SÜDANTMURDEV MEELEPARANDUS
„…ja kogu rahvas vastas käsi tõstes…Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha…Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi. Ja Nehemja…ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: „See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!” Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.“ (Nehemja 8:6-9).
Rahva esmane reaktsioon Jumala Sõnale oli elevus ja rõõm! Nad hüüdsid: „Aamen, aamen ja tõstsid oma käed.“ Taavet ütles: „Tõstke oma käed pühamu poole ja tänage Issandat!“ (Psalmid 134:2). Samas tõi aga see sama Sõna neid peagi silmili maha. See ongi tõeline meeleparandus, kui Jumala Sõna meid silmili maha toob. „Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha…Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.“ Nad värisesid Jumala Sõna ees, seejärel aga võtsid selle oma südameisse vastu ja parandasid meelt!
Kui Püha Vaimu ärkamine tuleb, ei pea kristlased enam vimma; nad ei klatši üksteist taga ega leia teineteises süüd. Nad ei püüa oma kogudust ega pastoreid „korda teha“. Nad ei vahi lihtsalt niisama suu ammuli telekat! Ei! Nad on silmili Jumala ees ja nutavad, sest Jumala Sõna on saanud nad enda haardesse. Nad ei mõista enam kedagi hukka ega vaata teiste peale. Jumala Sõna on toonud nad patutunnetusele ja arusaamisele, et nad isegi ei vea välja.
Apostel Paulus kirjeldab Roomlastele 12:9-21 tõeliselt meelt parandanud inimeste tunnuseid. Ta alustab, öeldes: „Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!“ (Roomlastele 12:9-12).
Rahva esmane reaktsioon Jumala Sõnale oli elevus ja rõõm! Nad hüüdsid: „Aamen, aamen ja tõstsid oma käed.“ Taavet ütles: „Tõstke oma käed pühamu poole ja tänage Issandat!“ (Psalmid 134:2). Samas tõi aga see sama Sõna neid peagi silmili maha. See ongi tõeline meeleparandus, kui Jumala Sõna meid silmili maha toob. „Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha…Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.“ Nad värisesid Jumala Sõna ees, seejärel aga võtsid selle oma südameisse vastu ja parandasid meelt!
Kui Püha Vaimu ärkamine tuleb, ei pea kristlased enam vimma; nad ei klatši üksteist taga ega leia teineteises süüd. Nad ei püüa oma kogudust ega pastoreid „korda teha“. Nad ei vahi lihtsalt niisama suu ammuli telekat! Ei! Nad on silmili Jumala ees ja nutavad, sest Jumala Sõna on saanud nad enda haardesse. Nad ei mõista enam kedagi hukka ega vaata teiste peale. Jumala Sõna on toonud nad patutunnetusele ja arusaamisele, et nad isegi ei vea välja.
Apostel Paulus kirjeldab Roomlastele 12:9-21 tõeliselt meelt parandanud inimeste tunnuseid. Ta alustab, öeldes: „Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!“ (Roomlastele 12:9-12).