esmaspäev, 13. veebruar 2017

JOOKSE, ET VÕITA! - Gary Wilkerson

Jisreel oli linn, mis oli lahingutes edukas tänu oma kiiretele sõjavankritele. Sõjavankrid sümboliseerivad inimese enda jõudu ning tähistavad võimekust kihutada edasi täie kiiruse ja väega. Meil tänapäeval valitseb ka „sõjavankrite elustiil“, kus püüame mugavuste ja kerguse abil kõik oma vajadused rahuldatud saada. Ja kui midagi teha tahame, laseme aga käia ja teeme selle ära. 
Sõjavankrite elustiil võib tunduda kütkestavana kristlastele, kes peavad oluliseks edukuse standardeid – materiaalset rikkust, turvatunnet ja mugavust. Tõeline Jumala sulane aga ei pea neid kõige olulisemaks. Tema igatsuseks on eelkõige kuulda oma Issanda häält ja tunda muret Tema kuningriigi asjade pärast. Taolisele Kristuse järgijale saab juba usuelu alguses selgeks, et otsides esiti Jumalat, antakse talle kõike muud (toidust, riideid ja peavarju) pealekauba. (vt Matteuse 6:33).
Eelija oli targem ega ajanud taga maailma allikaid. Kujuta ette vaatepilti, kus ta pöördus kuningas Ahabi poole, kes istus oma uhkes briljantses tõllas ja vaatas alla selle tühise prohveti peale. Kuid Eelija kuulutas talle julgelt: „Rakenda hobused ette ja mine!” (1 Kuningate 18:44). Kuid järgmiseks võime juba lugeda: „Ja Issanda käsi tuli Eelija peale: ta pani enesele vöö vööle…ja (ta) jooksis Ahabile ette Jisreeli teelahkmeni.“ (salm 46). See jumalamees jooksis mitmeid kilomeetreid tõllast ette! Kuidas küll Eelija seda suutis? Tänu sellele, et ta „pani enesele vöö vööle“, mis tähendab, et ta valmistas end selleks võidujooksuks.
Kui Peetrus räägib meile 1 Peetruse 1:13 mõistuse niuete vöötamisest, annab ta meile teada, et peaksime valmistama end võistluseks, kinnitades oma usku ja usaldust Jumalas. Apostel Paulus kasutas aga võidujooksu kuvandit kui pilti kristlikust elust.Ta ütles oma viimases kirjas: „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.“ (2 Timoteose 4:7). Meiegi võime jõuliselt joosta ja võita auhinna, kui vaid end võidujooksuks korralikult ette valmistame.