reede, 3. oktoober 2014

TEMA VÄE VÕIMSUS

Ma saan kirja teel paljudelt kristlastelt kõikvõimalikke prohveteeringuid ja „Vaimu poolt antud“ ilmutusi, kes väidavad, et nad veedavad päevi, nädalaid ja lausa kuid palves. Üks mees palus, et ma aitaks ta naise tagasi õigele teele, kuna ta käivat ja kuulutavat kõigile, kuidas ta olla surnud ja taevasse läinud; tantsinud seal koos Jeesusega ja läinud seejärel ühes Temaga langevarjuhüpet tegema! Naine ütles, et sai selle ilmutuse peale tundide pikkust palvet.

Miks pole need kallid rahva seas, kuulutamas neile ülestõusnud Jeesust? Miks kulutavad nad oma aega teiste noomimisele, omamata mingitki valu kadunud hingede pärast? Parim ravi kerge hullumeelsuse vastu, on minna patuste sekka ja jagada nendega Jeesuse armastust. Me kõik palume: „Püha Vaim, tule!“ Aga mille jaoks? Lihtsalt selleks, et õnnistada meid ja täita me vajadused? Või hoopis selle jaoks, et varustada meid ja ilmutada meile Issanda murtud südant? Jeesuse viimased sõnad enne siit maa pealt lahkumist olid: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Markuse 16:15).

Me oleme palunud selle pärast, et otse Time Square’i koguduse kõrval olev baar kinni pandaks. Baari omanik ütles meile: „Te olete suures jamas ja teil pole aimugi, kellega teil on tegu!“ Ei! Hoopis temal pole aimu, et tal on tegu Jeesusega, kes ütles: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.“ (Matteuse 28:18). „Nii võime julgesti öelda: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?” (Heebrealastele 13:6). Pauluse palve oli: „…et te teaksite…milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses…kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik…“ (Efeslastele 1:18-22).

Saatan on tekitanud osades teis hirmu. Hirmu langemise, salajase patu või mingi jälitava harjumuse ja inimeste ees. Kuid Jumala Sõna ütleb: „Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.“ (Jaakobuse 4:7). Mitte sina pole see, kes peab põgenema! „Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale…Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal…ta tõstab mu üles kaljule.“ (Psalmid 27:3, 5).