast silma. Me näeme Kristust rahulolevana, kus kõik Tema igatsused on täidetud. 

teisipäev, 20. august 2013

NAD LOOBUSID OMA SÕJAVARUSTUSEST

„Kui Mooses nägi, et rahvas oli ohjest valla (ing.k „alasti“), sest Aaron oli ta valla päästnud kahjurõõmuks nende vaenlastele, siis Mooses astus leeri väravasse ja ütles: „Kes on Issanda poolt, tulgu minu juurde!” (2 Moosese 32:25-26). See väljend „ohjest valla“ on heebreakeelne sõna para, mis tähendab ka „alasti olekut, paljastamist, lahti laskmist“. Ühtlasi viitab see ka „uuele algusele“.

Üks tänapäeva õlle reklaamidest õhutab kaasaja põlvkonda „laskma õhtul vabaks“. Mis teisisõnu tähendab heita kõrvale kõik mineviku moraalsed piirangud, raputada maha kõik seadused ja teha meelehead iseendale. Ajada oma asja ja teha ükskõik mida, mis meele rõõmsaks teeb.

See, et nad Moosese ajal riided seljast heitsid (pääsesid ohjest valla), polnud märk nende rikutusest. Pigem oli see üks märguanne või sõnum, mille nad saatsid paganatele, kes neid jälgisid. Kujutad sa ette amalekke ümbritsevates mägedes, kes nägid seda ebatavalist vaatepilti? Need samad vaenlased, kes olid ennist värisenud Jumala töö ees nende keskel, naersid ja pilkasid nüüd Jumala rahvast, öeldes: „No vaadake neid vaid. Nad on täpselt nagu meie! Nende Jumalal pole mingit mõjujõudu. Nad isegi ei usalda Teda! Nad tahavad lõbutseda ja himustada nii nagu kõik meiegi. Milline silmakirjalikkus!“

Vaid selle ühe ohjest valla olemise –ja alasti olekuga kahandasid nad oma Jumala väärtust jumalakartmatute silmis! Nad jätsid Jumalast mulje, otsekui Ta oleks südametu, julm, abitu ja hoolimatu. Nad mustasid kõikvõimsa Jumala au ja kuninglikkust. Nad polnud enam mingiks eeskujuks ning keegi ei imetlenud, kartnud või austanud neid.

Nad olid pidutsemise nimel langetanud oma sõjavarustuse! Nad seadsid ohtu Jumala päästeplaani nende suhtes. Nad saatsid maailmale sõnumi: „Me ei taha enam sõdida oma vaenlastega! Ei taha osutada pidevat vastupanu! Oleme näinud piisavalt hülgamist, ohvreid, tuleviku lootusi ja kaugel, kaugel sirendavaid õnnistusi. Aga me tahame elada täna ja praegu! Tahame nautida elu ja iseendid! Tahame jätkuvat lusti ja pillerkaari.“

Kogu loo rikutus seisnes aga järgnevas: sellest sai nende uus algus. Ei mingeid võitlusi enam! Ja kui neid ootaski ees raske ja julm kõrb, loobusid nad lihtsalt võitlemast, andes parima, mis neil oli – omaenese jõust. 

esmaspäev, 19. august 2013

ARMU VÄRAV by Gary Wilkerson

Jesaja prohveteeris: „Nad ehitavad üles muistsed varemed, taastavad esivanemate rüüstatud paigad ja uuendavad hävitatud linnad, mis põlvede jooksul on olnud laastatud.“ (Jesaja 61:4). Jesaja tolleaegsed kuulajad ei raalinud välja, millisest vabadusest ja saavutustest ta tegelikult räägib. Jumala rahvas oli põlvkondi elanud käsu all ja oli täiega muserdatud sellest põhjustatud koormate poolt.

Sama kehtis ka Jeesuse ajal elanud inimeste kohta. Nad olid eneste vastu karmid, võttes vastu kõik käsumeelsed koormad, mille religioossed juhid nende õlgadele panid. Seetõttu kõlasidki Jeesuse sõnad nii uudsetena, kui ta Jesajat tsiteerides oma teenistuse välja kuulutas: „Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi.“ (Jesaja 61:1). Jeesus teadis, et armu and teeb meid koheselt vabaks. Ja Ta sõnum polnud mõeldud vaid päästmatutele. Rääkides vangide vabaks laskmisest, rääkis Ta tegelikult usklikele: „Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.“ (Johannese 8:36).

Tänapäeval oleme endi vastu sama karmid kui Jeesuse aegne rahvas. Me näeme armu kui midagi õrna, kerget ja meist kui mööda kulgevat. Kuid arm on võimsaim vägi, mida võid eales oma elus toimimas näha. Samas on see ainus vägi, mis võimaldab tõeliselt käia ja elada koos Jumalaga. Mis mõjutab su palveelu, tunnistamist ja häid tegusid Tema nimel. Ainuüksi siis, kui siseneme Jumala täieliku armu sisse, saab Ta kogudus väe elada ja toimetada aulistes tegudes, mis Ta meie jaoks valmis on pannud.

Olles lugenud seda kõike, püüad sa veel endiselt olla täiuslik? On vaid üks tee täiuslikkuseni: armu värav. Tänu Jeesuse Kristuse, Jumala Poja õigsusele, oled sa Jumala silmis juba täiuslik. Mistõttu sinu ülesanne on mitte enam pongestada selle nimel. Sinu inimlikud pingutused annavad sulle pigem tagasi -kui edasikäigu. Ja tänu sellele magad sa täiega maha Jumala armu. Armu, mis toob vabaduse, rõõmu ja väe teha kõike seda, milleks Jumal sind on kutsunud. Fakt on see, et sa vajad armu armu peale, liikumaks edasi Jeesusega. Mistõttu oma jõupingutuste kahekordistamisel pole mingit mõtet. On aeg hakata uskuma ja usaldama, et Kristusel on kogu arm, mida vajad – igaks elujuhtumiks – et elada selles unikaalses kutsumises, mis Tal sinu elu jaoks on. 

reede, 16. august 2013

JUMALAKARTMATU LIIT

Kuningas Joosafat oli õiglane mees, kes valitses Juuda üle ajal, mil Iisrael lahku löödi. Selle mehe süda oli täielikult kinni Jumalas ja ta oli õnnistatud ning austatud enam kui keegi teine kogu tema põlvkonnas: „Ja Issand oli Joosafatiga, sest ta käis oma isa Taaveti varasematel teedel…“ (2 Ajaraamatu 17:3).

Ometigi on Piiblis öeldud, et Joosafat sõlmis lepingu kurja kuninga Ahabiga, kes valitses Iisraeli põhjapoolse kuningriigi üle: „Joosafatil oli palju rikkust ning au ja ta sai Ahabiga languks.“ (18:1). Piibel ütleb aga Ahabi kohta järgmist: „Ahab tegi Issanda, Iisraeli Jumala vihastamiseks veel rohkem kui kõik Iisraeli kuningad, kes enne teda olid olnud.“ (1Kuningate 16:33).

Sa võid nüüd imestada, kuidas küll selline õiglane kuningas nagu Joosafat, sattus liitu sellise jumalakartmatu mehega? Usun, et selleks oli vaid üks põhjus: see oli osa saatanlikust plaanist hävitamaks õiglast Joosafati! Sest Joosafat oli puhastanud kogu maa kõigist Baali ebajumala kujudest ja lasknud tappa kõik ebajumalate prohvetid. Samas aga Ahabi paheline naine, Iisebel, ülistas Baali, mistõttu ta teadis mida Joosafat oli tema ebajumalatega teinud. Seetõttu ta oli võtnud plaani hävitada see jumalakartlik mees! Iisebel haudus lõksu koos oma pahelise tütrega, kes sulandus vaikselt Joosafati õuedesse. Kohtudes Joosafati poja Jooramiga, pani ta mängu kogu oma sarmi, et võita ta südant, mis ka õnnestus. Jooram otsustas abielluda Ahabi tütrega, paludes selleks oma isa õnnistust, mille too ka rumalast peast andis.

Tänu sellele abielule sisenes kuri Joosafati siseringi ja kuradil oli kindlasti lõbu laialt! Joosafat oleks võinud ju hoiatada oma poega, et valitud pruut on mässaja hing, kes juhib ta eemale Jumalast, kuid ta ei teinud seda. Ta oleks võinud ju öelda, et see suhe tuleb jätta, kus see ja teine, kuid ta ei öelnud sõnagi. Joosafat teadis Jumala Sõna. Oli ju Taavet öelnud täie selgusega: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas.“ (Psalmid 1:1). Joosafat teadis seda ja ometigi ei seisnud selle eest!

neljapäev, 15. august 2013

PARIMAD SÕBRAD

Keda sa pead oma parimateks sõpradeks? Usu või mitte, aga see teema on Jumala jaoks äärmiselt tähtis, sest su sõprussuhted räägivad üsnagi kõvasti – nii Jumalale kui maailmale – sinu südame seisukorrast. „Issand, mida sa arvad mu suhetest? On need Sulle meelepärased?“ Oled sa üldse kunagi mõelnud küsida midagi sellist Jumala käest? Fakt on see, et õige sõber võib osutuda lüliks Jumala õnnistuste ja soosingu juurde, sest ta julgustab sind elama jumalakartlikku elu. Teisalt aga – vale ja jumalakartmatu sõber võib osutuda lüliks kõikvõimaliku kurjuse sisse, juhtides sind kohutavatesse sidumistesse.

Kasutades antud päevasõnas sõna sõber, ei pea ma silmas lähedasi pereliikmeid. Minu definitsioon sõbrast viitab kellelegi, kellega oled lähedalt seotud; kellele sa tavapäraselt oma südant puistad ja saladusi usaldad. Ehk lühidalt öeldes: sõber on keegi, kellega sa jagad oma elu ja räägid ning kelle ees oma hinge välja valad.
Eeldatavasti on sul mitmeid erinevaid sõpruskondi.

„Äriringkond“, mis hõlmab endas nii su kolleege, äripartnereid kui kliente; „sotsiaalne ring“, mis hõlmab neid, kellega suhtled pinnapealselt. Sul võib olla ka sidemeid jumalakartmatute tuttavatega. Apostel Paulus ütleb, et võimatu on kõiki neid kontakte vältida. Vastasel juhul peaksime maamuna pealt üldse lahkuma!
Kuid ringkond, kelle vastu Jumal kõige enam huvi tunneb, on sinu südamesõbrad. Inimesed, keda armastad kõige enam ja kes kõige enam mõjutavad su elu. Teid tõmbab juba loomupäraselt üksteise poole ja te olete valdavalt ka ühel meelel, mistõttu tunnete end turvaliselt avada oma südameid üksteisele.

Piibel hoiatab meid, et me ei tohiks olla teadmatusest Saatana võimalike peibutiste suhtes. Ja üks tema levinumaid rünnakuid me vastu on tuua me sõprade siseringi keegi, kes elab pettuses; kes on põrgu agent ja läkitatud hävitama meid. Saatan kasutab seda nõksu eriti palju just üksikute või kaastundlike kristlaste puhul. Ta püüab tekitada tõmbe pimestatud isiku headuse ja kurjuse vaimu vahel!

„Ärge eksige! „Halb seltskond rikub head kombed [inimesed]” (1 Korintlastele 15:33).

kolmapäev, 14. august 2013

TASU TÄNUGA

Jumal ei kurda kunagi oma vaenlaste võimsuse pärast, kuivõrd oma laste kannatamatuse pärast. Jumal tahab, et toetuksime Tema armastusele, kuna armastus on see printsiip, mille põhjal Ta pidevalt ja ikka ning jälle tegutseb ja millest Ta kunagi ei taandu. Isegi kui Ta kortsutab vahel kulmu ja sõitleb oma huultega või lööb oma käega – ka keset seda kõike põleb Ta süda armastusest ja Ta mõtted meie suhtes on rahu ja headuse mõtted.

Kogu silmakirjalikkus tugineb usaldamatusele ja hing, mis ei suuda sõltuda Jumalast, ei suuda ka olla ustav Talle. Niipea, kui seame kahtluse alla Tema ustavuse, hakkame elama omaenda tahtmiste järgi ja hoolime vaid iseendast. Nagu Iisraeli tagasilangenud rahvas, kes ütles: „Võta kätte ja tee meile jumalaid…sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega…“ (2 Moosese 32:1). Kuidas saab leiduda nurisevas südames üldse armastust Jumala vastu? Piibel nimetab seda „Jumalaga võistlemiseks“. Ainuüksi rumal inimene julgeb leida süüd Jumalas. Jumal kutsub sellist inimest hoidma käega oma suud kinni või vastasel juhul saab ta vallutatud kibeduse poolt.

Ka Püha Vaim on see, kes ägades palub me sees kuuldamatul taeva keelel, paludes samas täielikus kooskõlas Jumala täiusliku tahtega. Lihalik ägamine lähtub aga endiselt mulli sees elavast usklikust ja on mürgiks kõigele. Nurisemine hoidis kogu rahva sisenemast Tõotatud Maale ja hoiab tänapäevalgi suuri rahvahulki Issanda õnnistuste eest. Äga, kui tarvis, kuid hoidku Jumal sind nurisemise eest!

Jumala tõotused, mis meid Tema sõnul kannavad, on kui jääkiht järve peal. Usklik astub sellele täie kindlusega, samal ajal kui uskmatu teeb seda hirmust jää katkimineku ees, mis võib jätta teda vette hulpima. Kui Jumala vastused viibivad, tähendab see seda, et su palve kogub õnnistuste pangas intresse. Jumala pühad olid nii kindlad Tema ustavuses ja tõotustes, et nad rõõmustasid juba enne, kui üldse nägid midagi sündivat. Nad läksid rõõmuga teele, otsekui oleksid juba oma vastused kätte saanud. Jumal tahab, et tasuksime tänuga, enne kui Ta tõotused kätte saame! Püha Vaim on see, kes aitab meil paluda ja kas Ta mitte pole oodatud külaline Jumala trooni ees? Kas Isa tõesti hülgaks oma Vaimu? Mitte iial! See ägamine su hinges pole midagi vähemat kui Jumal ise ja Jumal ei hülga end mitte iialgi! 

teisipäev, 13. august 2013

USUL PEAKS OLEMA HEA MÄLU

Uskova sielu antautuu uskollisuuteen, hyvyyteen ja Jumalan viisauteen sen jälkeen, kun hän on heittänyt taakkansa rukouksessa Herralle. Todellinen uskova jättää vastauksen sorvaamisen Jumalan armolle. Uskova hyväksyy ja ottaa vastaan sen, minkä Jumala valitsee vastaukseksi.

Daavid rukoili ahkerasti perhekuntansa puolesta ja jätti sitten kaikki Jumalan huomaan: ”Eikö minun sukuni ole näin Jumalan edessä? Sillä hän on tehnyt minun kanssani iankaikkisen liiton” (2 Sam.23:5).

Ne, jotka kuvailevat Jumalalle, miten ja milloin hänen pitäisi vastata rukoukseen, oikeastaan rajoittavat Israelin Pyhää. Koska Jumala ai tuo vastausta etuovelle, he eivät tiedä hänen palanneen. He luottavat vain omiin johtopäätöksiinsä, ei lupauksiin. Jumala kuitenkaan ei suostu sitomaan itseään aikaan, tapaan tai vastauksen muotoon. Hän tekee aina ”enemmän, monin verroin enemmän kuin kaikki, mitä me anomme tai ymmärrämme. Hän vastaa terveydellä tai armolla, joka on terveyttäkin parempaa. Hän lähettää rakkautta tai jopa enemmän kuin sitä. Hän vapauttaa tai tekee vieläkin suurempaa.

Hänen halunsa on, että me jätämme pyyntömme hänen voimakkaille käsivarsilleen, heitämme kaikki murheemme hänen päällensä. Silloin voimme mennä eteenpäin rauhassa ja tyynin mielin odottaen hänen vastaustaan. Kuinka surullista, että meillä on niin suuri Jumala ja kuitenkin niin vähän uskoa häneen.

Kun olet maassa ja saatana kuiskii korvaasi, että Jumalan on hyljännyt sinut, sulje hänen suunsa sanoen: ”Paholainen, ei Jumala ole unohtanut, vaan minä. Olen unohtanut kaikki hänen entiset siunauksensa, muutoin en voisi nyt kyseenalaistaa hänen uskollisuuttaan.”

Uskolla pitäisi olla hyvä muisti. Äkkinäiset ja pikaiset sanamme ovat osoitus siitä, että olemme unohtaneet hänen antamansa entiset rikkaudet. Meidän tulisi rukoilla Daavidin kanssa: ”Minä sanoin: tämä on minun kärsimykseni, että Korkeimman oikea käsi on muuttunut. Minä muistelen Herran tekoja, minä muistelen sinun entisiä ihmetöitäsi”(Ps.77:10 - 11). 

esmaspäev, 12. august 2013

VÄESTATUD TEMA ARMU LÄBI by Gary Wilkerson

Jumala arm peab katma ükskõik, mille, milleks Ta meid kutsub. Vaata, kas järgnev nimistu kirjeldab sinu elu koos Issandaga: koormatud, stressis, rõhutud, vaimselt kurnatud, surmväsinud. Need kõik on tulemus sellest, kui püüame kahekordistada oma inimlikke jõupingutusi olla meelepärased Jumalale. Need on selge märk sellest, et käsk ja mitte Jumala arm on mängus.

Sõnum vabadusest, mille Kristus meie jaoks ristil võitis, ei puuduta mitte vaid kadunud hingi, aga ka kõiki usklikke. Ometigi jätkavad paljud kui pilve varjus elamist, arvates, et nad ei anna Jumala poja või tütre mõõtu välja. Nad arvavad, et Jumal armastab neid, kuna Ta peab. Kuid evangeeliumid räägivad hoopis midagi muud. Jeesus kutsus kõik need 12 patust, vigadega, ebatäiuslikku jüngrit enese juurde seetõttu, et tahtis olla nende sõber: „Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.“ (Johannese 15:15).

Jeesus igatseb jagada Isa südant oma sõpradega. Ta tahab seda teha ka sinuga, kui oled otsustanud järgida Teda. Nii et kui sa lähed palves Ta ette või kogudusse, siis Ta ei mõtle endamisi: „Oo ei, jälle sina!“ Hoopis vastupidi! Ta tahab olla koos sinuga ja sinu kõrval; Ta tahab olla su sõber, sest tunneb head meelt sinu üle. Sa võid nüüd mõelda, kuidas see on võimalik? Mitte miski mu elus ei saa olla Talle meelepärane. Aga just seepärast Piibel ütlebki: „Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Roomlastele 10:4).

See on võimatu elada ükskõik, millise seaduse järgi, pikka aega. Võime ju endale korrutada, et: „Homsest hakkan korralikuks. Pean end lihtsalt rajale saama.“, kuid me ei saa. Ja me jääme peagi selle võimatu koorma alla, jõudes oma jõuvarude viimse piirini. Kuid siis on Jeesus juba ootel, pakkudes meile tõelist vabadust.

reede, 9. august 2013

PALVE VÄGI

Niipea, kui kahtleme palve väes, oleme selle juba kaotanud. Vaenlane püüab röövida me lootuse, jättes mulje otsekui palved enam ei toimi. On alles nutikas, püüdes petta meid kõikvõimalike valede ja mõttetute hirmudega. Kui Jaakob kuulis vale uudist selle kohta, et Joosep on tapetud, langes ta suurde meeleheitesse, kuigi tegu oli ju valega. Joosep oli täie elu, tervise ja õitsengu juures, samal ajal kui ta isa leinas kurbuses, olles uskunud suurt valet. Uskumatud hirmud röövivad usklikult rõõmu ja kindlustunde Jumalas. Jumal ei kuule kõiki palveid – Ta kuuleb ainult uskuvaid palveid. Palve on ainukene relv, mis meil on vaenlase vastu ja seda tuleb kasutada täie kindlusega, sest muidu pole meil mingit kaitset Saatana valede eest.

Me arvame, et Jumal pole meid kuulnud, kuna me ei näe mingitki märki vastusest. Kuid võid kindel olla, et mida kauem su palvevastus viibib, seda täiuslikumana see lõpuks esile tuleb. Mida sügavam vaikus, seda võimsam vastus!

Aabraham palus last ja Jumal vastas talle. Samas, kui palju aastaid kulus selleks, enne kui ta võis oma last süles hoida? Iga ustav palve saab Jumalale kuulduks niipea kui see on palutud, kuid sellest hoolimata otsustab Jumal sellele vastata omal ajal ja omal moel. Ajal aga, mil’ ootame Tema tõotuste täitumist, tahab Ta, et tunneksime rõõmu Tema poolt antud tõotustest ega kaotaks lootust. Ühtlasi pakib Ta oma eitavad vastused armastuse pakendisse, et hoida meid langemast meeleheitesse.

„Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrealaste 10:36) 

neljapäev, 8. august 2013

PALVE JA SÕNAKUULELIKKUS

Me läheme vahel palves Jumala ette, otsekui Ta oleks mõni hää rikas sugulane, kes meid toetab ja annab meile kõik, mida eales palume, samas, kui me ise ei liiguta lillegi. Me sirutame palve ajal käed Jumala poole ja seejärel kiirelt tagasi taskusse. Me ootame, et Jumal toimetaks me palvete peale, samal ajal kui ise võtame puhkepoosi sisse ja mõtleme endamisi: „Tal on kogu vägi – minul mitte, mistõttu ma lihtsalt vaatan pealt, kuni Tema kogu töö ära teeb.“ Tundub nagu õige õpetus, aga tegelikult pole seda mitte. Jumal ei kannata ühtegi logelejast anujat oma ukselävel. Nõnda, nagu Ta ei luba meilgi olla heatahtlikud nende suhtes, kes ei viitsi ise tööd teha. „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!” (2 Tessalooniklastele 3:10).

Selles pole midagi ebapiibellikku, kui meie pisaratele lisandub ka higi. Võtame näiteks palvetamise võidu pärast mõne oma salajase himu üle, mis pidevalt pulbitseb me südames. Sa ju ei palu lihtsalt, et Jumal kõrvaldaks selle imemoel, istudes samal ajal ise käed rüpes, lootuses, et see himu lihtsalt kaob? Ükski patt pole veel kadunud kellegi südamest ilma inimese endapoolse panuseta. Nii oli ka Joosuaga. Ta oli öö läbi silmili Jumala ees, ägades Iisraeli lüüasaamise pärast. Kuid Jumal tõstis ta jalule, öeldes: „Tõuse! Miks sa lamad silmili maas? Iisrael on pattu teinud ja on rikkunud ka minu lepingu, mille ma nendega tegin…Tõuse, pühitse rahvast…“ (Joosua 7:10-13)

Jumalal on igati õigus ajada meid jalule ja öelda: „Mis sa loogerdad siin, oodates imet? Kas ma mitte pole käskinud sul põgeneda ainuüksi juba kurja varju eest? Sa pead tegema enamat kui vaid sõitlema oma himu – sa pead ka põgenema selle eest. Sa ei saa rahu enne, kui pole teinud seda, mis öeldud.“

Seetõttu ära süüdista Jumalat su palvete mittekuulmises, kui sina ei kuuletu Tema üleskutsele olla sõnakuulelik. Sest vastasel juhul teotad sa Jumala pühadust, süüdistades Teda sinu eiramises, samal ajal, kui peasüüdlane oled tegelikult sa ise. 

kolmapäev, 7. august 2013

VIIBIVAD JA TAGASILÜKATUD PALVED

„Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.“ (Jaakobuse 4:3).

Jumal ei vasta ühelegi palvele, mis upitaks meid või aitaks kaasa kiusatuste mõjule me elus. Esiteks: Jumal ei vasta ühegi inimese palvetele, kelle süda on täis himusid ja pattu. Kõik vastused sõltuvad sellest, kas viljeleme oma südameis kurjust, himusid ja salajasi patte või mitte. „Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud.“ (Psalmid 66:18). Testimaks seda, kas meie palved on himupõhised või mitte, tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas tuleme toime viibivate või tagasilükatud vastustega. Himudele tuginevad palved nõuavad kiireid vastuseid. Kui himustav süda ei saa kiiresti ihaldatavat asja, hakkab ta niutsuma ja vinguma, kuni minestamiseni välja või hoopis nurisema ja virisema, jõudes lõpuks selleni, et süüdistab Jumalat kurtuses. „Miks me paastume, kui sa seda ei näe?“ (Jesaja 58:3).

Himustav süda ei oska näha Jumala au Tema viivitustes ja tagasi lükkamistes. Samas, kas Jumal mitte ei saavutanud rohkem selle läbi, kui keeldus vastamast Kristuse palvele päästa Teda surmast? Külmajudinad tulevad peale, kui mõtlen, kus me täna küll omadega oleks, kui Jumal oleks sellele palvele vastanud? Jumal oma õigsuses on kohustatud viivitama või tagasi lükkama me palved seni, kuni need on puhastatud kõigest isekusest ja himudest.

Kas võib leiduda mõni lihtne põhjus, miks enamus meie palved takerduvad kuhugile? Võib selleks olla meie pidev flirtimine himude ja salajaste pattudega? Oleme me unustanud, et ainult need, kes puhtad kätelt ja südamelt võivad astuda pühale mäele? Ainuüksi täielik harrastatavate pattude hülgamine lööb taevaluugid valla ja toob esile Jumala õnnistused.

Selle asemel, et alistuda Jumalale, jookseme me aga ühe nõustaja juurest teise juurde, püüdes leida abi meeleheite, tühjuse ja rahutusega toimetulekuks. Kuid see kõik on asjata, kui patt ja himud pole me südameist välja juuritud. Patt on kõigi meie probleemide juur ja rahu saab tulla vaid siis, kui alistume ja hülgame kõik oma salajased patud.

teisipäev, 6. august 2013

LUHTA LÄINUD PALVED

Meil pole vabadust paluda suvaliselt ükskõik, mille pärast, mida meie isekad meeled suudavad välja mõelda, nõnda nagu meil pole ka luba tulla Tema ligiollu ja lihtsalt elada end välja oma kõikvõimalike arvamuste ja segase jutu läbi. Kui Jumal kirjutaks alla kõigile meie palvetele, peaks Ta peagi loobuma oma aust. Seetõttu kehtibki üks palve seadus, mille eesmärgiks on praakida välja kõik enesekesksed palved, andes samal ajal siirastele palvetajatele siiski võimaluse paluda täie kindlusega. Ehk teisisõnu: me võime paluda ükskõik, mille pärast, seni kuni see ühtib Jumala tahtega. „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid.“ (1 Johannese 5:14).

Jüngrid ei palunud Jumala tahte kohaselt, kui nende palved olid täis kättemaksuhimu. Nad kaeblesid Jumala ees järgnevalt: „Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?” Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid.“ (Luuka 9:54-55).

Oma suurimas hädas anus Iiob Jumalat, et Ta võtaks temalt elu. Aga mis siis, kui Jumal olekski seda teinud? Taoline palve oli vastuolus Jumala tahtega. Jumala Sõna hoiatab meid: „Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees.“ (Koguja 5:2).

Taaniel palus aga õigel moel. Esmalt pöördus ta Jumala Sõna poole, uurides Jumala tahte ja mõtete kohta. Seejärel, olles saanud selged juhised ja kindluse Jumala tahe osas, jooksis ta täie kindlusega Jumala trooni ette. „Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega…“ (Taaniel 9:3).

Me teame liigagi palju sellest, mida meie tahame, kuid liiga vähe selle kohta, mida Jumal tahab. Seetõttu lähebki enamus meie palveid luhta, kuna pole joondunud Jumala tahtega.

esmaspäev, 5. august 2013

ARM JA VASTUTUS by Gary Wilkerson

Mul on töö juures üks vaikimisi toimiv süsteem; üks refleks, mis hakkab tööle siis, kui olen jäänud veidi kaugemale Jumalast. Pean siinkohal silmas oma kalduvust hakata pigem sebima ja toimetama, kui et toetuda Jumala armule taastamaks oma osadust Temaga.

Usun, et enamusel meist on taoline süsteem, mis on ka põhjus, miks Paulus rõhutab ikka ja jälle Jumala armu olulisust läbi kogu Uue Testamendi. Ta raiub lausa täht tähe haaval, kui oluline on mõista ja omada armu selleks, et omada õiget suhet Jumalaga. Samas aga toimib meis ka see vaikesüsteem pidevalt edasi – see kange tõmme katta oma puudujäägid tegudega. Põhjus, miks kõnelen armust nii tihti, on selles, et ma vajan seda! Aegajalt mu kogudus arvab, et pingutan sellega juba üle, sest inimesed ütlevad mulle: „Ma tean küll, et elan armu all, aga mis siis minu vastutus ja osa on?“ Hea küsimus. Millist osa me mängime armu lepingus, kus Jumal on täitnud juba kõik vajalikud sätted meie päästeks?

Paljude me jaoks ei oma armu tähendus mingit mõju ega väge me igapäeva eludes. Me teame, et Jumal on kinkinud meile läbi oma Poja ja Püha Vaimu palju kalleid ja väärtuslikke ande, mistõttu arvame, et need ei tohiks kunagi otsa saada. Kui aga saavad, oleme üllatunud. Samas aga ei tähenda see seda, et oleme paadunud patused ja Jumal raputab kõige selle peale kurvalt pead.

Me veename iseendid, et oleme enamaks võimelised, mistõttu pingutame täiest väest, et palvetada, lugeda Piiblit ja olla kaasas jumalariigi tööga. Me teeme kõiki neid asju, teades samas rohkem kui hästi, et ükski neist asjadest ei taasta meile paremat positsiooni Jumala ees. Kas me tõesti arvame, et enamad teod on need, mida Jumal meilt ootab? Et 2 tundi palvet mõjub paremini kui 1 tund? Kas Ta tõesti tahab, et oleksime rohkem hõivatud?

Püüdest päästa iseennast tuleb esile vaid kaks asja. Esiteks – me väldime seismast silmitsi oma patususega. Teiseks, mis muide on palju hullem – me röövime iseendilt võimaluse ammutada Jumala sügavaist armuallikaist. Paulus seisis selle dilemmaga silmitsi juba algkoguduse aegadel. Kui Galaatia koguduse kristlased püüdsid olla Jumalale meelepärased läbi käsutegude, ütles Paulus neile: „Oh mõistmatud galaatlased, kes on teid ära sõnunud, teid, kelle silme ette Jeesus Kristus oli joonistatud ristilööduna? Ma tahan teie käest teada ainult seda, kas te saite Vaimu Seaduse tegude tõttu või ususõnumi kuulamise tõttu.“ (Gal.3:1-2). Ehk teisisõnu küsis Paulus: „Kas te tõesti arvate, et suudate oma tegudega ületada risti töö?“

reede, 2. august 2013

IISRAELI „PAHARETID“

Kes on need tõelised paharetid tänapäeva jumalakojas? See pole mitte Eelija kogukond, kes ohkab ja nutab koguduse jõledate tegude pärast. Need pole mitte need, kes paljastavad patu ja tunnistavad religioossete juhtide kurjade tegude vastu ja nende vastu, kes Siionis lõdvalt elavad. Ei. Kõik lahknevused on tingitud kompromissidest. Kõik jamad koguduses on tingitud Issanda käskude hülgamisest ja neist taganemisest. „Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.“ (Jaakobuse 3:16).

Paulus hoiatab meid vendade eest, kes „tekitavad lõhesid“ ja kellest tuleb eemale hoida (Ro.16:17). Kuid kes olid need, kes „tekitasid lõhesid ja pahandusi õpetuse vastu“? Need polnud keegi muu kui enesekesksed ja tagasilangenud kujud, kes „teenisid vaid oma kõhtu“ (Ro.16:18). See tõestab, et lõhenemised on tingitud uhkete, ülbete ja enese huvide eest väljas olevate isikute poolt. Paulus ütles: „nad petavad libedate sõnade ja ilukõnedega lihtsameelsete südameid.“ (Ro.16:18). Need, kes suhtuvad vabalt patu küsimustesse, vaadates mööda kurjadest tegudest ja ühtsusest, ongi lõhede tekitajad. Kuid tõelist Kristuse ihu pole kunagi saadud ega saada ka tulevikus lõhestada. Need, kes elavad pühas liidus Kristusega, on juba ka omavahel ühendatud. Kuid patt on see, mis lahutab!

Paulus ja Siilas toodi Filipi linna võimukandjate ette, olles süüdistatud „segaduse tekitamises“ (Ap.16:20). Tänu väidetavale jamale, mida nad väidetavalt põhjustasid, peksti nad läbi ja visati vangikongi. Mis see nii ütlemata kirjeldamatu segadus ja jama siis oli? Paulus ja Siilas olid ajanud ühe orjatari seest välja lausuja vaimu, kes „tõi oma isandatele palju kasu ennustamisega“ ja „kui nüüd orjatari isandad nägid, et nende kasulootus on kustunud, haarasid nad Pauluse ja Siilase ning vedasid nad turule ülemate juurde.“ (Ap.16:16, 19).

Niipea kui kellegi huvid saavad rikutud, tõuseb koheselt kisa: „Tüli tegijad! Lahkmeel! Oht ühtsusele!“ Paulus ja Siilas paljastasid religioosse väljapressimise ja deemonliku pettuse, mis kõik toimusid religiooni sildi all. See oli vägagi kasumlik skeem teatud valitud seltskonnale, kes teadis, kuidas heausklikke rahvahulki alt vedada. Kuid mis tõstatas selle kisa: „Lahkmeel!“? Puhastuse ärkamine. Need, kes süüdistasid Paulust ja Siilast erimeelsuste külvamises, omasid teisi motiive, keeldudes meeleparandusest ja pühaduses käimisest.

Jumal, anna meile rohkem Iisraeli „paharette“, kes ei karda tõusta religioosse silmakirjalikkuse ja sõnakuulmatuse vastu! 

neljapäev, 1. august 2013

EELIJA

Eelija viha Iisraeli rahva pattude pärast oli nii suur seetõttu, et ta armastas nii väga Jumala rahvast. Ta ei vihanud inimesi, aga ta vihkas nende pattu. Ta ei igatsenud kättemaksu, vaid ta süda igatses nii väga, et Iisraeli rahvas pööruks tagasi Jumala poole. Selleks, et mõista seda vaimsust ja väge, mis Eelija üle oli, pead sa kuulma tema südantlõhestavat appihüüdu Karmeli mäel: „Vasta mulle, Issand! Vasta mulle, et see rahvas saaks teada, et sina, Issand, oled Jumal ja et sina pöörad tagasi nende südamed!” Siis Issanda tuli langes alla…Kui kogu rahvas seda nägi, siis heitsid nad silmili maha…” (1Kuningate 18:37-39).

Eelijale ei läinud vähimalgi määral korda, et teda prohvetiks peeti. Ainukene asi, mida ta igatses, oli see, et Jumala austus saaks taastatud ja tagasilangenute südamed pööruks tagasi Issanda poole. Ja kuigi tõelised prohvetid võivad jätta karmi mulje patu suhtes, on nad südamelt armulised, lahked ja kannatlikud. Ja kui nad näevad tõelist piibelliku meeleparandust, on nad ka seaduserikkujate ülesehitajad ja taastajad.

Usun, et tänapäevalgi eksisteerib tõelistest karjastest koosnev Eelija kogukond. Mitte kõik jutlustajad pole tagasilangenud või eneseimetlejad. Kuulen üha kasvavast hulgast pühadest karjastest, keda on haavatud ja hüljatud hoolimatute lammaste poolt. Osa neist on sõna otseses mõttes kogudusest välja visatud, kuna nad on kuulutanud pühasid standardeid. Kuid julmemad võtted kõigist teistest on nn. prohveteeringud ja väljaütlemised, mis ei sisalda mingit armu ega lepitavat aspekti neis. Seetõttu, kui kuuled kunagi mõnda „prohvetit“ kuulutamas needusi kellegi üle, võid kindel olla, et ta ei ela Kristuse vaimus. Taolise näol on sageli tegu uhke, iseennast Eelijaks pidava kujuga, kes on täis üleolevust ja himusid. Jumala Sõna ütleb selgelt: „Õnnistage, aga ärge needke!“ (Ro.12:14). Need aga, kes käivad ja külvavad oma sõnadega needust, peaksid värisema järgmiste hoiatuste ees: „Ta armastas needmist - see tabagu teda! Temale ei meeldinud õnnistamine - see jäägu temast kaugele! Ta riietas end needmisega nagu kuuega - see tungigu nagu vesi tema sisemusse ja nagu õli ta kontidesse!“ (Psalmid 109:17-18).

Eelija kogukond hõlmab endas nutvat rahvast ja iga prohvetlik sõna, mis lähtub nende huulilt, lähtub huulilt, mis märjad pisaraist. Murtuses ja jumalikus kurvastuses elavad nad oma elu meeleparanduses. Nad keelduvad vaatamast patule läbi sõrmede ja nad ei karda ühtki inimest ega kuradit, kui tarvis seista Kristuse au eest.