reede, 10. veebruar 2017

AHNE JA TÄNAMATU

Kui sa oma kahtlustega ei tegele, sattud sa toriseva vaimu ohvriks. Sa elad ja sured torisedes, kuna sa lihtsalt ei suuda oma kahtlustest jagu saada. Need tuleb koos juurtega välja juurida!
Ainuüksi 3 päeva peale iisraellaste vabanemist Egiptusest, seisid nad silmitsi uue proovilepanekuga. Nad olid just äsja laulnud, kõlistanud tamburiine ja tunnistanud kõikväelise Jumala jõust ning väest. Nad uhkeldasid sellega, kuidas Jumal neid hoiab ja juhib, kuniks nad jõudsid Maarasse, mis tähendab tõlkes „kibeduse vett“.
See on näide sellest, kuidas Jumal laseb meil jätkuvalt kogeda üht kriisi teise järel, kuniks me lõpuks mõistame nende taga peituvat õppetundi, mida Ta püüab meile anda. Kui aga keeldume sellest õppimast, annab Ta meid üle me kibeduse kätte. „Nad…käisid kõrbes kolm päeva ega leidnud vett…Ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: „Mida me joome?”“ (2 Moosese 15:22, 24). 
Pühapäeval oli neil kõigil ütlemata tore – nad laulsid, tantsisid ja kiitsid Jumalat! Kuid kolmapäevaks olid nad raskustes – silmitsi järjekordse kriisiga ja omadega õhtal. Kuidas nad küll nii kiiresti oma kindluse kaotasid? Aga seetõttu, et nad polnud seda kunagi kogenudki! Nad polnud tegelikult kunagi rajanudki kindlat alust eneste jalge alla. Nii et nad põrusid oma proovilepanekus taaskord. Nad polnud oma eelmistest kriisidest midagi õppinud ja magasid taaskord maha võimaluse paista välja oma Jumala suurust. Nad võtsid Tema headust isegi iseenesestmõistetavana. Neil polnud toitu, mistõttu Jumal saatis neile taevast mannat. Ta lasi vuttidel sadada alla taevast, kuhjates need pea 1-meetriseks hunnikuks kokku. Kuid ei vähimatki tänusõna Ta rahva poolt. Selle asemel muutus rahvas hoopis ahneks, kogudes kiivalt kokku kõik, mille Jumal oli neile andnud. Seejärel muutusid nad aga kangekaelseteks!
Kui piinlik käia ühest kriisist teise ja mitte midagi õppida neist. See kannab endaga kaasas üht needust, mis annab sind üle nurisemise vaimu alla.