LEIDES UUT JÕUDU

Hämmastav, kui kiiresti me unustame Jumala head teod oma elus. Kui kergesti võtame iseenesest mõistetavana kõiki imesid, mida Ta meie elus on korda saatnud. Ometigi kordab Piibel meile ikka ja jälle, et me ei unustaks Jumala heategusid.

Me oleme otsekui jüngrid. Ka nemad ei mõistnud Kristuse imet, kui Ta vaid mõne leiva ja kalaga üleloomulikult tuhandeid toitis. Jeesus tegi seda lausa kahel korral, toites algul 5000 inimest ja seejärel 4000 inimest. Kuid juba paar päeva hiljem olid need sündmused jüngrite peast kui pühitud.

See kõik juhtus siis, kui Jeesus hoiatas neid variseride haputaigna eest. Jüngrid arvasid, et Ta hoiatab neid seetõttu, et nad olid unustanud oma leiva teekonnale kaasa võtta, kuid Kristus ütles neile: „Kas te ikka veel ei mõista? Kas teil ei ole meeles need viis leiba viiele tuhandele ja mitu korvitäit te saite? Ja need seitse leiba neljale tuhandele ja mitu korvitäit te saite?“ (Matteuse 16:9-10).

Markuse evangeeliumi kohaselt oli Jeesus tõeliselt nördinud selle üle, kui kiiresti Ta jüngrid unustasid. Jeesus ütles: "Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles, kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?" (Markuse 8:17-19).

Mida need piiblikohad meile ütlevad? On selge, et ükski neist jüngritest ei vaevunud pikemalt järgi mõtlema nende imeliste toitmiste üle, mis olid aset leidnud. Kujutage neid ette käimas ringi keset rahvahulki, kandes oma korve ja jagades välja leiba ning kala, mis imelisel moel nende endi silme all olid paljunenud. Võiks ju arvata, et nad oleks pidanud silmili langema ja hüüdma: „Kuidas on see küll võimalik? See on lihtsalt võrratu! Üle igasuguse mõistuse! Oo Jeesus, sa oled tõesti Issand!“ Ma oleks kujutanud neid ette õhutamas inimesi, keda nad teenindasid, öeldes: „Sööge, sööge seda ime läbi sündinud toitu! Jeesus lõi selle!“

Jüngrid nägid seda imet omaenda silmaga, kuid miskipärast ei jõudnud selle ime tähendus neile kohale. Nad ei mõistnud selle ime olemust ja nõnda samuti unustame meiegi Jumala imed omaenda eludes. Eilse päeva imed ja heateod mattuvad kiiresti tänase päeva murede alla.

Nii Vanas kui Uues Testamendis on kirjas, et me peaksime pidama meeles Jumala vägevat kätt ja Tema imelisi imetegusid. Peale Kõrkjamerest läbitulekut õhutas Mooses oma rahvast:

"Mõelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Issand teid sealt välja!“ (2 Moosese 13:3).