ÜKS KOMPROMISSITU KLAUSEL
„Nad matkasid läbi Amfipolise ja Apolloonia ning tulid Tessaloonikasse, kus oli juudi sünagoog. Ja Paulus astus oma harjumust mööda nende juurde sisse ning arutles ja väitles nendega kolmel hingamispäeval Pühakirja üle, selgitades ja tõestades, et Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma: „Tema ongi Messias - see Jeesus, keda mina teile kuulutan.” (Apostlite teod 17:1-3).
Tessaloonika sünagoogi juhid olid eeldavasti aastaid pidanud vaikseid koosolekuid, ilma, et keegi oleks neid selles häirinud. Nad õpetasid targal moel Jumala Sõna ja jätsid väliselt väga püha mulje. Siis aga tuli Paulus mängu – see segaduse tekitaja ja kuulutades vaid 3 nädalat Kristusest ja Tema kuningriigist, pööras kogu Tessaloonika pea peale. Ta teadis juba kogemusest, et vaid vähesed panevad tähele Kristuse üsna kõrgeid nõudeid esitavat sõnumit ning enamus pole valmis loobuma oma kõvasti juurdunud religioossetest traditsioonidest. Ühtlasi teadis ta sedagi, et nad kogevad kadedust ja viha kõige suhtes, mis häirib nende vanu teguviise. Paulus ütles, et tema evangeeliumi kuulutus käis läbi suurte võitluste (vastuseisu ja väitluste): „Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud…andis Jumal meile siiski julguse kuulutada Jumala evangeeliumi suure võitlusega.“ (1 Tessalooniklastele 2:2). Aga mis põhjustas seda lausa vägivaldset vastuseisu? Polnud ju Paulus ja Siilas mingid räuskajad või provotseerijad ega ka mingid koguduste röövlid.
Paulus kirjutas hiljem neile, kes Tessaloonikas otsustasid Issandat järgida, järgmist: „Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega pettusest…me ei räägi, et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub. Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks…vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi; nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks.“ (1Tessalooniklastele 2:3-8). Kõik need religioossed kujud, kes olid aastaid käitunud väliselt nii väljapeetult ja otsekui Jumalat armastavatena, läksid nüüd täiega marru. Neist sai üks vihane jõuk, kes häiris ja solvas nii linnarahvast kui selle valitsejaid (vt Apostlite teod 17). Kõigi nende rahutuste põhjustajaks oli vaid see üks kompromissitu klausel: „Keegi teine on kuningas…Jeesus.“ (Apostlite teod 17:7).
Tessaloonika sünagoogi juhid olid eeldavasti aastaid pidanud vaikseid koosolekuid, ilma, et keegi oleks neid selles häirinud. Nad õpetasid targal moel Jumala Sõna ja jätsid väliselt väga püha mulje. Siis aga tuli Paulus mängu – see segaduse tekitaja ja kuulutades vaid 3 nädalat Kristusest ja Tema kuningriigist, pööras kogu Tessaloonika pea peale. Ta teadis juba kogemusest, et vaid vähesed panevad tähele Kristuse üsna kõrgeid nõudeid esitavat sõnumit ning enamus pole valmis loobuma oma kõvasti juurdunud religioossetest traditsioonidest. Ühtlasi teadis ta sedagi, et nad kogevad kadedust ja viha kõige suhtes, mis häirib nende vanu teguviise. Paulus ütles, et tema evangeeliumi kuulutus käis läbi suurte võitluste (vastuseisu ja väitluste): „Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud…andis Jumal meile siiski julguse kuulutada Jumala evangeeliumi suure võitlusega.“ (1 Tessalooniklastele 2:2). Aga mis põhjustas seda lausa vägivaldset vastuseisu? Polnud ju Paulus ja Siilas mingid räuskajad või provotseerijad ega ka mingid koguduste röövlid.
Paulus kirjutas hiljem neile, kes Tessaloonikas otsustasid Issandat järgida, järgmist: „Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega pettusest…me ei räägi, et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub. Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks…vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi; nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks.“ (1Tessalooniklastele 2:3-8). Kõik need religioossed kujud, kes olid aastaid käitunud väliselt nii väljapeetult ja otsekui Jumalat armastavatena, läksid nüüd täiega marru. Neist sai üks vihane jõuk, kes häiris ja solvas nii linnarahvast kui selle valitsejaid (vt Apostlite teod 17). Kõigi nende rahutuste põhjustajaks oli vaid see üks kompromissitu klausel: „Keegi teine on kuningas…Jeesus.“ (Apostlite teod 17:7).