esmaspäev, 27. veebruar 2017

MEIE EI SUUDA, KUID TEMA SUUDAB - Gary Wilkerson

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Matteuse 11:28). Paljud arvavad, et Jeesus esitab siin kutse suurtele rahvahulkadele, kes kõik on haiget saanud, kuid selles peitub nii palju enamat kui vaid kutse. Ta ütleb meile, või veelgi enam – annab korralduse – tulla Tema juurde, sest ainuüksi Tema saab pakkuda me hingedele rahu, mida nii väga vajame.
Ons’ see üldse võimalik „tulla Tema juurde“ iseenese jõus? Jeesuse sõnadele tuginedes mitte. „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa…“ (Johannese 6:44). Miks peaks Jeesus käskima meil teha midagi, mida me nagunii ise ei suuda? Ta annab meile sellega ühe olulise õppetunni. Ühe sellise, mis on eluoluline me kristliku elu jaoks. See pole nii, et kui meile antakse mõni korraldus, siis me pumpame end üles, öeldes: „Ma saan sellega hakkama! Võid mulle loota, Issand!“ Seda tehes oleme jamades juba enne, kui millegagi alustadagi jõuame. See evangeeliumis antud käsk paljastab me võimetuse. Jumal teeb seda teadlikult, sest ilmutades meile oma tahet, näitab Ta meile ühtlasi ka me võimetust täita seda omas jõus.
Kuid kas pole imeline, et igale Jeesuse võimatule korraldusele järgneb ka tõotus? Niipea, kui Ta on öelnud: „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa“, ütleb Ta ka kohe järgi: „…ja mina äratan ta üles viimsel päeval.“ (Johannese 6:44). Jumal tõmbab  meid enese ligi, kuid ühtlasi ka äratab meid uude, ülestõusmise ellu. Uus elu tuleb ainuüksi Tema kaudu.
„Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.“ (Johannese 3:21).  Mulle meeldib, kuidas ingliskeelse Piibli King James Version selle salmi viimast osa tõlgib: „Et Jumala teod, mis on sepitsetud Temas, saaksid avalikuks.“ Jumal on see, kes teeb oma tööd me sees. Ja niipea, kui Ta ilmutab meile meie võimetust, ilmutab Ta meile ka oma võimekust ja tahet seda kõike korda saata.