reede, 20. mai 2011

ANNA MULLE KÕIK OMA HOMSED

Jumal ilmus Aabrahamile ühel päeval ja andis talle imepärase korralduse: "Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!” (1 Moosese 12:1)

Milline võrratu lugu! Jumal otsustas valida välja ühe mehe ja ütles talle: ”Ma tahan, et sa tõuseks ja läheks, jättes maha kõik, mis sul on: oma kodu, oma sugulased, isegi oma maa. Ma tahan saata sind ühte paika ja ma juhatan sind kogu teekonna vältel, et sa sinna jõuaksid.”

Kuidas Aabraham vastas sellele Jumala võrratule kutsele? ”Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.” (Heebrealastele 11:8)

Mis oli Jumalal plaanis? Miks pidi Ta paljude rahvaste seast leidma ühe mehe ja siis kutsuma teda üles jätma maha kõik, mis tal oli ning minema teekonnale ilma kaardita, kindlate juhtnööride -ning teadmata sihtpaigata? Mõelge korra, mida Jumal palus Aabrahamil teha! Ta ei andnud talle ette teada, kuidas Ta saab toitma või hoolt kandma tema pere eest; Ta ei öelnud ka, kui kaugele tuleb minna või millal ta kohale jõuab. Jumal ütles Aabrahamile ainult kahte asja: ”Mine!” ja “Ma näitan sulle teed!”

Tegelikkuses tähendas see seda, et Jumal ütles Aabrahamile: “Tänasest päevast alates tahan ma, et sa usaldaksid kõik oma homsed minu kätesse. Kogu oma ülejäänud elu pead sa usaldama oma tuleviku mulle, üks päev korraga. Ma palun, et sa pühendaksid oma elu sellele tõotusele, mille ma sulle annan, Aabraham. Ja kui sa seda teed, siis ma õnnistan sind ja juhatan sind ning juhin sind paika, millest sa pole osanud unistadagi!”

See paik, kuhu Jumal tahtis Aabrahami viia, on paik, kuhu Ta tahab viia ka iga Kristuse ihu liikme. Piibli õpetlaste järgi on Aabraham kui ”näidiseksemplar”; keegi, kes annab eeskuju sellest, kuidas järgida Jumalat. Aabrahami eeskuju näitab meile, mida on tarvis selleks, et olla meelepärane Jumalale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Aabraham ei olnud sugugi mitte enam esimeses nooruses, kui Jumal teda kutsus seda pühendust tegema! Eeldavasti olid tal juba kõik plaanid paigas kindlustamaks oma pere tulevikku, mistõttu kindlasti oli tal väga palju ”muresid”, mille üle pead murda Jumala kutsumist kaaludes. Ometigi ”Aabraham uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.” (1 Moosese 15:6)

Paulus ütleb meile, et kõik, kes usuvad ja usaldavad Kristust, on Aabrahami lapsed. Ja nõnda nagu Aabraham, nõnda arvatakse meidki õigeks, kuna meiegi eesmärk on usaldada kõik oma homsed Issanda kätesse.