kolmapäev, 1. oktoober 2014

VAIKSED TUNNISTAJAD?

Paulus keeras kõik pea peale, kuulutades ülestõusmise väes Jeesusest kui Kuningast. Ta tegi seda „turul iga päev nendega, kes tema juurde juhtusid…Sest ta kuulutas neile evangeeliumi Jeesusest ja ülestõusmisest.“ (Apostlite teod 17:17-18). Kui üldse on mingit kohta, kus kristlased oma valgust kõige enam varjavad, on selleks nende töökoht. Suurel hulgal kristlasi kuulutavad kogudustes oma meeletut armastust Jeesuse vastu, kuid niipea, kui tööle lähevad, on vait kui sukad, häbenedes oma Kristust!

Miks valitseb siis kristlaste seas, kes muidu palvetavad, uurivad innukalt Jumala Sõna ja elavad püha elu, selline argpükslik vaikus? Aga seetõttu, et vastupidiselt Paulusele, me südamed ei sütti, kui näeme inimesi enda ümber andumas ebajumalateenistusele (vt Apostlite teod 17:16). Ja katsugu meist keegi öelda: „Aga Paulus oli ju jutlustaja. Ta oligi selle töö jaoks kutsutud!“ Me kõik oleme Kristuse saadikud ja keegi meist ei tohiks oma valgust vaka alla hoida. Tolle aja ateenlased olid samasugused inimesed nagu need, kellega koos töötad, kellel ei ole muuks aega „kui vaid rääkida ja kuulata midagi uut.“ (Ap.17:21). Sama seis on ka meie rahva seas täna: enamus su töökaaslastest on pühendunud ebajumalateenistustele, tagarääkimisele ja kõikvõimaliku üleloomuliku surra-murraga tegelemisele.

Kuid Paulust ei heidutanud selle olukorra tõsidus. Ta polnud pabinas Saatana haarde tõttu selle linna üle, sest ta teadis, et tal on salarelv selle vastu: ülestõusmisväe evangeelium! Paulus tõstis oma silmad sellelt, mida Saatan oli korda saatnud ja keskendus sellele, mida Jeesus kõik suudaks oma ülestõusmisväes! Tal oli ükskõik, et teda lihtsalt „mulisejaks“ ehk mõttetuks muidusööjast jutlustajaks peeti.

Kas sind on ka kunagi „mulisejaks“ kutsutud? Ehk on sullegi keegi öelnud: „Lõpeta mu õiguste piiramine. Lõpeta oma usu pealesurumine. Ära püüagi mind panna uskuma nii nagu sina usud!“ Ükski taolistest pilgetest ei peatanud Paulust, seda ta süda veritses selle rahva pärast. Ta teadis, et kui ta ei astu Kristuse looga välja, hukkuvad need inimesed oma pattudes.

Ainuüksi õigesti elamisest või „eeskujuks olemisest“ ei piisa. Oleme liiga kaua varjunud selle vana klišee taha: „Las me teod rääkida kõvemini kui me sõnad!“ Me väidame end küll olevat vaiksed tunnistajad, kes elavad välja Jeesuse elu, kuid me tunnistus peaks hõlmama ka väljaöeldud sõnu, sest „valvurid tõstavad häält!“ (Jesaja 52:8) ja „Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?“ (Roomlastele 10:14).